Pole vaja tappa inimest, et tappa valu
“Valu ja kannatus on inimkonna suurim türann,“ on öelnud humanist Albert Schweitzer. Ei ole õigus arstil, kes ütleb oma patsiendile: ”Te olete veel nii noor, teil ei tohiks midagi valutada.” Ei ole õigus ka arstil, kes ütleb: “Te olete nii vana, teil peabki igalt poolt valutama.” Valu püsib niikaua, kuni püsib inimkond, ning võib saata inimesi igal eluetapil. Kuid kuidas peaksime suhtuma valusse, kas taluma seda vaikides või võitlema?
Miks inimene tunneb valu?
Valul on algselt positiivne tähendus – ta hoiatab meid kahjustavate jõudude eest. Valu sunnib inimest otsima sellele põhjust, pöörduma arsti poole ning end ravima. Sellega valu positiivne osa piirdub. Pikemat aega kestev valu, mis on tingitud haigetest liigestest, närvi- või lihaskahjustustest või vähkkasvajast, röövib une, hea tuju ja enesega toimetulekuvõime. Kõikidest haigustest ei ole võimalik inimest päris terveks ravida, kuid valu tuleks ravida kõigest hoolimata.
Minu valu ja teiste valu
Valu on tegelikult väga keeruline isiklik nähtus, kompleks mitmetest eri mõjudest. Valu sõltub elukeskkonnast ja perekonnatavadest, emotsioonidest ja eelnevatest kogemustest, rahvusest ja harjumustest, ootustest ja loomulikult haigusest. Raske on võrrelda kahe inimese valu, kuid see on vahel õpetlik. Valu hindamiseks lastakse patsiendil valu kirjeldada. Raviks ja diagnoosi panekuks vajalikku infot annavad patsiendipoolsed hinnangud nagu “valu on püsiv, torkiv, lõikav, pigistav, põletav, surisev” jne.
Valu tugevuse hindamisel kasutatakse nn valujoonlauda, millel saab hinnata oma valu tugevust 10 palli süsteemis. 0 tähendab valu puudumist antud hetkel ning 10 tähistab kõige kohutavamat valu. Valu, mille tugevust hinnatakse alla 4 palli, on veel talutav ega vaja ravi. 4palline ja suurem valu tõmbab aga kogu tähelepanu endale, põhjustab märkimisväärset stressi.
Leppimine ja kannatamine?
Eesti luuletaja Juhan Liiv on kirjutanud:
Ei valust me enam räägi,
Ei räägi ma, ei sa
Ah, teda on küllalt, küllalt,
Mis tast veel rääkida.
Kas siis tõesti leppida oma saatusega ja kannatada, hambad ristis? Seda mitte. Eelkõige peaksime muutma oma suhtumist valusse. Oleme tulnud ühiskonnast, mis on õpetanud taluma paljusid ebameeldivusi: pikki järjekordi, kaupade puudust, valu… Meie suhtumise ja praeguse valu alaravi põhjuseks on sageli vahendite, kuid veel sagedamini teadmiste puudus ja seda kolmel eri tasandil. Mõnedel meedikutel puuduvad piisavad teadmised valu füsioloogiast ja psühholoogiast, sest arstide õpetamisel ei pöörata valule küllaldast tähelepanu. Valitsevaks võib muutuda hirm ravimite kõrvaltoimete ilmnemise ning narkomaania tekke ees. Arvestamata inimestevahelisi suuri erinevusi, võetakse kõiki patsiente ühe mõõdupuuga.
Patsiendid ja nende perekonnad püüavad olla võimalikult kannatlikud, mitte kaevelda. Tänapäeva ühiskonnas on laialt levinud hirmud valuvaigistite põhjustatud sõltuvusest, mõistmata, et narkootiliste valuvaigistite tarvitamine valu leevendamiseks ei kätke endas neid samu ohte kui kasutamisel mõnuainena.
Tervishoiuorganisaatorid ei leia, et valuravi tuleks muuta kaasaegsemaks ja inimsõbralikumaks, kui patsiendid seda ise ei nõua. Need muutused maksavad. Raske on kohe näha nende muutuste tagajärgi tulevikus, mis maksavad tegelikult veelgi rohkem: valu tõttu kaotatud tööpäevad, invaliidistumine, makstud sotsiaaltoetused, inimlik mure ja vaev.
Valusse tuleb suhtuda tõsiselt
Euroopas uuringud väidavad, et vähemalt 50% inimestest on mingil eluetapil tundnud häirivat valu. Kroonilised või korduvad liigesevalud, pea- ja seljavalud on aga muutunud paljudele elu paratamatuks koostisosaks. On haigusi, kus ägeda valu agressiivne mahasurumine võib inimese päästa pikaajalisest kroonilisest valust, mida on väga raske leevendada. Näiteks äge herpesviiruse nakkus, mispuhul võib lööbega kaasnev valu muutuda piinavaks krooniliseks närvivaluks. Seega tuleks valusse suhtuda alati väga tõsiselt.
2001. a oktoobris toimunud V Eesti Valu Konverentsil võeti vastu pöördumine, mis saadeti ÜRO peasekretärile hr Kofi Annanile. Pöördumine toetas Ameerika Valumeditsiini Ühingu ettepanekut teha parandus 1948.a vastuvõetud ÜRO Inimõiguste Deklaratsiooni 25 paragrahvile, lisades sinna 3. lõigu, mis kõlab järgmiselt: “Kuna valu ja kannatused on inimkonna suurimateks türannideks, peab ühiskond andma oma parima ja kasutama kõiki vahendeid kaasaegsete teadmiste raamides, vältimaks kannatusi, ning varustama inimesed kõikide võimalike ja kättesaadavate vahenditega, mis ravivad nende valu või leevendavad seda ja tagavad kaastundliku kergenduse ja väärikuse nii elus kui surmas.” Igal inimesel on õigus tagasi saada oma väärikus ning mitte kannatada asjatult piinu, olgu siis see sünnitus- või vähivalu.
Valuvaigisti parandab enesetunnet
Apteegis müüdavaid valuvaigisteid ei maksa karta – nendestki on paljud alguse saanud just looduslikest allikatest, ainult nad on muudetud kontsentreeritumaks ja käepärasemaks (nt aspiriin – pajukoorest, morfiin -unimaguna mahlast). Tänapäeval on küllalt lihtsaid vahendeid, mis tagavad hea valuleevenduse – kapslid, tabletid, ravimküünlad, lahustuvad pulbrid, tilgad. Tugeva püsiva valu puhul on kasutatavad pikatoimelised valuravimid ja valuplaastrid, mis kleebitakse nahale.
Tuleks vabaneda eksiarvamusest, nagu pööraksid valuvaigistid tähelepanu kõrvale haiguse ravilt. Valuvaigisti parandab haige enesetunnet, vähendab lihaspingeid, annab lootust ja rahulikku und, mis on vajalik haigusega võitlemiseks.
