Mood tappis modid

1965.a käis itaalia filmirežissöör Michelangelo Antonioni The Who kontserdil, soovides neid esinema oma filmi "Blow Up".

Lõpuks võis seal millegipärast näha hoopis püüdlikult The Who autodestruktsiooni kopeerivat bändi The Yardbirds. Antonioni kohalolek nende kontserdil sümboliseeris aga seda, et The Who polnud enam lihtsalt kultusbänd ega tema austajad -modid- kõigest mingi salajase ja arusaamatu undeground-scene´i liikmed.

Korraga olid modid, kes seni olid meedia tähelepanu võitnud peamiselt vaid tänu oma kaklustele rockeritega,

ametlikult cool´id ja respekteeritud,

oluline osa "svingivast Londonist" (Swinging London). Sisuliselt tähendas see omamoodi lõpu algust.

1966 aastaks oli algupärane modide kultuur, mis meedia teravdatud tähelepanu ning sisevastuolude (privaatsuse ja avalikkuse, nooreksjäämise ja suurekskasvamise dilemmad) pinge all hakanud lõhestuma, jagunedes mitmeks erinevaks liikumiseks.

Kõige märgatavam polarisatsioon leidis aset hard modide ja nende vahel, kes huvitusid pigem moest ja stiilist.

Ekstravagantsemad modid, kes olid seotud

r&b scene´

iga ja

Carnaby Street´i

dändidega, segunesid moeteadlike hipide ja psühhedeelikutega, samal ajal kui

hard-modid

(kandsid raskeid saapaid, traksidega teksaseid, lühikesi juukseid, olid paranoiliselt närvilised) pöörasid selja acid rocki kirevatele arabeskidele, jäädes truuks

ska´le , rocksteady´le

ja

reggae´le.

Sellest viimasest grupist kasvasid välja

skin-head´id,

kes 60-ndate lõpul moodustasid juba arvestatava subkultuuri. Nad olid agressiivselt shovinistlikud, proletaarsed ja puritaanlikud. Erinevalt modidest idealiseerisid skinid lumpenlust ja riietusid rõhutatult proletaarses stiilis- niisiis mitte

dressing up

, vaid

dressing down.

Modid püüdlesid ülespoole, skinid alla.

Meedia,

kelle jaoks algupärased modid olid lihtsalt jada anonüümseid noorukeid, kes nimetasid üksteist "numbriteks" ning kogunesid nädalavahetustel Inglismaa kagukuurortides, et seal rockeritega rituaalseid lahinguid maha pidada, külvates ebamugavust ja moraalset nördimust, leidis neis nüüd oma lemmiklapsed. Paljuski vastutasid just modid svingiva Londoni imago eest.