Rinnaproteesid: välimus ja tunne
Enne kui oam uitmõtte realiseerimise nimel pingutama hakkate peate läbi kaaluma terve rea teisi (rahast isegi olulisemaid) küsimusi: nagu näiteks kaaluma proteesi üldist mõju tervisele, mammogrammidele, rinna läbivaatlusele, rinnaga toitmisele ja - loomulikult - välimusele.
Rinnaproteese on kahte tüüpi: silikoonist ja soolalahusest. Tänapäeval kasutatakse vaid soolaproteese, välja arvatud eksperimentaalsete uuringute korral. 1992. aastal kehtestati silikoonproteesidele moratoorium, kuna järjest enamad juhtumid viitasid sellele, et nad põhjustasid kudede põletikke. Pärast silikoonproteeside turult kõrvaldamist on viidud läbi mitmeid silikoonproteeside turvalisuse uuringuid. Kahjuks on enamus neist uuringutest vastuolulised. Mõned uuringud näitavad seost proteeside ja teatud haiguste vahel, teised aga näitavad, et selline seos puudub.
Välimus
Esimene asi, mida te peate teadma enne, kui te lasete endale proteesid paigaldada, on nende välimus. Rinnaproteesid näevad välja ja tunduvad paljudes aspektides ehtsatest rindadest erinevatena. Kas te olete kunagi lehitsenud aluspesukataloogi ning kuna mõne modelli rinnad ei tundu kohe sugugi tõelised, väitnud, et tal on rinnaproteesid? On suur tõenäosus, et te ei eksinud. Proteesid võivad muuta rinnad ebaloomulikult ümmarguseks.
Proteesid on poolkerad. Normaalse rinna kuju on erinev ning meenutab pigem parabooli. Turule on jõudnud uut tüüpi proteesid, mis on väidetavalt loomulikuma kujuga.
Suurema kui B-kausiga alustanud naised võivad saada selliselt topeltrinna, kuna normaalne rind ripub, protees aga on kikkis. Külje pealt vaadatuna paistab selline rind välja, nagu oleks tal keskel küür. Kui naise loomulik rind paisub, jääb proteesi suurus muutumatuks, mistõttu muu rind pungitab üle proteesi ääre, põhjustades jälle topeltrinna efekti. Lisaks raseduse ajal toimuvale rindade paisumisele panevad paljud naised tähele, et rinnad hakkavad sünnitamise järel rippuma. See tuleneb sellest, et nahk venis rindade suurenemise ajal ning rinnakoed asuvad nüüd madalamal. Proteesidega naistel on need muutused silmatorkavamad, kuna proteesid ei muutu koos ülejäänud rinnaga. Kui selline rind üles tõsta, on proteesi ülemine serv naha alt näha. Kui suruda nad kokku... siis nad ei lähe kokku. See on sama mis suruda kaks palli kokku: nad saavad keskel kokku, jättes mõlemale poole tühiku. Loomuliku rinna puhul tekib sirgjoon. Loomulikud rinnad kumerduvad sujuvalt keskjoone suunas.
Kindlasti peate arvestama faktiga, et iga lõikus on trauma, mis jätab armid.
Tunne
Kui arst ütleb, et rinnaprotees tundub olevat nii nagu tavaline rind, siis räägib ta sellest, kuidas see tundub teistele inimestele, mitte teile.
Soolalahus ei ole sama tihedusega mis kehakoed ja seetõttu on proteeside kaal erinev. Rinnaproteesiga võib olla raske kõhuli magada ning nad tunduvad sageli olevat külmad. Mõnel juhul tekitab keha proteeside ümber armkoe, mistõttu rinnad tunduvad väga jäikadena. See võib muuta vähktõve avastamise keerulisemaks. Kuna kunstrind ei tundu olevat samasugune kui normaalne rind, on raske otsustada, kas tegemist on muutusega, mida arst peaks uurima asuma. Proteesid võivad ka tekitada rinnas muutusi, millel ei ole vähiga midagi ühist, mis aga võivad samas põhjustada esmakordsel märkamisel muret.
Iga klient peab kindlasti teadma, et ka ilukirurgi noa all on võimalik surra. Ehhki tõenäosus on väga väike. Eestis selliseid juhtumeid veel esinenud pole, küll aga sureb teistes riikides aastas 30-40 patsineti just ilulõikusel.
Soovitaks kõigil, kes rinna suurendamisoperatsioone kaaluvad, heita pilk ka Ameerika Ravimiameti koduleheküljele, kus juttu ja pilte selle kohta, mis juhtub siis, kui kõik ei lähe nii kuis loodetud. Nagu teada on ameeriklased üks enim noa alla roniv rahvus ehk statistilist materjali peaks jätkuma.
Kui keegi on ka ise rindu suurendanud - jagage oma kogemusi. Tänuväärseid lugejaid ilmselt jätkub.
