Paljude emade mõjutusvahendiks on oma emotsioonide demonstreerimine: “Näed, kuidas mu tuju nüüd rikutud on, sina oled selles süüdi”.
Ettevaatust, see on kahe otsaga ettevõtmine.
Ühelt poolt näeb laps, et kurvastab ema, tal on temast kahju ning ta kahetseb oma tegu. Teisalt võib mudilane ehmuda, et on oma tegevusega ema sügavalt kannatama pannud.
Kartes ema kurvastada, võib laps kaotada võime spontaanselt tegutseda. Ta hakkab pidevalt “selja taha vaatama”, ega ema pole tujust ära, ega ta ei kurvasta.
Lõppkokkuvõttes hakkab laps elama mitte oma, vaid ema elu, allutades talle omad huvid. Vaevalt, et armastav ema tahaks, et sellise hinnaga saavutatakse lapse sõnakuulelikkus.
Õige. Ema võib lapsele näidata oma kurvastust, kui too on seda tõepoolest põhjustanud. Ometi ei tasu “liiga kõvasti kannatada”, surudes lapsele peale süütunnet oma üleelamiste pärast.
