Euroopasse jõudis lill 16. sajandil ning seda kasvatati kuninganna Elizabeth I botaanikaaias. 18. sajandil jäi lill unarusse ning seda leidus vaid üksikute kollektsionääride aedades, aga 19. sajandil tuli ta taas moodi. Vabas looduses kulub lillel õide puhkemiseks kaks-kolm aastat. John Wilmott avastas 1926. aastal, et kui mitte lasta taimel puhata, siis algab õitseaeg tunduvalt varem (12-15 kuu pärast).

Tänapäeval on tänu aretajatele ning temperatuuri kontrollimisele saanud alpikannist toataim.

Õitseaeg ~ Alpikanni müüakse traditsiooniliselt jõulude ajal ning talvel. Enamus alpikanne õitseb novembri keskpaigast veebruarini, kui tingimused on selleks sobivad.

Värvid ~ Enamus alpikanne on kas valged, punased, roosad või lavendlikarva ning õied ripuvad südamekujuliste roheliste lehtede kohal alla.

Valgus ~ Alpikann eelistab eredat kaudset valgust. Idapoolne aken on sobiv valgusallikas.

Temperatuur ~ Alpikann eelistab jahedat. Ideaalne päevane temperatuur on 16-18 kraadi ja öine temperatuur 10 kraadi.

Niiskus ~ Küllaldane niiskus on taime kasvuks oluline. Niiskuse säilitamiseks täitke suur taldrik või kandik veega ning asetage alpikann tagurpidi asetatud nõu peale, nii et ta jääb napilt veest välja. Võite asetada ka taldrikule kivikesi ning panna pott kividele.

Vesi ~ Alpikann tahab niiskust. Niisutage mulda, aga vältige mugulate piirkonda, kus kasvavad lille- ja lehevarred. Kui see piirkond saab märjaks, võib taim mädanema minna. Enamus alpikanne on istutatud kiiresti kuivavasse turbamulda. Sellised taimed võivad kiiresti närtsida. Istutage taim ümber, kui potil puuduvad äravooluaugud. Head indikaatoriks on lehed, mis on tavaliselt tugevad ja püstised ning nendest käega üle tõmmates nad peaaegu krudisevad. Kui taim vajab vett, on lehed pehmemad.

Talvitumisaeg ~ Hilistalvel lõpetavad alpikannid õitsemise ning lehed muutuvad kollaseks ja taim jääb unne. Alpikannid võib tõsta suveks välja ning neid tuleb regulaarselt kasta ja väetada. Taimed tuuakse tuppa tagasi septembris, kus nad hakkavad tavaliselt kiiresti uusi lehti ja lillevarsi välja ajama.

Teine võimalus on lõpetada taime kastmine järk-järgult ja kui lehed on kuivanud, eemaldada mugul, puhastada see mullast ning säilitada seda niisutamata turbasamblas või plastikaatkotis 10 kraadi juures. Istutage taim uuesti mulda mais või juunis, nii et mugula ülemine osa ei ole mullaga kaetud. Mulda peaks olema kaks osa turbasammalt, üks osa toataimemulda, üks osa liiva ja natuke lubjakivi, umbes 100 grammi 36 liitri kohta.

Väetamine ~ Väetage umbes kaks korda kuus vedela väetisega.

Minialpikannid ~ Algajad võiksid katsetada minialpikannidega, mis õitsevad kauem ning lõhnavad mõnikord. Minialpikannid taluvad ka paremini sooja kui suured alpikannid.

Ventilatsioon ~ Hea ventilatsioon potis kaitseb taime haiguste eest. Taim võib jääda samasse potti, kuni tal hakkab seal ilmselt kitsas, mil ta tuleb istutada suuremasse potti.

Korrastamine ~ Vanade lehtede ja õite eemaldamiseks on kindel meetod. Selleks hoidke ühe käega taime kinni ja teisega tõmmake välja vananenud varred.

Ümberistutamine ~ Parim aeg ümberistutamiseks on, kui taim puhkab. Ideaalis võiksite oodata, kuni taim hakkab end liigutama ja siis ümber istutada. Eeldusel, et lehed surevad ja taim läheb puhkeseisundisse aprillis ja teie istutate selle ümber juulis, peaksid olema näha mõned uued võrsed, kuigi mullapinnal neid näha ei olnud. Häda on selles, et kui te istutate selle niiskesse komposti, võib taim hakata kasvama enne, kui teie seda tahate.