Kas mood on õpitav?


Joonistamine on õpitav, loovus mitte. Moekunstnik peab suutma õmblejale oma idee selgeks teha, rohkem pole tegelikult vaja.


Kui sa ei teeks moodi, siis mida?


Ma hakkasin moega ja kunstiga üldse juhuslikult tegelema: olin ühes stuudios modell ja hakkasin seal igavusest ise ka joonistama. Kui minu asju kiitma hakati...brrrrr.....Hiljuti sain teada, et mul on õudsalt suur hääleulatus. Tore on avastada endas andeid, millest varem aimugi polnud.

Ma ei tea, ma olen absoluutselt kõikvõimalikeks erinevateks tegelasteks saada tahtnud. Võimalikud variandid kohtumeditsiinist modellinduse või dirigeerimiseni. See, et ma moekunstnik olen on juhuste kokkumäng.


Mida sa praegu teed?


Hakkan prantsuse keelt õppima, olen avatud ettepanekutele.

Kui ma Pariisis käisin, siis tundsin kohe- nii, see on SEE. Mulle meeldib Haute Couture, mille peale normaalsed moekunstnikud naeravad. Minu meelest on enese üle irvitamine nii tore. Üleni mustas, suur must kübar, mustad päikseprillid, limusiinid...

Miks ma peaks olema nagu kõik teised moekunstnikud? Teksastega roikuma kuskil?
Undergroundi statementi
kuulutama? Poolpaljaid narkotüdrukuid kilesse mähkima?

ILU NIMEL TULEB KANNATADA.

Tegelikult käin ma tavalistel päevadel ise ka suht tavaliselt riides.
So what?


Kevadel tegi ta muusikalikostüüme:
















Mis sulle meeldib?


Külm sära, teemantid, glamuur...mulle võib see ju meeldida, aga klient peab olema, kes selle ära ostab.


???


Ostjad on need kellele sobivad minu poolt pakutavad reeglid. Ostab see kes tahab, mul ükskõik kes ta on. Ma ei piiritle neid kunagi nii, nagu tööstuses: 25-35aastane naine, julge, edukas... sellest ei piisa.






Eesti ja mood?

Meil ei väärtustata ainueksemplare. "Oh, ma ei osta Eestist riideid" jutt oleks justkui meeletu näitaja ja siis nad ostavad Pariisist või Milaanost samasugustest poodidest nagu A&G. Beibesid ja plagiaadipoode on terve maalim täis.
Aga välismaalased ostavad, mujal osatakse autentsust rohkem hinnata. Oscari Gaalal on 1.küsimus:" What are you wearing?"
Vahepeal olid "Anne" moeseeriates kõigil riietel nimed ja telefoni numbrid all. Mingil määral see toimis, aga rahvas ei julge eriti helistada. Moekunstnik oleks justkui keegi, kes on kõrgel ja kaugel.