Mis on kilpnääre?
Tegemist on näärmega, mis toodab keha talitluseks vajalikke kemikaale. Neid kemikaale nimetatakse hormoonideks. Peamisi kilpnäärme eraldatavaid hormoone nimetatakse T4 ehk türoksiiniks ja T3 ehk triiodotüroniiniks. Kõik keharakud vajavad organismi normaalseks funktsioneerimiseks kilpnäärme toodetavaid hormoone. Need hormoonid kontrollivad keha energiakasutust, mis aitab lapsel kasvada. Kilpnääre on väikese liblika või kikilipsu kujuline ning asub kaelal naha all. Selle leidmiseks puudutage ühe sõrmega kõrisõlme ja teise sõrmega rinnakorvi ülemist osa. Väike sõrmede vaheline ala ongi kilpnääre.
Milles kilpnäärmeprobleemid ilmnevad?
Kilpnääre on kui termostaat. Kui kilpnääre on liiga aktiivne ning toodab liiga palju T4-d, on see nagu liiga kõrgele temperatuurile sätitud termostaat, mis kuumutab maja üle. Kui kilpnääre ei ole piisavalt aktiivne, on see otsekui madalale temperatuurile sätitud termostaat ning teil on külm. Ja kui teie kilpnääre toodab õiges koguses hormoone, on temperatuur õige.
Kilpnääre võib olla üliaktiivne ja lasta verre liiga palju hormoone, ka võib tal esineda alatalitlust, mistõttu hormoone on liiga vähe.
Miks lastel tekivad kilpnäärmeprobleemid?
Enamusel juhtudel ei tea arstid ja teadlased, mis põhjustavad kilpnäärmehäireid. See ei ole nakkushaigus ja seda ei põhjusta ka miski, mida te olete söönud või oma kehaga teinud.
Kilpnäärmehäirega laps võis selle pärida, kuna see on sageli pärilik probleem. See tähendab, et lapse emal, isal, vanavanematel või lähedastel sugulastel võis olla kilpnäärmeprobleeme. Laps võib kannatada kilpnäärme alatalitluse all, kui laps sündis kilpnäärmeta või kui kilpnääre ei arenenud lootena normaalselt. Mõnikord on lapsel sündides normaalselt arenenud kilpnääre, aga see ei suuda toota piisavalt hormoone.
Kilpnäärmeprobleemide põhjuseks võib olla ka joodivaene toit. Jood on mineraalaine, mida keha vajab kilpnäärmehormooni tootmiseks. Seda leidub sellistes toitudes nagu mereannid ja piim. Kui teadlased avastasid, et jood on kilpnäärme talitluseks oluline, hakati seda lisama soolale, et inimesed sööksid piisavalt joodi. On ka ravimeid, mis pärsivad kilpnäärmetalitlust, nii et see ei saa toota piisavalt hormooni.
Millised on kilpnäärmeprobleemide sümptomid?
Üliaktiivse kilpnäärmega lapsed võivad olla närvilised ning neil võib esineda keskendumisraskusi. Sarnaselt Janele võib nende süda peksta ning käed väriseda. Nad võivad kõvasti higistada ning neil võib esineda uneprobleeme. Ja kuigi neil võib olla tavalisest tugevam söögiisu, võtavad nad kaalus alla või ei võta kasvades kaalus juurde. Mõned üliaktiivse kilpnäärmega lapsed põrnitsevad kogu aeg, otsekui oleksid nad hirmunud, ja mõnikord võivad nende silmad olla veidi punnis.
Kilpnäärme alatalitlusega lapsed võivad olla väsinud ning neil ei pruugi olla piisavalt energiat. Nende süda võib lüüa aeglaselt ning neil võib olla külm ka siis, kui toa temperatuur on teiste jaoks normaalne. Nende juuksed võivad muutuda hapraks ning katkeda ning nende nahk võib tunduda kuiv ja kollakas. Esineda võib ka kõhukinnisust.
Kilpnäärme alatalitlusega lapsed võivad kasvada aeglaselt ning puberteediilminguid ei pruugi neil esineda enne, kui nad hakkavad ravi saama. Arst võib kahtlustada kilpnäärmehäireid, kui laps ei kasva oma vanusele kohaselt. Kuigi kilpnäärme alatalitlusega lapsed võtavad kaalus kergemini juurde, ei põhjusta kilpnäärme alatalitlus ise ülekaalulisust.
Kilpnäärme talitlushäirete sümptom on ka struuma, mis väljendub paisunud kilpnäärmes. See võib tuleneda kas liiga aktiivsest või väheaktiivsest kilpnäärmest. Mõnikord võib kilpnäärmele tekkida kühm, mis viitab kilpnäärmehaigusele.
Mida arst teha saab?
Kui Jane arsti juurde läks, kontrollis arst tema kilpnääret ning avastas tal struuma. Ta analüüsis ka tema verd ning avastas, et kilpnääre toodab liiga palju hormooni. Enamuse kilpnäärmetalitluse häirete puhul ei ole arstil vaja teha muud kui viia läbi arstlik läbivaatus ja vereanalüüsid. Mõnikord, eriti kui lapse kilpnäärmel on kühm, võib arst lasta teha ultraheliga pildi või pildistada nääret spetsiaalse skänneriga.
Kui analüüsid näitavad, et lapsel on üliaktiivne kilpnääre, ravivad arstid seda tavaliselt vahenditega, mis ei lase kilpnäärmel liiga palju hormooni toota. Kuna aga ravimeid tuleb võtta kaks-kolm korda päevas kuid või aastaid, võib arst otsustada alternatiivse ravi kasuks, et takistada liigset hormooni tootmist. See võib tähendada kilpnääret hävitava ravimi manustamist suu kaudu või operatsiooni. Milline ravi ka ei oleks, üliaktiivset kilpnääret on võimalik ohjeldada ning sümptomid kaovada. Selle sündroomiga lapsed peavad laskma paar korda aastas verd analüüsida, et olla kindel, et hormonaalne tase on normaalne.
Ka kilpnäärme alatalitluse kindlakstegemiseks on võimalik kasutada vereanalüüsi. Kõiki lapsi kontrollitakse selle suhtes pärast sündi, isegi kui neil ei esine mingeid sümptomeid. On oluline ravida seda esimestel elunädalatel, vastasel juhul laps ei kasva ega arene normaalselt.
Hea uudis on, et kilpnäärme alatalitlust on kerge ravida. Selle probleemiga lapsed peavad võtma iga päev tabletti ja seda elu lõpuni, aga seda on vaja vaid selleks, et kindlustada kehale arenguks ja kasvuks vajalikud hormoonid. Sellised lapsed teevad puberteedi läbi normaalselt. Ka selle sündroomiga lapsed peavad laskma paar korda aastas verd analüüsida.
Seega kilpnäärme talitluse häireid on võimalik ravida. Lõpptulemus? Teie laps tunneb end jälle, nii nagu enne!
