1. Muidugi sooviksin hetkel sisestada sõrmede alt arvutisse tähejada “kunst”. See ta siiski pole. Aga vonnegutlikult vastates: “Pole seal mingit kassi [riideid] ega kangast [kunsti].”
2. Kahjuks vist tõesti. Aga end vonnegutlikult õigustades: “Ma olen mitmesuguste äparduste ohver, nagu me kõik.”
3. Esitasin sama küsimuse endale, kui lasin SuperNoova eelvooru
kavanditel postkasti libiseda. Ilmselt pole ma päriselt ikkagi
Moe jaoks loodud, sest naudisklen näiteks maalides märgatavalt enam.
Aga vonnegutlikult vastates: “Ta on lihtsalt seda sorti masin.”
4.Lavatagune hüsteerilis-somnambuulne keerlemine küll. Aga Vonnegut
sõnaks selle peale ilmselt: “Kusagil on tehtud mingi kohutav viga.”
5.Tean, mis on Moes. Ilmselt seetõttu, et Moel on omadus
mu silme ees hüpelda ning ruuporiga kõrva karjuda. Poega on sama
probleem. Aga vonnegutlikult vastates: “Eks ta ole.”
