Solvumine lapse peale, keeldumine temaga suhtlemast on küllaltki mõjuvõimas meetod.
Seetõttu ei sobi see mudilaste puhul.
Laps ei pruugi lihtsalt mõista, miks ema temaga selliselt käitub. Ta ei oska ehk ühendadagi oma tegevust ema reaktsiooniga.
Laps hakkab mõtlema, et ema ei armasta teda enam. Ning taoline pedagoogiline võte toob rohkem kahju kui kasu.
Õige. Karistatud laps ei tohi kahtlema hakata selles, et tema vanemad teda armastavad.
Ta peab mõistma, et karistus on tasu vale teo eest ning hoopiski mitte selle eest, et ta ise on kuidagi “vale”, “mitte see, keda vanemad vajavad”.
