Meie esimeses saates on külalisteks kaks perekonda. Esimene neist, Kõvade perekond — õigemini — suguvõsa — koosneb 11 lapsest ja nende järeltulijatest. Seitsme venna ja nelja õe lapsi-lapselapsi on kokku nii palju, et nende vanaema ei suuda neid ei kokku lugeda ega meeles pidada, kes kelle mudilane täpselt on. Kõvade pere seitsmel vennal on tavaks igal aastal rahvakalendrist tuntud seitsmevennapäeval oma suguvõsa kokkutulek korraldada, sel suvel toimus see 24. korda.
Selle perekonna lugu pole eriline mitte ainult oma suuruse ja elujõu poolest, vaid ühtehoidmise poolest. Õed-vennad ei ole aastakümnete jooksul leidnud ühtki põhjust omavahel tülitsemiseks.
Saate teiseks külaliseks on aasta tagasi hukkunud profijalgratturi Lauri Ausi lesk Kristel, kes räägib, kuidas elada edasi siis, kui su kõrvalt kaob kallis inimene. Või kas ta kaobki?
Kaks erinevat lugu, kaks erinevat peremudelit, aga midagi ühendab neid: arusaam sellest, kui väärtuslik on ühtehoidmise tunne. Tänapäeva karmis tarbimisühiskonnas kipub see teinekord meelest minema.
Maire Aunaste loodab, et tema saates jagavad saatekülalised oma raskustest õpitud positiivseid kogemusi ning “Meie” pole ainult saade, vaid selle abil leiavad vaatajad oma probleemidele lahenduse.
Aunaste tahab teha saateid nn tavalisest inimesest. Tavalised oleme me kõik, sest saatus ei hooli rikkusest, sotsiaalsest staatusest ega parteilisest kuuluvusest. Igaühe saatus on kordumatu.
Keegi tark mees on öelnud, et suurim võit on inimese võit iseenda üle. Aunaste tahab teha lugusid inimestest, kes on suutnud tänu oma positiivsusele saatusest üle olla.
