Tähtis kontsept, mis tõstab esile ühiskondliku reaktsiooni ja kontrolli, meedia ning teatud hälbiva tegevuse vormide vahelise vastastikuse mõjutamise protsessi.
Lühidalt võib seda protsessi kirjeldada järgmiselt:
kerkib esile mingi seisund, episood või grupp ning seda defineeritakse kui ähvardust sotsiaalsetele väärtustele ja huvidele.
"Moraalsed paanikad" on järelikult need protsessid, mille läbi ühiskonna ja kultuuri liikmed saavad moraalselt tundlikuks väljakutsest ja ähvardusest, mis on esitatud nende poolt aktsepteeritud väärtushinnangutele ja elustiilidele.
See protsess kriipsutab alla massimeedia tähtsust vastuhaku definitsioonide kindlustamisel, säilitamisel ja lihvimisel.
Subkultuurid tegelikult edenevad moraalse paanika arvel, nt
ecstasy kasutamine, kanep riietuses, warehouse-peod
jne.
Radikaalne noorsugu paneb pahaks oma kultuuri massilist vahendamist, kuid naudib tähelepanu, mida osutab meedia hukkamõist.
See on parim moodus muuta erisugusus trotsiks ja vastuhakuks ning jõudeaeg mässuks.
"Moraalset paanikat " võib vaadelda kui noorte kultuurilise agenda kulminatsiooni ja täideminekut. Kas underground võtab omaks avalikud seisukohad või mitte, pole enam oluline- ta on jäädvustunud kultuuriliselt radikaalse nähtusena.
Kuid juurdepääs informatsioonile on piiratud. Olla hip või teadlik on tõendiks tänapäeva kommunikatsiooni väga selekteerivast loomusest.
"Crowd" on clubber'ite terminoloogias levinud väljend, kirjeldamaks inimeste kogumit, kes käivad klubides tantsimas. See ei ole orgaaniline formatsioon, mis vastab mingile klassil baseeruvale teadvusetusele. Nad on seotud kommunikatsioonivõrkudega ning pidevas ühenduses klubide korraldajatega.
Subkultuurisiseste fanziinide panust on sageli üle hinnatud, kuna antud kultuuri arengust lähtudes tekivad nad liiga hilja ning kipuvad minevikku vaatama. Professionaalsetes ajakirjades on rõhk rohkem subkultuuri moodustumisel.
Sarah Thornton võtab oma subkultuuri demütologiseerimise kokku järgmiselt: Subkultuur kasutab meediat ulatuslikult ning tingimustel, mis tunnistavad ettekujutuse, et kontakt meediaga tähendab enda mahamüümist valeks.
Ettekujutus, et subkultuurid vastanduvad monoliitsele massikultuurile, on osa mütoloogiast, mida subkultuur kultiveerib, garanteerimaks enda autentsust.
Globaalse massimeedia kultuur ei tähenda tingimata Ameerika kultuuri, samuti tuleb kultuuri imperialistlik mudel "rahvas versus rahvas" asendada postimperialistliku lokaalsete kogemuste mudeliga. Kahjuks on piiritu lokaalse kultuuri tarbimine "jagatud" globaalses kogemuses võimalik põhimõtteliselt, mitte aga praktiliselt. Maailma disneyfikatsioon, selle muutumine Waltopiaks, cocakolonisatsioon ning ühiskonna mcdonaldisatsioon peegeladavad fenomeni, mis allutab meid jagama globaalset Ameerika populaarkultuuri.
On selge, et amerikanisatsioon läbi popkultuuri tähendab erinevaid asju erinevatele inimestele ja inimgruppidele erinevatel aegadel.
Noore musta eurooplase jaoks 1990-ndatel võis see tähistada vastuhakku läbi räppimise, samas kui noorele valgele eurooplasele 70-ndate lõpus võis see olla osa süsteemist, mille vastu sai võidelda ainult pungi küünilisusega.
Võib ju väita, et ainuke kultuur, mis on enam kui 300 miljonil eurooplasel ühine, on ameerika kultuur.
Teisest küljest, vaadeldes muusikat ja sellega seotud stiile, võime kindlalt märgata, et pigem leiame mitte-ameerika-päritolu mudeleid ja subkultuurilisi trafarette.
Miks ei võiks see olla tõsiseks väljakutseks närimiskummihegemoonia omaksvõtmise vastu? Võiks ju ka väita, et subkultuuriteooria trafarett ei ühildu ameerikaliku mõttelaadiga, ent pilk zootsuiteritele, biker-boydele, surferitele, grungele ja riot girlidele eeldab midagi muud.
