Kehakaalu ei saa muuta
Igaühe tutvusringkonnas on keegi, kes püüab lakkamatult kaalust alla võtta. Kord elab ta nädala ainult mahlast, käib ringi nagu kuutõbine, et kahest kilost lahti saada. Mahlapaast läbi, kukub ta kurnatuse ja stressi leevendamiseks valimatult õgima. Ja tulemus? Kindlasti mitte kaalulangus.
Kahe nädala pärast olid nad näost rohelised, käisid perearsti juures, kes käskis selle jama viivitamatult lõpetada. Üks vist lõpetas ka, sest elukaaslane oli teda maha jätmas: veetlevast naisest, kellega ta oli kunagi oma elu sidunud, oli saanud vastikusega võideldes spinatisuppi helpiv, haisva hingeõhuga õnnetu olend, kes vaatamata kõigile kannatustele märkimisväärselt ei kergenenud. Pole ka ime, tal polnud ju ühtki kilo ülearu. Teine aga tahtis veel kaheksa kilo maha võtta. Mine tea, äkki võttiski.
Einoh, kui enesehinnangu aluse moodustab kehakaal, küllap siis on võimalik kaheksa kilo maha võtta ka siis, kui selleks tegelikult mingit vajadust ei ole. Aga üldjuhul tähendavad sellised rängad kaalukaotused tervise tuksikeeramist ja pärast arutute pingutuste lõppu isudele järeleandmist — seda mõõdutundetumalt, mida karmimad on olnud vahepealsed loobumised.
Sest selleks, et looduse poolt antud kehakaalu muuta, on tarvis eluviisi muutust, mida pelka dieedipidamist. Selleks aga, et muuta eluviisi, on tarvis muuta hoiakuid. See pole lihtne, selleks peab olema tohutu sisemine motivatsioon: hakata maailma nägema teiste silmadega kui need, millega harjutud.
Sest sellel, missuguse kehaga me oleme ja mida süüa tahame, on ju kaugeleulatuvad põhjused. Esiteks: geneetika, salgamatult. See on sünniga kaasa saadud hulk informatsiooni, mida muuta ei saa. Ehk teisiti: kui su mõlemad vanemad on olnud paksud, siis üsna suure tõenäosusega oled seda ka sina. Midagi pole teha.
Teiseks: kõik see, mille me oleme elu jooksul omandanud. Peamiselt harjumused ja hoiakud. Kui ema-isa toitsid meid lapsest peale rasvase ja soolase toiduga, siis on meil raske ümber harjuda sööma midagi muud. Võimalik, et selleks ei nähta ka mingit vajadust. Vähemasti enne, kui mõni tervisehäda kimbutama tuleb.
Eluviisi muutus ei saa seisneda sellest, et hakatakse lihtsalt vähem sööma. Keha ei saa ju pikalt petta. Pekist keha, mis on harjunud hamburgerite ja rasvaste friikartulitega, ei saa toita mahla ja lahja supiga, ilma et ta valjult nurisema ei hakkaks. Samas, siredam-saledam ilmselt ei tunne säärase toidu järele üldse kunagi vajadust.
Jah, see kõik on ebaõiglane. Üks ei pea vormispüsimiseks mitte midagi tegema, võib kõike süüa ükskõik mis kellajal, sellal kui teine piirab ennast päevast päeva ja on ometi kaaluga hädas ning põeb iga ülearuse suutäie pärast. Üks sünnitab viis last ja on ikka piitspeenike, sellal kui teise muudab üheainsa lapse ilmaletoomine rasvamäeks.
Aga paraku on igal inimesel oma loomulik kehakaal, mis on vastavuses tema geenide ja harjumustega: kõige sellega, mis teeb temast just sellise inimese, nagu ta on. Mõnel on see kaal suurem, teisel väiksem. Vägivaldsete vahenditega võib saavutada küll ajutise kaalulanguse, aga see ei jää enamasti püsima. Ent loomulikul viisil saab kehakaalu muuta üsna väikestes piirides.
Nii et tegelikult on kogu see enesepiinamine kilodest lahtisaamise nimel mõttetu. Tohutu vaev, millel ei ole püsivat tulemust. Püsiv oleks tulemus ainult siis, kui me muudaksime ennast, st oma hoiakuid — aga neid ei saa ilmselt muuta sihiga kaalu langetada. Sisemiseks muutumiseks peab olema ikka mõni n-ö sisulisem põhjus.
Näiteks soov saada õnnelikuks. Mis tähendaks iseenesest soovi saavutada kooskõla olemasoleva ja soovitava vahel. Mis omakorda tähendaks rahuolu sellega, mis on. Täitsa võimalik, et saades lahti lakkamatust murest liigsete kilode pärast hakkab kaal iseenesest langema. Mure ju ongi see, mis tihtilugu ülearu sööma ajab.
