Miks kassid peitu poevad?

Mõni kass on kogu seltskonna lemmik käies õhtu jooksul nurrumas nii omade kui võõraste süles, teise olemasolust saate aimu vaid köögis toidukaussi silmates.

Kui kass veedab pikki tunde mööbli all, magamistoas või mujal pilgu alt väljas, võib olla põhjusi olla kaks: teadlik eelistus - teil on loomupäraselt tagasihoidlik kiisu või peitmine, mis on otseselt seotud looma ängistuse või hirmuga.

Nagu inimesedki on ka kassid iseloomult erinevad ning üks levinumaid isiksusetüüpe on arg kass. Igapäevaelus ei pruugi te sellest aru saada, kuid külalise tulles või ka uue mööblitüki ostmisel kaob teie lemmik silmapiirilt. Sellisel juhul on kõige mõistlikum lasta kassil end peita ja ilmuda välja siis, kui ta ise seda tahab.

Vähem levinud on kassid, kes peidavad end mõne pereliikme eest. Kui ilmne hirm on uus käitumuslik joon, võib see olla seotud kas sellega, et see inimene hirmutas kassi otseselt (näiteks ajas ta köögilaualt minema) või tahtmatult (elades lärmakalt kaasa Kristina Shmiguni suusasõidule televiisori ekraanil). Mõned kassid on teistest tundlikumad valjude helide ja äkiliste liigutuste suhtes. Kartliku käitumise võib esile kutsuda ka ootamatu lõhn - näiteks teise kassi lõhn riietel.

Kartlikku käitumist saab muuta parandades suhet kardetud isiku ja kassi vahel.

Kassis hirmu tekitav isik (abikaasa, laps vm.) võtab mõneks ajaks enese peale kassi söötmise, et viimane õpiks teda seostama millegi positiivsega.

Karistusi, isegi suusõnalisi, tuleks vältida.

Silitamist tuleks piirata vaid nendele kordadele, mil kass ise lähedust otsib ja ka siis peaks piirduma vaid silituste ja pea sügamisega.

Kui helistate kassi toitmise eel kella, õpib ta seostama kellahelinat külaliste või pereliikmete saabumisel millegi meeldivaga.