Miks lapsed omale kassi või koera tahavad?
Näib, et midagi hirmsat ei juhtunudki. Mudilane mossitas veidi ning unustas. Nii ei ähvarda tema tervist mitte miski. Ja kui palju tegemist oleks koduloomaga! Tegelikult aga – ise seda aimamata – kahjustavad vanemad just oma keeldumisega lapse tervist. Eelkõige – vaimset tervist, mis on noores eas nii kergesti haavatav.
Püüdkem siis selgusele jõuda, miks teatud eas lastel tekib püüd suhelda koduloomadega.
Eksisteerib arusaam, et see on lihtsalt tänapäeva lõbustustest üleküllastunud laste lihtne kapriis – saada endale “elus mänguasi”, saavutanud aga oma tahtmise, kaotavad nad selle vastu kiiresti huvi. Ometi näitab praktika, et see pole sugugi nii. Sageli lükkavad koju toodud koer või kass tahaplaanile isegi kõige armastatumad lelud ja seda kaugeltki mitte ärahellitatud laste puhul. Millist huvi aga ilmutavad mudilased tänaval jooksvate koerte ja kasside suhtes vaatamata emade ja vanaemade kõige rangematele keeldudele!
Näib, et neid ei pane liikuma lihtne soov meelt lahutada, vaid hoopis mingisugune tugevam sisemine impulss.
Religioossed filosoofid seletavad seda nähtust hoopis huvitavast vaatenurgast. Ilmavalgust näinud laps elab puhta, patuta hingega, märkamata ümbritseva maailma patusust. Kui ta aga veidi kasvab ning maailm hakkab tema ees avanema, tõstab ta hing mässu. Laps januneb suhelda olenditega, kellele on võõras õelus, kadedus, alatus ja egoism. Just nemad on võimelised väikesele inimesele andma vajalikku hingelist tasakaalu ja tuge. Ja siis laps teatabki vanematele: “Tahan kiisut!” või “Ostke mulle kutsu!”
Sama mõtet toetavad ka psühholoogid. Nendele, kes tihedalt suhtlevad koduloomadega, osutavad viimased omalaadset emotsionaalset tuge, millest tihtipeale jääb vajaka isegi ühe perekonna liikmete vahel, rääkimata juba üksikutest inimestest. Kusjuures üksildased inimesed on pahatihti meie eneste lapsed, kuna vanemad on sukeldunud oma tegevustesse ning neil puudub aeg oma laste jaoks. Teadlaste arvamust mööda võib koduloomade poolt saadud toetust õigusega lugeda tõeliseks psühhoteraapiaks, millel on selgelt väljendunud mõjumehhanism.
Nii paradoksaalne, kui see ka pole, on Miisude ja Muride “tummus” eelis, mitte aga puudus. Suhtluses on inimese jaoks tähtis mitte ainult see, mida ta kuuleb, vaid ka see, kuidas teda kuulatakse. Seetõttu on fakt, et koduloomad kuulavad, ning näib, et ka mõistavad, kuid ei esita küsimusi ega anna hinnanguid, nende kui seltsiliste kõige meeldivam omadus.
Sageli haavavad just vanemad, ise seda endale teadvustamata, oma tigedate hüüatuste ning kriitiliste märkustega – “Mitu korda peab sulle rääkima!…”, “Jälle sina!…” jne – lapse hinge ning kutsuvad seal esile stressi. Kuid inimese psüühika on üles ehitatud nii, et ta ei saa pikka aega viibida negatiivsete emotsioonide kütkeis, ning laps hakkab instinktiivselt sealt väljapääsu otsima, näiteks nuttes. Kusjuures oleks ju palju kasulikum selle asemel suhelda koduloomaga. Silitades oma lemmikut - pole ju tähtis, kas koera või kassi - leiab laps toetust.
Ainuüksi looma juuresolek kodus loob lapse jaoks rahutunde, kuna kutsub temas esile positiivseid emotsioone. Sellised emotsioonid stimuleerivad “rahulolu hormoonide” väljatöötamist, mis omakorda loovad ajutööks soodsad tingimused. Huvitava katse viisid läbi ameerika teadlased. Uurimise käigus loeti 36-le koeraomanikust lapsele vanuses 9-16 aastat ette raske tekst, üks kord nende lemmikute juuresolekul, teine kord ilma nendeta. Esimesel juhtumil oli laste arteriaalne rõhk ning pulsirütm tunduvalt madalamad. See räägib sellest, et laste koerad olid nende jaoks stressivastased faktorid.
Muuseas, koera või kassi olemasolu kodus võib mängida tähtsat osa hälvetega laste psüühika ja käitumise korrigeerimisel. Peredes, kus kasvab vaid üks laps, kaebavad vanemad tihti tema ülemäärase ärrituvuse, kapriisitsemise ning hüsteeriahoogude üle. Sellistel juhtudel on arstide standardvastus – last ei tohi hellitada.
Tegelikult on asi hoopis milleski muus. Isegi kui last ei hellitata, on ta ikkagi kõrgendatud tähelepanu keskmes. Lapse sõnad ja teod on alati kõigile teada ning langevad totaalse analüüsi alla, kuigi täiskasvanud sellele ise ei mõtlegi. Ja polegi tähtis, kas nad imetlevad last või riidlevad temaga. Ühtviisi halvad on mõlemad suhtumised – need võivad osutuda lapse mitte eriti tugevale psüühikale mittejõukohaseks ning rikkuda tema närvikava.
Piisab vaid koera või kassi soetamisest ning osa perekonna tähelepanust pöördub temale, isegi kui vanemad seda ei tunnista. Loom otsekui varjaks last, tõmmates enesele täiskasvanute liigset tähelepanu. Positiivne efekt looma kohalolekust ei sunni ennast kaua ootama. Lisaks kõigele saab temast suurepärane stressimaandaja lapse jaoks.
Koduloomad on võimelised lastele mitte ainult psühhoterapeutilist abi osutama. Käesoleval ajal areneb meditsiinis kiiresti uus suund – ravi energiainformatsioonilise mõjutamisega. Seejuures kasutatakse äärmiselt kõrge sagedusega ning ülimadala intensiivsusega elektromagneetilisi laineid, mis kutsuvad inimese organismis esile positiivse resonantsi.
Korrigeeriva kiirituse allikana kasutatakse spetsiaalset aparatuuri ja … bioenergia-terapeutide või nii nagu neid käesoleval ajal kutsutakse – ekstrasensside käsi. Ka koer ja kass, istudes peremehe põlvedel või tema kõrval kiiritavad teda oma elektromagneetiliste lainetega. Pole välistatud, et nende sagedused võivad sattuda resonantsi inimese omadega ning sel moel kõrvaldada energeetilisi tõrkeid. VII Rahvusvahelisel konverentsil Genfis, kus arutati inimeste ja loomade vaheliste vastastikuste mõjutuste probleeme ning mille töös osales rohkem kui 600 teadlast ning praktiseerivat arsti, toodi hulgaliselt näiteid, kus pidev suhtlemine loomadega, järelikult ka vältimatu energeetiline mõjutamine on tervendanud inimesi. Alljärgnevalt üks neist.
Juba varases lapsepõlves avastasid arstid ühel prantsuse tütarlapsel parandamatu haiguse – progresseeruva lihaste düstroofia, mille tõttu laps ei olnud võimeline isegi seisma. Ilma jäetud normaalsest lapsepõlvest, kannatas tütarlaps mitte ainult füüsiliselt, vaid ka hingeliselt. Vaatamata sellele, et teda ümbritsesid armastavad vanemad ning õde ja vend, kes püüdsid väikese invaliidi elu igati kaunimaks muuta, sulgus laps enesesse ning viibis alalises sügavas depressiooniseisundis. Arstid aga kartsid, et lõppude lõpuks võib tüdruku psüühika osutuda pöördumatult traumeerituks.
Tütarlapse ema otsustas iga hinna eest oma lapse päästa. Ta pöördus assotsiatsiooni poole, kus valmistati ette koeri abiks füüsiliste puuetega inimestele. Pärast spetsiaalsete kursuste läbimist – sest just temal seisis ees töö koeraga – tõi ema koju oma tulevase neljajalgse abilise.
Laps ja koer magasid, sõid, jalutasid ja … töötasid koos. Individuaalne programm, mis oli koostatud arstide, veterinaaride, psühholoogide ja pedagoogide poolt, nõudis kõigi osapoolte visadust, soovi ja mis peamine – kannatlikkust. Tütarlapse ja koera vaevarikas igapäevane töö hakkas vilju kandma. Last jälgiv arst kirjutas mõne kuu pärast: “Sellest ajast, kui majja ilmus koer, on tüdruk saavutanud olulist progressi oma seisundis”. Ja lõpuks saabus päev, mil tüdruk tõusis ise jalule. Ravi ei ole veel lõpetatud. Kuid on alust loota, et lapse tervises toimub oluline pööre paremuse poole.
… Ja lõpuks üks nõuanne. Kui laps soovib endale nii väga kiisut või kutsut, siis peaks tema palvesse tõsiselt suhtuma. Kaalunud kõik “poolt” ja “vastu” argumendid, võiks püüda lapsele võimaldada tema jaoks nii hädavajalikku suhtlemist elusa olendiga, mida ei asenda mitte ükski mänguasi.
