Ennemuistsed roomlannad kandsid rõivaste all spetsiaalset nahast linti, mis toetas büsti altpoolt.

Keskaegsed pärsia kaunitarid võlgnesid oma isuäratava lopsakuse tänu korsetile. Surudes keha ebahariliku jõuga ning mattes kandja hinge, tõstis korsett rinna kõrgele ning pani selle iga ohke puhul erutavalt lainetama.


Vene tsaar Peeter, kes tantsis esmakordselt ballil Euroopas, oli üllatusest keeletu, kui avastas daami büsti all jäigad ribid. Kui jahmunud isevalitseja sellele fenomenile selgitust nõudis, kutsus ta esile lõbusa naerupuhangu ning seletuse: “Need pole ribid, need on meie korsettide vedrud ja luud”.

Tänapäeval tuletavad neid kaugeid aegu meelde tugedega rinnahoidjad — peenikeste õlapaeltega või hoopis ilma.
Muide, spetsialistid ei soovita sellist pesu kanda. Tugikaared ning plastmasstoed külgedel suruvad rinnakorvi kokku, häirivad vereringet ning traumeerivad nahka. Tervist see kõik loomulikult ei lisa.
“Pakkida” end tõelisse korsetti pole tänapäeva naisele jõukohane. Kui filmis “Titanic” Di Caprio sõbratari büst nööritakse kinni nii, et see omandab erakordse lopsakuse, talje aga muutub mõned sentimeetrid väiksemaks, siis näidatakse teile karmi ajaloolise tõe haledat imitatsiooni.
Kui näitlejanna oleks pidanud mängima tõelises korsetis, siis lebanuks ta sügavas minestuses esimesest kuni viimase kaadrini.

Korsett kaitses truudusetuse eest palju kindlamalt kui kurikuulus voorusevöö. Selle nöörid olid mitmeid meetreid pikad ning nende põimimine oli keeruline töö. Seda saladust valdas vaid kammerneitsi. Proua ise — isegi koos armastatuga — ei olnud seda tööd nagu kord ja kohus suuteline tegema. Kui nöör põimida lõdvalt, kukub kogu konstruktsioon kokku, kui liiga tugevasti — heidab daam hinge. Sellistel asjaoludel võis kogu tegevus toimuda vaid kodus, armuke oli aga sunnitud perekonnasõbraks hakkama. Pole siis ime, et kombelõtvust seostatakse rinnahoidja leiutamisega.

1903.aastal lõikas üks julge prantslanna korseti kindlakäeliselt pooleks, muutes ülemise osa rinnahoidjaks, alumise aga sukahoidjaks.

Tundub, et seda tänapäevast riidetükikest avada on tühiasi. Aga mees, kes kordki on püüdnud kireleegist haaratuna leida kallima seljal haagikesi, aimamata, et need on hoopis peidetud korvikeste vahelisse lohku, ütleb teile, et rinnahoidja haagid ja nööbid on välja töötatud salalaborites inimkonna seksuaalselt aktiivse osa vaenlaste poolt. Teda tuleks siis lohutada mõttega, et selle toote esimene näidis, mis valmistatid 1914.aastal taskurättidest, oli kokku sõlmitud meremehesõlmedega.

See daami tualeti kaunis detail omandas kaasaegse ilme pärast 1929.aastat. Kahekümnendatel oli moes lamedarinnaline siluett ning naised pressisid endid tugevatesse rinnahoidjatesse.
Tänapäeval aitavad liiga lopsakaid kumerusi vähendada spetsiaalselt kokkutõmmatud, elastsest materjalist korvikesed.

50ndatel poleks sellist rinnahoidjat küll leidunud.
Tolle aja kaunitarid eelistasid lopsakaid büste ning kandsid paksude poroloonist vahetükkidega korve. Paljud maksid kallist hinda selle ebatervisliku valiku eest. Teadlased kinnitavad — daamid, kelle rinnad piinlevad porolooni ja sünteetikasse kätketult palavuse käes, haigestuvad rinnavähki 20 korda sagedamini. Et seda muret vältida, tuleb osta vaid naturaalsest materjalist ning mitte liiga väikseid rinnahoidjaid.

1958.aastal ilmus rinda tõstev rinnahoidja. Ometi jäi see tänapäevasele kaugelt alla. Tänu detailirikkale lõikele, kõikvõimalikele lipsukestele, vahetükkidele ja kiiludele suurendavad tänapäeva rinnahoidjad büsti ning hoiavad seda tõstetud asendis. Sellises rinnahoidjas näeb isegi kõige kuivetum rind välja kui klaar õun.

Kuid üllatus, üllatus.


Hiljuti toodi ühel moenäitusel vaatajate ette karvane rinnahoidja, mille korvid olid tehtud kookospähkli koorest.








Tõelise sensatsiooni tekitas aga jaapani disainerite toode — nimelt põimisid nad kallihinnalist eset 3 aastat kuldniitidest, varustades selle ka 15karaadilise briljandiga. Aastatuhande mudel maksab kaks miljoni dollarit.