Mees — ebamõistlik olend
Vale puha. Mehed pole pooltki nii ratsionaalsed kui arvatakse. Inimene on ülepea irratsionaalne olevus, aga kui keegi sellel planeedil on tõeliselt irratsionaalne, siis on seda mees, mitte naine. Ja seda mitte selle pärast, et tal mõistust ei oleks. Mõistust on mehel rohkem kui naisel, selles olen ma kindel. See pole ilmaasjata, et suured mõtlejad, leiutajad ja avastajad on ikka olnud mehed. Peale arenenuma mõistuse annab loodus mehele ka rohkem aega enda jaoks — lapsed röövivad naise vaimsest potentsiaalist alati suurema tüki kui mehe omast. Või oskavad mehed selle aja endale ise võtta. Aga kõige selle juures väidan mina, et ikkagi on mees sügavalt ebamõistlik.
Kuidas nii? Mõistus on, aga ikka ebamõistlik? Just-just. Esiteks, mõistuse olemasolu ei tähenda sugugi alati seda, et mõistust ka kasutada osatakse. Teiseks, mõistuse olemasolust järeldub suhteliselt harva, et teda tarvitatakse enda hüvanguks — oma isikliku õnne saavutamiseks. Aga õnnelikuks saada on ometi meie kõigi ülesanne. Milleks muidu me üldse siia maa peale tulime, kui mitte õnne kogema?
Aga kolmas ja põhiline, mis teeb meestest sügavalt ebamõistlikud olevused, on ühenduse puudumine mõistuse ja tunnete vahel. Ent mis kasu on mõistusest, kui see mõistus ei mõista, mida inimene tunneb? Naistel ei ole mitte arenenum tundeelu, nagu arvatakse, vaid: naised saavad lihtsalt oluliselt paremini aru, mida nad tunnevad. Nende mõistus võib küll mõne kohe pealt pisem olla kui mehe oma — teistsugune igatahes –, aga ühendustee mõistuse ja tunnete vahel on neil igal juhul rohkem “lahti”.
Niisiis: meil, naistel, pole mitte arenenumad tunded ja sügavamad emotsioonid kui meestel, vaid me lihtsalt suudame oma tundeid paremini ära tunda, mõista ja siis loomulikult ka sõnastada. See aga on õnne saavutamise kõige olulisem eeltingimus — mõista, mida tunned. (Verbaliseerimine pole iseenesest nii oluline, aga selle poolest siiski, et naine enamasti sõnadega mõtlebki. Mõne mõte liigub üleüldse ainult rääkides.) Aga mitte ainult õnnelik olemiseks pole see oluline. Mõistuse ja tunnete vaheline “liiklus” on tegelikult ka igapäevaelus hakkamasaamises vaat et kõige olulisem asi.
Aga meestel see tihtilugu puudub. Nemad ei saa aru, mida nad tunnevad. Noh, tuleb mees õhtul koju, ise tige nagu sitikas. Ei oska tema ütelda, mis tal viga on. Vahel, kui probleemid on kuhjunud, siis ei saa mees enam üldse pihta, millest mure algas ja kuidas sasipundart harutama hakata. Mehed ei saa tihtilugu sellestki aru, et neil midagi valutab. Endal valutab pea, aga öelda ei oska, rohtu võtta ei taipa. No kas pole siis ebamõistlik?
Igal juhul on kasulik, tervislik ja mõistlik endale oma tunnetest aru anda. Meie, naised, oskame seda meestest paremini. Aga ärgem nüüd uhkeks mingem. Iga anne ja oskus tähendab ühtlasi kohustusi. Kui mees ise oma tunnetest aru ei saa, siis meie ülesanne on… eieiei, mitte hakata mehe eest tema tunnetest aru saama ja siis talle seletama. Vaid: võtta lihtsalt teadmiseks, kuidas meestega lugu on. Et nad on sügavalt irratsionaalsed olevused. Et nad ei mõista, kuidas nendega “tegelikult” on. Ja muud mitte midagi. See on teadmine, mis ei pea meid midagi tegema panema, vaid hoopis: see teadmine lasku meid mõni asi tegemata jätma. Peaasjalikult ütlemata jätta.
Ja tegelikult: kas pole just see ebamõistlikkus see, mille pärast me neid armastame?
