Lapsed võtavad mõistuse
Tean päris paljusid naisi, kellest juba ühe lapse sünnitamine tegi täiesti teise inimese, ent sagedamini pööravad siiski lõplikult ära need, kes toovad ilmale kaks või rohkem last järjestikku ja ei lähe vahepeal tööle (või kooli) tagasi. Kuidas nemad seda üldse suudavad, on mulle teadmata. Tean naisi, kes on lastega järjest kodus olnud kuus ja isegi kaheksa aastat. Kaheksa aastat järjest ainult laste peale! Ma läheksin hulluks, kui minu käest midagi säärast nõutaks.
Kaotasin juba ülikooli ajal mitu kursusekaaslast, kes otsustasid varakult sigima hakata. Üks muide ei salanudki, et tema tuli ülikooli meest ja lastele isa otsima. Kuskile ära nad äkki kadusid. Mõni lõpetas küll kooli kaugõppes, aga unustas igaveseks oma ambitsioonid. Sel meheotsijal ja mõnel teiselgi neid muidugi polnudki. Hiljem juhuslikult kohtudes tundsin ebamugavust: mul ei olnud nendega millestki rääkida. Ma ei osanud ainult lastega täidetud elu ei mõista ega sellele kaasa elada.
Nüüd olen ka ise ema ja näen asju pisut teisiti. End neid, kelle elu ainuke mõte on lapsed, ei suuda ma ikkagi mõista. Ma oskan nüüd küll neid jutte küll kaasa rääkida, aga kui ma pean üle poole tunni ainult lastest rääkima, siis hakkab mul pea valutama. Tahaks ka muid ilmaasju arutada. No mõnega kohe ei saa, oli see inimene enne lapsesaamist kes tahes.
Särava mõistuse peale lapsesaamine üldjuhul siiski ei hakka. Aga särava mõistusega naine enamasti ka lastega kaheksaks aastaks koju ei jää. Tema leiab enamasti võimaluse oma huvidele truuks jääda, oma võimetele rakendust leida ja jääda selleks, kes ta on — isegi siis, kui ta otsustab ilmale tuua rohkem kui ühe lapse.
Võib-olla olen ma ülekohtune, aga tihti tundub mulle, et mõnikord valivad paljulapselisuse tee ikkagi need, kellel teistsuguseks eneseteostuseks võimeid ja ambitsioone napib. Laias laastus on võimalusi kaks. Paremal juhul leiavad nad laste kasvatamises oma elu mõtte ja õnne ning emaduses eneseteostuse. Halvemal juhul virisevad nad aga pidevalt selle üle, missuguseks hädaoruks lapsed nende elu muutsid, ning nutavad taga saavutamata jäänud eesmärke ja realiseerimata võimeid, mida neil tegelikult kunagi ei olnudki.
Ent mitte ainult naisi ei muuda laste sünd. Fertiilsusdementsusest on täiesti kohane kõnelda ka meeste puhul. Kord ühes seltskonnas nägin noort isa, kes suurima rõõmuga oma pojukese mähkmeid vahetas, ja kui siis naised imestust avaldasid, kui hea isa ta on, teatas mees särasilmi: “Aga oma lapse kaka on ju nii armas, et seda võiks kas või süüa.” Selle peale vakatas isegi kohal olnuist professionaalseim kodukana, kelle nokka muidu miski sulgeda ei suuda. Mina läksin vetsu öökima, tolle mehe aga kvalifitseerisin lootusetuks idioodiks. Aga naistel lööb fertiilsusdementsus teadagi tihtilugu välja juba raseduse ajal. Olen märganud, et mida akuutsem see meeltesegadus raseduse ajal on, seda vähem on lootust, et naine pärast lapse sündi mõistuse juurde jääb. Kelle jaoks suudab juba rasedus nii palju kõneainet pakkuda, et millegi muu jaoks enam ruumi ei jää, nende puhul võib üsna kindel olla, et nad jäävad teile ka edaspidises elus lõputult oma sünnituste lugusid jutustama ja laste käekäiku valgustama, pärite te selle järele või mitte.
Mul on tegelikult enda pärast juba ka mure. Eile kakaod tehes puistasin ma kakaopulbri kannu asemel suhkrutoosi. Viimati lapsega kinnominekut kavandades panin puusse nii kino kui ka filmi alguse kellaajaga, ainult filmi pealkiri oli õigesti meeles — ühesõnaga jäigi käimata. Õhtul lapsele muinasjuttu rääkides jõudsin lõpule ja tuvastasin hämmastusega, et ma ei mäleta poolt sõnagi sellest, mis ma jutustasin. Üleeile tabasin aga ennast juba teist korda virisemast, et sünniks see teine laps juba rutem, muidu kasvab äkki liiga suureks ja mine tea, kas välja mahubki. On mul veel üldse lootust, kallid naised?
