Eks probleeme oli küllaga: kuidas saada vanavanemad koos kodust ära, et katta nende teadmata suur pidulaud...

Õnneks tulime heale mõttele: kuna õetütrel on samal päeval sünnipäev, siis plaanisime vanavanemad ära saata õetütre sünnipäevale.

Järgmine mure oli söögitegemine. Kuidas seda salaja teha!?! Sai ka sellele probleemile lahendus leitud: osa ettevalmistustöid tegin õe pool ja ülejäänud juba öösel kodus. Pulmapäeva hommikul ei andnud veel miski asi märku sellest, et kell kaks päeval pidu hakkab. Toidud olid minu külmikus ja köögis peidus. Plakatid ja kased tagumisse õuenurka peitu pandud, lilled peidus keldris.

Kui vanavanemad kodunt lahkusid, hakkas kibekiire tegutsemine. Esimese hooga ei mõelnud aga keegi, kuidas nende majapoolele sisse saada, kui kõik on lukus. Jäi varuvariant - õhuaken. Ronisin sellest sisse ja avasime suure akna, et sellest kõik vajaminev kraam sisse toimetada ja mittevajalik välja viia. Vaja oli ju pisut mööblit eest ära saada, et jaguks ruumi laudade, inimeste ja tantsu jaokski.

Kui elamine piduliste tulekuks ettevalmistatud, sai kiiresti toiduvalmistamisega peale hakatud. Valmis toidud sai kausidesse, vaagnatele ja alustele paika pandud. Sooja toidu jaoks kartulid kooritud ja kapsad ning praad hakkama pandud. Kuna tegu oli ikkagi nii auväärt paariga, siis otsustasin valmistada neile kolmel eri tasapinnal asetuva tordi. Kolmekordse tordialuse sain õnneks pagaritöökojast laenata, seega oli pool tordiga seotud murest murtud. Teine pool, tordi valmis tegemine, ei ole mulle kunagi probleemi valmistanud ja selgi korral läks kõik hästi.

Õu korda, kased, õhupallid, lilled ja kaunistused paika ning jäime külaliste ootele. Kokku oli lepitud, et briljanpaari toome koju selleks ajaks, kui külalised kohal. Olgugi, et nad kippusid kangesti koju tulema, õnnestus õel neid siiski kinni pidada seni, kui kogu pulmarahvas koos.

Kuna elavat muusikat meil polnud, siis leppisime makilt tuleva pulmamarsiga. Muusika mängis, külalised olid valmis õnnitlema, shampus ootasid avamist ning pruudikimp pruuti. Ja siis nad tulid - vanaisa ees ja vanaema tugiraamile toetudes järel. Vanaisa ei saanud esialgu sõnagi suust, ainult seisis ja vaatas, mis rahvas see on ja mis toimub. Vanaema ohkas, mis nüüd saab, mul pole neile midagi pakkuda...

Panime briljantpaari nende jaoks valmispandud toolidele istuma ja andsime pruudile kimbu ning alustasime oma tseremooniaga. Pidasime päevakohase kõne ja siis algasid õnnitlused. Peale seda palusime vanavanematel, et äkki kutsuvad oma pulmarahva ka edasi. Nemad küsisid, kuhu see rahvas mahub ja mida nendega peale hakata. Meie soovitasime siiski nad esialgu tuppa kutsuda, eks siis näe, mis edasi saab...

Nii siis läkski, külalised kutsuti tuppa ja seal ootas siis vanavanemaid ees teinegi üllatus, kaetud pidulaud söögi, joogi ja suure tordiga. Nende poolt jälle küsimus kus, kuidas ja millal? Eks siis tuli pulmarahva juuresolekul aru anda. Külalised sai lauda palutud ja pidu võiski alata. Sai lauldud, mängitud, tantsitud, söödud ja joodud. Lõppkokkuvõttes olime me ise väga rahul, et kõik siiski hästi õnnestus. Vanavanemad olid aga kõige enam rahul, sest jäi ju sõjaajal nendel pulmapidu kasinaks ja tseremooniagi olevat olnud purunenud akendega linnavalitsuse hoones.

Tore , et selline pidu teoks sai ja korda läks. See oli meeldiv mälestus nii meile endile kui ka kogu pulmarahvale.