Sel kolmapäeval näitasid nad Kanuti Gildi saalis oma kolmandat moekollektsiooni
"Hula Black"
, mis oli mängulisem ja samas ka kantavam, kui kaks eelnenut kokku.
Näib, et nüüd kui Hula on akadeemilistest struktuuridest nö. välja kasvanud ja ellu astunud, on tõeline kodumaine disainilabor on viiamks ometi sündinud.
Hula Black on moe- ja ehtekunstnike koostööprojekt.
Lisaks eelpoolnimetatutele võib seekord Hula märgi alt leida ka Ruta Tepi ja Ketlin Bachmanni riideid ning Julia-Maria Pihlaku, Tanel Veenre ja Andrus Rummi hulalikke ehteid.
Ja etendus... oli disainilabori vääriline.
Radikaalne, enseirooniline ja emotsionaalselt mõjuv.
Mustad riided, mustal taustal.
Neile sekundeerimas Luarvik-Luarvik´u mõnusalt irooniline helikeel, sinna juurde Liina Vahtriku hullunud/hullutavad karjed (laul) ja lõpuks Merle Palmiste kaunist vambisuust voolav kuum verejuga.
Kõike seda on ju ammu küllastumiseni nähtud?!
Ei!
Korralikku, kaasaegset moeteatrit pole mina enne siinmaal küll näind ja nii palju ilusaid musti riideid pole ka korraga näinud.
Hula Black oli psühhedeeliline multimeediaetendus, kus riietel oluline roll oli täita.
Sihuke etendus peaks neilegi meeldima, kes midu laval kõndivatest riidepuudest suurt pidada ei osaka.
See vist ongi postmodernismus?
