Üks kasulikemaist köögiviljadest, mida sügis enesega kaasa toob, on
kapsas
. Kapsas ühendab endas kõiki raviomadusi “proportsioonis, mis hoiab tervist”, ning arvatakse, et just tänu kapsale said vanad roomlased sajandite jooksul hakkama ilma ravimiteta. Kapsale omistasid nad võimet ravida unetust, leevendada peavalu, ravida kurtust. Raske öelda, kui palju see tegelikkusele vastas, kuid kapsast põlata siiski ei maksaks.

Kapsalehtedes sisaldub suhkrut (kuni 5,7), valke (kuni 2,3), rasvu (kuni 0,18), A- ja C-vitamiine, karotiini, B1, B2, B3, B6, K, U, fool- ja tartroonhapet, kaaliumi, kaltsiumi ja fosfori soolasid, ning teisi organismile bioloogiliselt väärtuslikke aineid. C-vitamiini on kapsas sama palju kui sidrunites ja apelsinides. Kapsas säilib hästi ja kaua nii värskena kui hapendatuna. Tänu suures koguses rakustiku sisaldusele stimuleerib kapsas soolestiku motoorset funktsiooni, võimaldades seega kolesterooli väljaviimist organismist ning takistades ateroskleroosi arenemist. Tartroonhape aga normaliseerib rasvaainevahetust.

Kaasajal kasutatakse kapsast ravitoitlustamisel südameveresoonkonna ning maoseedetrakti haiguste puhul. Vähene süsivesikute sisaldus lubab kapsast soovitada suhkruhaigetele. Mineraalsoolad, eriti kaaliumi soolad, mille poolest kapsas rikas on, aitavad organismist vedeliku ülejääke välja viia. Kaalium on teatavasti hädavajalik paljude fermentatiivsete protsesside normaalseks kulgemiseks, samuti mõjutab ka aktiivselt südame tööd.

Paljudes maades määratakse traditsioonilises meditsiinis gastriidi, mao- ning kaksteistsõrmiksoole haavandite, koliidi ja kopsutuberkuloosi (meega segatult) ning maksahaiguste puhul kapsamahla. Mõningad spetsialistid peavad aga kapsajuurikaid isegi vähivastasteks vahenditeks.

Kapsast kasutatakse juba ammustest aegadest ka kosmeetikas. Kuidas täpsemalt, selle leiad SIIT

Kapsasse ning söögipeeti koguneb palju magneesiumi, broomi, joodi, floori ja molübdeeni. Kõik need elemendid normaliseerivad kilpnäärme funktsioone ning hoiavad ära halvaloomuliste kasvajate moodustumise. Niisiis – kui tahate terve olla, tuleb süüa võimalikult palju peeti ja kapsast igasuguses olekus – värskelt, hapendatult või hautatult. SIIT leiad mikroelementide kohta lisa.

Tavalise kõrvitsa keemiline koostis on niivõrd mitmekesine, et seda köögivilja võib julgelt “Mendelejevi tabeliks” nimetada. Eelkõige on kõrvits rikas mineraalainete poolest – kaalium, kaltsium, magneesium, vask, raud, fosfor.

Seetõttu annab kõrvitsadieet südameveresoonkonna, maksa ja neeruhaiguste puhul suurepärast efekti. Kõrvitsat võib süüa ka toorelt, kuid sellest valmistatud road on äärmiselt maitsvad ja toitvad. Peale nisu- ja riisiputrude, kuhu on lisatud kõrvitsat, võib menüüsse lisada salateid, suppe, püreesid ja pudingeid, kus on kasutatud ikka sedasama kõrvitsat. Keedetult ja küpsetatult võib kõrvitsat süüa päevas kuni 1,5 kg.

Peene riiviga riivitud kõrvitsast putru ning sellest valmistatud mahla kasutatakse toniseeriva vahendina igat tüüpi näonaha puhul. Segu või mahl kantakse õhukese kihina näole 15-20 minutiks, seejärel pestakse ära sooja veega. Tsükkel – kokku 15-20 maski 2-3 korda nädalas.

Mais on eriti kasulik neile, kellel on probleeme liigestega (radikuliit, reuma ning artriit) või kes kannatavad neeruhaiguste käes. Siiski tasuks olla kindel, et tegemist pole geenmutatsioonidega variandiga.

Sügis saabub ka koos ühe kõige kasulikuma marja – jõhvikaga. Mida kõike see imemari endas ei sisalda! Glükoosi koos fruktoosiga, lahustuvat pektiini, C-vitamiini, mineraalaineid. Esmajärjekorras aga happeid, mis mõjuvad hukutavalt kahjulikele mikroorganismidele. Pole juhus, et palaviku ning neeruhaiguste puhul soovitataksehaigetele just haput jõhvikajooki.

Jõhvikas aitab võidelda infektsioonidega, tugevdab veresooni, stimuleerib ning ergutab mõttetegevust. Alljärgnevalt mõned lihtsad retseptid, mis saabunud külmetuste ajal ära kuluvad.

- 1 klaasis jõhvikamahlas segada 1 spl mett. Juua väikeste lonksudega kolm korda päevas köha ja angiini korral.
- 10 kuivatatud jõhvikamarja ja 10 jõhvikalehte valada üle klaasi keeva veega, lasta 4 tundi tõmmata. Juua hüpertoonia, ateroskleroosi, neeruhaiguste ning habraste veresoonte korral pool klaas kaks korda päevas.

Suur antiseptiliste omadustega ainete sisaldus jõhvikates vähendab mikroorganismide kasvu marjades endis. Seetõttu võivad sügisel varutud marjad rahulikult ilma sügavkülmata vastu pidada veebruarini-märtsini. Kui neid muidugi õigesti hoida. Hoides jõhvikaid keedetud vees + 4° juures säilivad marjades poole aasta jooksul kõik kasulikud ained.