Isegi hell ja hea ema võib tulivihaselt oma “häbematut piinajat” lüüa. Pärast seda, kui karistus on jõustunud, valdab teda kahetsus. Laps karjub ning emakest haarab õudus, ta viskub mudilast kallistama, mõeldes, kuidas ta võis küll sellisele kaitsetule olevusele, kes ju täielikult temast sõltub, haiget teha.
Sel moel õõnestab ema oma vanemlikku autoriteeti ning kaotab võimaluse mõjuda lapsele vajalikul kombel. Oma käitumisega teeb ta ühe vea teise järele: algul annab voli oma isiklikele emotsioonidele, karistab last ning kohe sealsamas asub süüdlast hellitama - otsekui paludes andestust karistamise pärast.
Nii kaob antud karistuse mõte sootuks. Enamgi veel, nähes ema sügavat kahetsust, võib laps meelega etendada ta ees sügavat kannatust, manipuleerides ema süütundega. Pole raske mõista, et algselt süüdi olev laps on kokkuvõttes võitja.
Kehaline karistus, mida vanem kasutas ei tugevdanud, vaid vastupidi, nõrgestas ta positsiooni.
Õige oleks. Vanemad, kellel on kalduvus sellisele käitumismudelile, peaksid üldse füüsilisi karistusi vältima.
