Üleannetu lapsuke lükkas maha isa raadio, keerutas laua taga niikaua, kuni ajas mahla ema uuele kleidile, poeg tõukas hoovis mudilase kiigelt alla, tütar kordas sõimusõna – kellega poleks midagi taolist juhtunud?
Paljud vanemad on arvamusel, et taolistes situatsioonides pole kohta ohtrate vanemlike epistlite lugemiseks. On tarvis kiiresti ja täpselt anda lapsele mõista - see, millega ta on hakkama saanud on väga, väga halb.
Kas võib alistuda tekkinud tuhinale anda üleannetule laks pepule, käele, huultele?
Antud laksu igal taolisel juhtumil võib liigitada distsiplinaarsete võtete kilda, mis otsekui sümboolselt kinnitaksid lapsele, et ta on halvasti käitunud.
Vanemaid ei saada sel juhul soov lapsele haiget teha, vaid kavatsus näidata talle, et ta on teinud vea ning on selle eest karistatud.
Õige oleks. Sellist karistusviisi võib kasutada vaid erandjuhtudel, muutmata seda igapäevaseks kasvatuse protseduuriks.
Pealegi tuleb mõõta oma löökide jõudu, et need oleksid tõepoolest vaid sümboolsed ega teeks lapsele haiget ning ei alandaks teda.
Pärast seda, kui kired väikese “kuriteo” ümber on vaibunud, peab üksikasjalikult lapsele selgitama, milles tema süü seisnes, kes selle teo pärast kannatada sai ning kuidas oleks pidanud antud olukorras käituma. Mida paremini laps selgitustest aru saab, seda kiiremini mõistab ta oma vigu.
