Kallis, kolime kokku!
Üha vähem inimesi abiellub ametlikult, elatakse niisama koos. Aga ka sellel koos elamisel on kunagi algus ja esimene päev olnud.
Vesteldes oma sõpradega koorus välja kolm kooselu alustamise mudelit:
1) Arhailine – teeme pulmad ära ja siis kolime kokku. Naise veimevakas on serviis, kööginõud, mehelt näiteks mööbel. Selliseid, kes alles järgmisel päeval peale pulmi kokku kolivad, minu tutvusringkonnas ausaltöelda pole. Selline variantki on tuttav rohkem raamatutest.
2) Tutvunud ja üksteisele meeldima hakanud noored otsustavad koos ühise elamispinna soetada. Enamasti on see ühine otsus ning mõlemal poolel on võrdsed õigused elamispinnale ja see on võrdselt mõlema oma.
3) Hiiliv kooselu algus. Üks mu tuttav meesterahvas nimetas seda perioodi ka pikaleveninud ööbimiseks. See on see, kui algul jääd üheks ööks, siis teisekski, siis hakkad vargsi oma pisiasju juba sinna korterisse jätma. Sulle antakse võti ja vannitoas oma kapipool. Siin ei ole pooled päris võrdsed, sest üks on olija/omanik ja teine sissetungija.
Hiiliv kokkuelamise algus on pealiskaudse mulje põhjal kõige levinum. Samas on see kõige ebamäärasem - nagu elatakse juba koos ja päris ei elata ka. Kumbki pooltest kas ei julge või ei taha teisele otsest ettepanekut teha. Oodatakse, kuidas asjad isevoolu lähevad ja hiljem nenditakse, et see lihtsalt kujunes nii.
See on kõige nüanssiderikkam aeg, täis üksteise valestimõistmist, asjatuid ootusi, erinevaid arusaamisi privaatsusest ja vabadusest. Eriti siis, kui ühele tundub, et juba elatakse koos, aga teisele alles, et ta käib vahel ööbimas.
Kummaline on see, et kui palusin inimestel meenutada oma kooselu algust, olid paljud kimbatuses. Nad võisid meenutada täpselt, millal nad (juba koos elades) otsustasid abielluda või lapse saada, aga hetk, mil leivad ühte kappi said, on mälus kuidagi segaseks jäänud.
“See lihtsalt läks nii,” on tüüpiline vastus.
Hiiliv algus
Mairit (30, abielus, ema) meenutab oma tudengipäevi Tartus.
“Olin sebinud endale viimase kursuse ajaks omaette toa ühiselamus ja minu praegune mees elas kõrval-ühikas. Minu meelest elas ta seal täiesti ilmvõimatutes tingimustes ja ma ei saanud sugugi aru, miks ta kohe, kui ma oma toa sain, kõige täiega minu juurde elama ei kolinud. Ei tahtnud nagu väga peale ka käia ja ise kangesti kutsuja pool olla. Lihtsalt ootasin ja vaatasin, et mis saab.
Esimesed nädalad minu omaette elamise ajal käis ta minu juures ööbimas ja süüa tegemas-söömas, aga hambaharja-habemeajamisvahendeid hoidis ikka oma ühiselamus. Hommik nägi välja selline: ärkas, käis oma toas, pani loengusse mineku riided, pesi, siis tuli hommikust sööma. Esimesel korral ehmatasin küll – ronis voodist välja ja kadus mitmekümneks minutiks, kui ma olin arvanud, et ta läks ainult tualetti. Aga siis ta tuli – värskelt raseeritud ja lõhnastatud, teised riided seljas.
Võtme sai ta endale üsna pea, aga oma riiete ja raamatute sissekolimiseni läks veel tükk aega. Tagantjärgi ei oskagi enam öelda, millal see õhkõrn piir ületatud sai ja ta lõplikult minu juurde kolis.
Mairit mees Ain selgitab oma “hiilimisi” nii:
Päris täpselt ei mäleta, aga umbes aiman, et kolimisega viivitamise põhjus oli ikka inimlik ettevaatlikkus - end mitte korraga võõra asjaga lõpuni siduda, kuni valikuvabadus oli võimalik. Teiselt poolt töötas sellele ettevaatlikkusele vastu mõistagi inimlik mugavus, mida Mairit pakkus.
Omamoodi üsna mõistlik riskide maandamine, sedasama teeb pank näiteks kuue kuu palgatõendit nõudes, enne kui sulle laenu annab, ükskõik kuidas sa end hetkel ka ei esitleks.
Sigrid (31, abielus, 3 lapse ema):
Meil oli see” pikaleveninud ööbimise” variant. Hakkasin oma tulevase mehe juurde aeg-ajalt ööseks jääma. Mõne aja pärast jätsin oma hambaharja sinna vannituppa. Tema ema pani mulle käteräti nagisse, mis jäi kindlalt minu omaks, ja ma võisin kasutada ühte korteris leidunud hommikumantlit. Aga võtit mul polnud, tulin ja läksin ainult koos “korteri peremehega”. Ega ma sinna polekski saanud ennast sisse sättida, korteris elas ka mehe ema, ja ega ma siis veel ei tahtnud ka.
Siis kolis mu sõbranna mujale ja pärandas mulle oma üürikorteri, kus oli vaja kõvasti remonti teha. Ilma eraldi palumata tuli mees mulle kohe appi ja hakkas rääkima, et “meie teeme remonti”. Mina ei olnud toona selles “meies” küll veel niiväga kindel. Aga tema muudkui käis ja kõpitses, ära ma ka teda ei ajanud – keegi pidi ju remonti tegema. Vahepeal oli meil mitu kuud erimeelsusi, mille jooksul elasin oma vanemate korteris ega kasutanudki seda üürikat, see lihtsalt seisis tühjana. Aga see oli minu.
Ja siis jõulud! Mees oli toad enamvähem korda teinud, ostnud tohututes kogustes delikatesse, igasugu nipsasjakesi, mis kodu mugavaks ja hubaseks teevad, ja kutsus mu kohale. ... Me rääkisime terve öö, ma pole enne ega pärast seda kellegagi nii palju rääkinud. Nojah, sellest ajast peale me koos elamegi.
Mõlema jutustatud loo puhul on iseloomulik, et naisterahvas lõi võimaluse, ja mehel jäi valida, kas ta kasutab seda võimalust, ja kuidas ta seda kasutab. Tundub kuidagi asjade harjumuspärase kulgemisena. Ka see, et lõpuks tegid justnimelt mehed ka ametlikud abieluettepanekud.
Kui aga naine ütleks mehele:”Hakkame koos elama. Ma tulen sinu juurde elama!”?
Kas see on midagi samaväärset abieluettepanekuga või on see “lahjem” ettepanek? Kui koos elamine pole päris seesama mis abielu, (et nagu nõrgem side või nii), siis kas ettepanekut leivad ühte kappi panna sobib teha ka naisel?
