Muidugi ongi iga inimesega suhe erinev, sest inimesed on erinevad. Aga need kaks on kuidagi sellised krestomaatilised näited.

Võtame algul selle noorema ja vähekogenuma. Nimetame ta näiteks Hendrikuks. Me kohtusime päris tihti, ka argisituatsioonides. Meil oli omavahel ametiasju ajada, ja nende peale, alla ja vahele käis siis selline kassi-hiire mäng, mõistatamine ja äraarvamine — kas ta meeldib mulle, kas mina meeldin talle, mis ta selle lausega öelda nüüd öelda tahtis, kas ta mõtleski seda tõsiselt…. Selline mõnus meeli kõditav mäng. Flirt on vist ka asja nimi.

Hendrikuga suhte kõrgpunktiks saigi lõpuks see moment, kui ta väga arglikult söandas lõpuks tunnistada, et ma meeldin talle. Mis edasi sai, oli juba keeruline ja hoopis teine lugu.

Aga teise mehega, olgu ta nimi Leon, asi enamvähem sellest punktist algas — pisut utreeritult võib väita, et ta vaatas mu pealaest jalatallani üle ning teatas, et ma meeldin talle väga, metsikult, ta tahaks minuga seksida nüüd ja kohe. Kusjuures mina vastasin talle enamvähem samade sõnadega.

Muidugi ei asunud me kohe asja kallale, aga kui see steitment oli meie vahel välja öeldud, oli korraga omavahelist usaldust justkui sada protsenti juurde tulnud. Me saime vahele jätta selle kassi-hiire mängu etapi ja minna kohe EDASI.

Ma kirjutasin praegu meelega EDASI suurte tähtedega, sest sinna me tõesti ka läksime — seesugust omavahelist usaldust, hinge avamist, omavahelist mõtete mängu, julgeid ja pööraseid ideid pole ma kogenud enne ega pärast Leoni. Või noh, mis pärast. Leon on praegugi alles ja olemas. Mu hinge parim sõber.

Muideks, omavahelise seksiga on ka enamvähem samasugune lugu. Mul on olnud üheöösuhteid ja ma ei näe neis midagi halba — kui me ei olegi tahtnud üksteisest midagi muud kui seksi, siis milleks pikalt enne ja pikalt pärast veel jahuda. Kui meil aga on üksteisele veel midagi pakkuda peale suguiha rahuldamise, on suhe suhtlemist väärt, ja seda ei saa rikkuda asjaolu, kui kiiresti peale tutvumist me voodisse oleme jõudnud.

Ma olen hiljem mitmeid kordi mõtisklenud just nende kahe, Hendriku ja Leoni erinevate tüpaazhide üle. Et esimene ongi selline kinnine, ennast mitte avav tüüp, kellel on raske endast midagi välja anda, välja öelda. Ja et see, et ta lõpuks söandas siiski sõnadesse valada, kuipalju ma talle meeldin, oli tema jaoks tegelikult tõeline vägitükk.

Ja teine, Leon, oli lihtsalt teistmoodi, avatum tüüp.

Ärge saage must aru nii, et üks tüüp on parem kui teine. Ei, mõlemad lähenemisviisid võivad olla nauditavad.

Mõni sõidab viiekümnega ja jõuab ka lõpuks kohale. Aga mõni lükkab kohe sada sisse ja jõuab enne lõplikku kohalejõudmist veel väga paljudes huvitavates kohtades ära käia, mitte ainult peateed mööda kulgeda.