Kahtlesin tegelikult päris pikalt Kimi ja looja2 vahel, kuna looja2 suudab samuti tekitada mõjuva pildi, tajutava maastiku, kusjuures Kimist napimate vahenditega, less is more.
Samuti mõjus huvitavana see murd(u)mise ja lille-puu metafooride kasutamine, tõeline tasakaaluharjutus (kusjuures ma pole siiani kindel, kas autor vääratas oma võrdpiltide köiel või mitte, püsima jääb aga küll!).
Muide, võistluse raames ilmnes ja kordus üks probleem — paljud tegijad ei suuda piiri pidada või tajuda, nende luuleind hakkab üle kallaste või ääre ajama. Ning sellega seoses tuleb tunnistada, et looja2 väljenduse kaldad peavad väljendusvajaduse tungile ja tormile ilusti vastu, seda peab tunnustama. Lõpuks otsustaski Kimi kasuks “Õnneliku kohtumise” värskena mõjunud meeleoluline aspekt.
Tõstaksin veel esile Barbarat, kelle “Ülevaltpoolt” on täitsa tugev suhetelahkaja, mis suudab olla vaba sentimendist ja pisarakiskumisest, kuid jätab kaldumata ka liigsesse irooniasse. Tema luuletuse “Mulle ei meeldi küünlad, mis ei tilgu” puhul tuleb tunnustada ka huvitavat vormivõtet - luuletuse esitamist puändika dialoogina.
Siis veel Anu, kes on leidnud päris hea lahenduse, kirjutades NAKile lähedases stiilis, kuid vaoshoitumalt, võiks isegi öelda, et mõtlikumalt. Vaatepunkt tundus võistluse kontekstis samuti erandlikuna, ajalist perspektiivi loovana.
Üks üldisem kommentaar ka. Jätkuvalt üllatavana mõjub põnev tendents - traditsiooniliste vormide üleküllus. Luulet tajutakse ikkagi (või ikka veel) paljudel juhtudel rütmilis-riimilisena, vabavärss ei soorita sellist loogilist võidukäiku nagu praeguse eesti luule “keskmes”.
Teine silma hakkav joon on triviaalsus, mis paljudel juhtudel liigub sõnaohtrusse. Luuletamine ei tähenda minu meelest teatud poeetiliste — ja üksteisest täiesti erineva tausta või tähendusväljaga stampide kasutamist, poeetilistena mõjuvate sõnade või väljendite üksteise otsa asetamist või lausa kuhjamist, vaid ikka pigem võimet näha, kuidas (ka või isegi eelkõige lihtsatest) sõnadest moodustub luuletuses või luuletusena sümboli(te) või tähendus(t)e kett või platoo.
Sõnaohtruse ja stampide osas võiksid paljud võistlusel osalenud mõtiskleda. Lugeda näiteks Cervantese “Don Quijotet”, kes läks hulluks seetõttu, et luges liiga palju halbu rüütliromaane, mis sisaldasid lauseid nagu “Minu mõistusele sündiva ülekohtu põhjus nõrgestab nii mu mõistust, et see põhjendab põhjust kaevata teie ilu üle”.
Leidsin võistlustööde kommentaariumist muide selle teema kohta väga tabava sedastuse: “Milleks seda tähte vaja kohale tarida, kui niigi linnuteele minnakse?”
Mulle meenub omakorda soome kirjaniku Jari Tervo näide, kes ütleb, et ei suuda võtta tõsiselt kirjanikku, kes kirjutab: “Väljas tuiskas lumetorm.” Esimene Tervo küsimus: huvitav, kus see lumetorm siis veel peaks tuiskama, toas? Ning kui tegevus toimub talvisel põhjamaal, on ju kõigil selge, et väljas ei tuiska liivatorm. Seega piisaks vaid lausest: “Tuiskas.”
