Peaaegu kõik kodused abinõud pärinevad vanaema-aegadest, on kergesti kasutatavad, odavad ning mõjuvad alati. 1930-ndatel ilmus mitmeid ilu ja kosmeetikat käsitlevaid raamatuid ning naisteajakirjades olid erinevad ilu-nõuande rubriigid. Näiteks naiste ja kodude kuukirjas „Maret” toonitatakse loomulikku ja puhast nahka ning selle ilu. Õige toitumine, küllaldane liikumine, puhkus, värske õhk ja päike on ilu ja tervise põhialused. Ilusa naha aitavad säilitada hea tervis ja terve eluviis. Iluretseptid pääsevad mõjule alles peale seda.

Toitumine

Terve eluviisi üheks osaks on õige toitumine. Meie välimus oleneb suuresti organismi seisukorrast, kuna nahk peegeldab keha sisemuses toimuvaid haiglasi muutusi ja nähte. Terve ja ilusa naha taotlemisel tuleb hoolitseda ühelt poolt naha enese eest ja teiselt poolt üldise trevisliku seisundi eest. Tihti aga hoolitsetakse koore eest, sisu ei arvestata.

Värske puu- ja aiavili peaksid moodustama meie toidulauast 1/3 suuruse osa. Erinevatel viljadel on erinev toime meie organismile. Näiteks soovitatakse süüa maasikaid hommikuti tühja kõhu peale, siis on sel verdpuhastav mõju. Suvel võib mõne toidukorra asendada ka värskete kirssidega. Need toidavad nahka ja uuendavad verd. Pirnid seevastu elustavad närvisüsteemi ja ergutavad rakkude tegevust. Värskel sidrunimahlal on kaalualandav toime.

Ära ei tohiks ka unustada, et organism vajab ligi 2 liitrit vett päevas. Rohke vee joomine parandab aknest rikutud näonahka ning ennetab kortsude tekkimist. Vesi hommikuti joogina mõjub hästi soolte tegevusele ja viib kehast välja mürkained.

Pesemine ja vannid

Halb pesuvesi võtab naha kestendama ja võib ka muul viisil nahka rikkuda. Parim vesi on vihmavesi ning lumest ja jääst sulatatud vesi. Need sisaldavad väga vähe mineraalsoolasid ning on seetõttu „pehmed”. Võrdlemisi pehmed on ka jõe-, järve- ja ojavesi. Kareda veega pesemine põhjustab mõnedel õrnema nahaga inimestel, eriti talvel, nahaärritusi, punetust ja isegi põletikke. Nahk kestendab, kipitab ja kiheleb ning võib ajapikku muutuda krobeliseks. Kraanivee saab muuta paremaks, kui enne pesemist see lihtsalt läbi keeta.

Liig sagedased ja pikad pesemised on pigem kahjulikud, sest mõjuvad nahale kuivatavalt. Seebiga pesemise järel peab end hoolega loputama, sest seebijäänused võivad pooridesse pidama jääda ning hoopiski kortse tekitada. Peale kuivatamist tuleb nahk määrida sisse, et kaotatud naharasva uuesti asendada. Võetakse mõni tilk oliiviõli peopesale ja hõõrutakse ringiliste liigutustega jalgadest südame poole. Nahk neelab õli täiesti ega ummista poore. Määrimine kaitseb nahka kuivamisest ja sisemisi organeid külmetamisest.

Kui tihti peab end üleni vannitama, oleneb naha omadustest. Külmad ja kuumad menetlused kiirendavad ainevahetust, sest suurendavad lämmastikainete põlemist inimorganismis. Ka on head taolised menetlused külmetavate jalgade puhul. Võib proovida ka sellist protseduuri, kus esialgu vannivesi on 28-34°C, siis 10 minuti jooksul tõstetakse temperatuur kuuma vee lisamisega 37-43°C-ni. Ka on head lühikest aega kestvad külmad dushid, mille mõjul kuumusest laiendatud poorid jälle tõmbuvad kokku. Samuti teeb see rinna ilusaks ning pringiks.

Päikesevannid

Päikesekultus hakkab peale juba varakevadel ning kestab kogu suve. Heledama nahaga inimesed peaksid alustama pruunistumist puude ja põõsaste varjus. Kuna liikuv keha talub paremini päikesekiiri, siis ei soovitata lamada. Päikese käes lesides võiks siiski oma silmad katta rohelise lehekesega, sest see kaitseb UV-kiirte eest.

Enne päikesevanni võtmist ei tohiks palju süüa, pigem natuke salatit, leiba ja puuvilja. Taime- või loomarasvaga määrimine soodustab päevitumist. Muu kosmeetika, eriti alkoholirikas parfüüm, jäägu koju. Kuna see võib esile kutsuda inetuid värvimuudatusi ja plekke. Kaua päikese käes viibimine rikub näovärvi, naha sidekoekiud nõrgenevad ning tekib juurde tedretähti. Päikesepõletuse puhul ei tohi pesta ei vee ega seebiga. Päikesekiirte mõjul tekkinud näopunetuse vastu aitab loputamine jahtunud peterselliveega.

Millised veidrad ilunipid!

Nii mõnedki 1930-ndatel laialt kasutust leidnud ilunipid võib kokku võtta sõnaga „ekstreemne”. Tänapäeval tõrgub terve mõistus taoliste võtete vastu, kuid 70 aastat tagasi olid need naistele igati vastuvõetavad. Mõned näited siis:

  • Et kare vesi pehmemaks muuta, puistati vannivette tärklist, glütseriini või hoopiski zelatiini.

  • Vanniskäimine muudeti nauditavamaks männioksaekstrakti, sooda ja 1kg mandli- või nisukliide lisamisega. Kuna kliid on ülikerged, siis pidi üks kilo kliisid ikka meeletu kogus olema.

  • Sidruniga viidi läbi saleduskuuri. Hommikul tühja kõhu peale ja õhtul enne voodisse heitmist joodi veega lahjendatud värsket sidruni mahla. 1-2 päev: ühe sidruni mahl, 3-4 päev: kahe sidruni mahl ja nii edasi kuni kuue sidrunini päevas. Siis alustati kahanevat kuuri, 13-14 päev: viis sidrunit ning taas kuni ühe sidrunini päevas. Kuur kestis kokku 3 nädalat ning vajadusel korrati 6 nädala pärast.

  • Arvati, et mida pruunim inimene, seda tervem. Talvel võeti abiks kunstlik kõrgustikupäike ehk Hanau kvartslambid. Isepruunistuvad salvid ja vedelikud segati ise kodus kokku. Salv: kollasele puhtale vaseliinile lisati 5% lanoliini ja 1% pulbristatud kaaliumpermanganaati. Vedelik: kaaliumpermanganaadi lahus vees või piirituses.

  • Päikesepõletuse korral pesemine vee ja seebiga oli keelatud. Nahapunetust ja sügelust aitas leevendada puuderdamine nisujahu, tärklise või riisipuudriga.