Jutuvõistlus: Murtud südame lugu
Alustame Valentinipäevale pühendatud jutukonkursile laekunud tööde valikulist avaldamist. Esimesena avaldame Tiia “Murtud südame loo”.
Olen 17 aastat järjest ainult kannatanud ja andestanud. Olin 15a, kui murdeiga peale hakkas, siis ka tülid emaga ja kasuisaga tekkisid…
Ema valis muidugi mehe ja ega ma saa teda ju selles süüdistada. Mina lahkusin kodunt ja minu hooldajaks määrati läbi kohtu vanaema.
Varsti olin rase. Poiss, kellega last planeerisime jättis mu maha, kui olin kaks kuud rase. Nii pidin leppima sellega, et kasvatan üksi oma last. Kuid nii see ei jäänud — minusse armus minust 7a vanem mees, keda tundsin juba lapsepõlvest ja teadsin, et tal on probleeme alkoholiga. Aga noor ja rumal ma nagu olin, ei pööranud sellele tähelepanu.
Emaga ma muidugi enam ei suhtlend. 16 a sünnitasin oma imearmsa tütre. Elukaaslane võttis ta oma nimele, aga õnn pöördus peale lapse sündi ta hakkas mind peksma ja nii iga päev. Ka vägistama hakkas mind purjus peaga ja ka majapidamistöid käskis mul alasti teha — kui ei teinud, sain tappa. Lahkusin ta juurest korduvalt — küll vanaema juurde, küll isa juurde. Kuid ta tuli alati ja palus mind tagasi ja lubas mind mitte enam lüüa ja ka joomise lubas jätta. Nii läksingi ta juurde ikka ja alati tagasi kuid kõik kordus juba paari päeva pärast uuest.
Nii otsustasin ,et kui sünnitan talle lapse, võibolla siis muutub. Aga esimesel rasedusel kaotasin lapse peksmise tagajärjel. Üritasin uuesti, õnneks selle lapse jõudsin lõpuni kanda, kuigi ta peksis mind. Ja isegi nii, et tuli öösel koju ja kui ma magasin, keeras ta voodi teistpidi, nii et mina kuuenda kuu rasedusega voodi all ja voodi minu peal. Laps sündis tervena ja ta oli lapse üle väga õnnelik. Kuid minusse suhtumist see ei muutnud.
Minu igapäevane elu oli selline: hommikul saatsin elukaaslase tööle, teadsin, et iga päev, kui ta kella viiest tuleb, saan keretäis tappa ja siis keeratakse elamine teistpidi. Nii juhtus korduvalt, kui mu ninaluu katki löödi ja hambad läbi huule peksti. See, et silmad kogu aeg sinised olid, oli minu jaoks juba väike asi. Nii elasin sellise mehega pea kuus aastat.
Kõik muutus siis, kui tal oli kolmekümnenda aasta juubel. Sinna tuli ta vana sõber, kes oli äsja sõjaväest naasnud. Millegipärast tundsime me mõlemad tõmmet. Ma armusin elus esimest korda, nii uskumatult, et mind muinasjutumaailma kanti. Nii me hakkasimegi semmima minu elukaaslase selja taga. Me semmisime päris mitu aastat, enne kui tema juurde ära kolisin. Esimese kuu jooksul jäin ka temast rasedaks.
Uskumatu, kuid tõsi — ei pöörand ta mu rasedusele tähelepanu ja hakkas oma tõelist palet mulle näitama. Ta käis sõpradega joomas ja hakkas ka kergemeelseid naisi magatama. Kuid ma andestasin. Kui lapse ära sünnitasin, olingi üksi — temal olid omad sõbrad ja teised naised. mina olin oma lastega. Kuid ma leppisin selle olukorraga, isegi sellega, et ta vägivaldseks muutus. Nii, ja nüüd pöördus mu elu täielikult….jäin järjekordselt rasetaks, kuid……(see meenutus toob pisara silma).
Olin kuues kuu rase, kui ta käskis hommikul mul sauna kütta, et ta käib linnas ära. Nii tassisin üksi 200 liitrit vett, tassisin puud ja kütsin ahju. Juba oli õhtu käes, aga meest ei kuskil. Nii talitasin loomad ära ja läksin ta sõbra juurde teda otsima. Uksele koputades avas ukse sõbra naine ja ütles, et mu mees on üleval teise naisega.
Tormasin üles teisele korrusele ja mis ma nägin: voodis teki all peidab end alasti naine ja purjus kui…. Otsisin oma meest, kuid ei midagi. Kui uue ringiga tuppa jõudsin, nägin, et mu mees pistab pea voodi alt välja ja ise paljas, nii nagu ema ta ilmale tõi.
Võtsin ta aluspüksid ja läksin suure valu ja pisaratega koju tagasi. Ämm küsis, kas leidsin — viskasin siis mehe püksid ämmale nina ette. See muidugi kukkus nutma, et issand jumal, nüüd tegi avarii. Ma ütlesin: jah, avarii teise naise seljas. Nii sain siis mehe käest suguhaiguse (süüfilis). See oli kohutav. Järgmine päev läksin kohe arsti juurde ja rääkisin kogu loo ära, kellega mu mees oli ja mis minuga peale vahekorda juhtus. Arst teadis seda naist ja ütles, et issand jumal, et sellel naisel on ju krooniline süüfilis. Nii määrati nii mulle kui ka mehele kanged rohud peale.
Sünnituse aeg oli kätte jõudnud, kuid laps oli enne sünnitust platsenta küljest lahti! Ja nii tehti mulle keisrilõige. Last päästa ei õnnestunud, sest rohud olid oma töö teinud. Andestasin mehele meie lapse surma. Kuid ka siis ta ei muutunud, käis ikkagi naistes edasi, tõi korduvalt suguhaigusi, mille tagajärjel mul pidevad verejooksud hakkasid ja haiglas ravil olin.
Kui nii juba mitmendat korda haiglas olin, helistas arst mehele ja sõimas ta läbi. Kuid ta ikkagi ei muutunud. Nii tõi ta meile lastega ka täid küla pealt koju, sest ega ta korralike naistega ei käinud, ikka sellistega, kelle juures sai juua ja kes täis peaga talle end kätte andsid. Nii kuulsin küla pealt ,kuidas ta ka vaimselt haigeid tüdrukuid võttis oma autos ja kui ta oma orgasmi autos kätte ei saand, kupatas tüdruku alasti 15 km koju minema.
Kord tunnistas ka 13a tüdruk, kes oli mu mehega maganud. Ma muudkui andestasin, kuni mu karikas täis sai ja oma elu kallale läksin. Sõin terve purgi unerohtusid sisse, mille tagajärjel olin kaheksa päeva teadvuseta intensiivis ja magasin. Kuid see ei jäänud viimaseks, ikka ja uuesti tahtsin siit elust lahkuda. Küll tõmbasin veene ja olin intensiivis ja õmmeldi jälle kokku. Kord lõi mees mulle jalaga vastu selga, kui kirsa jalas oli ja lõi mu neeru lahti — olen kolm neeruoperatsiooni läbi elanud. Kuid kõik andestasin talle.
Kuid kui ta juba oma naisi koju hakkas tassima, et ma ka näeks neid (või mis ta mõtles, ma ei teadnud), siis lahkusin ta juurest. Aasta tagasi olin emaga ära leppinud ja nii läksingi ema juurde koos oma kolme lapsega. Siis käis ta mind nädal aega tagasi palumas. Ei ma andestanud talle, kuni ta kord jälle tuli ja mulle ABIELU ETTEPANEKU TEGI . NII SULASIN TA KÄTE VAHEL.
Kuu aega hiljem olime abielus ja ma tõesti mõtlesin, et ta nüüd on mõistuse pähe võtnud, kuna ta hoidis mind väga ja käisime kõikjal koos. Nii jäin jälle rasedaks ja me olime mõlemad väga õnnelikult. Pidevalt rääkis ta pisikesega läbi kõhu, silitas teda ja musitas ja kuulas ja katsus, kui ta liigutas. See oli minu jaoks nii meeldiv ja ma tundsin end õnnelikuna. Kuna mul neerudega probleeme oli, pandi mind varem haiglasse.
Ja kui mees mind vaatama tuli, ei teadnud ta veel, et ära olen sünnitanud. Nii jättis ta väikse poisi koridori ootama ja tuli meid otsima. Kui meid leidis, haaras pisitütre sülle ja hakkas teda nunnutama. Ma veel küsisin, et miks väikest poissi kaasa ei võtnud, siis ta märkas, et oli poisi lilledega koridori seisma jätnud ja seda juba pool tundi….
Kui lapsega koju tulin, oli ka kõik ilus ja roosiline. iga minut istus ta tütre voodi ees ja imetles ja nunnutas teda. Kuid siis avastati mul pärilik haigus, mille tagajärjel jäin 100% invaliidiks raske puudega. Siis sain jälle mõnituste osaliseks, et minusugune sant ja midagi teha ei jõua, ja nii hakkas mees jälle teistes naistes käima ja öid kodunt ära olema.
Kui tüdruk sai viie aastaseks otsustasin sünnitada VEEL ÜHE LAPSE, KUNA ARST ARVAS, ET MINU HAIGUSEGA VIIMANE AEG, KUI VEEL LAST SOOVIN. SEST MINU HAIGUS JU MUUDKUI ARENES EDASI.
Kui olin kuu juba rase olnud, tegin veel ühe suure vea, mis andis mehele jõudu juurde mind vihata ja mõnitada rohkem. Nimelt otsustasin ühest realityst osa võtta. Kuigi ta ise lepingule alla kirjutas, olin mina ikkagi süüdi ja ma tunnistan oma viga.
Kui saade filmitud oli, elasin tohutute mõnituste ja alandamiste sees. Kui last läksin sünnitama, oli mees kaks ööd ja päeva kadunud. Ei teadnud ta, mis neli last kodus üksi teevad ja kas neil süüa ja juua on. Mind vaatama tuli alles siis, kui mind koju lasti. Kui kodus olin, nägin teda väga harva. Ootasin nii öid kui päevi teda, nii kadus mul ka rinnast piim esimese nädala jooksul, kuigi üritasin igatipidi, et rinnapiima jätkuks. Kuid abi ei olnud mitte millestki.
Nii langesin depressiooni, kuna mulle hakkasid mehe naised helistama ja mõnitama, et milline sant ma olen ja keda mu mees magatab jne. Nüüd ei möödund päevagi, kui tahtsin siit elust lahkuda. Kord proovisin end üles puua, aga mees avastas ja lõikas mu nööri otsast alla. Korduvalt lõikusin veene, mis jälle kinni õmmeldi jne jne. Sõitsin autoga pidevalt ristmikule, et suurele autole ette sõita, aga mida pold ega tuld, oli suur auto.
Taipasin lõpuks, et vajan abi. Pöördusin psühholoogi poole ja rääkisin kogu oma loo ära. Ta soovitas mul kohe lahutada, kui veel elada tahan ja tahtis mind ravile panna, et mul on tõsi taga jne. Ravile ma ei läinud, kuna kartsin, et mees selle kohtus ära võib kasutada. Võtsin südame rindu ja lahutasin, kuid ka see oli valus mu jaoks, kuna armastasin oma meest väga ja andestasin ju talle kõik minu petmised, haigused, lapse surma, lahti löödud neeru, mõnitused ja alandamised lootes, et ta kord mõistab, kui väga teda armastan.
Olen nüüd juba üle kahe kuu lahutatud, aga ikka käib ta mind mõnitamas, alandamas, kontrollimas jne. Helistab iga õhtu ja kutsub enda juurde ainult selleks, et oma iha saaks maandada ja muud ei midagi. Samas elan tema emaga ühes majas ja nemad mõnitavad ja naeravad minu üle. Kui ma palun oma eksmehel neile midagi öelda, et miks nad nii teevad, et ma ju elan lastega omaette ja vajan rahu, siis kukub mu eks jälle mind süüdistama, et sa ju ei pea neist välja tegema ja sa ise ju tahtsid seda.
See kõik teeb valu, kui inimene keda ma armastan kogu hingest, ei kaitse mind kunagi. Armastus on ainult valu ja pisarad…..
Nüüd lõpetan oma lühidalt kirja pandud read ja tahaks öelda oma armastatule, et tea, kuskil on alati kellegi jaoks tema õnn. Minu õnn olid sina, mida sa hinnata ei osanud-kuid tea, ma armastan sind ikka ja kui ma suudan nendele valudele vastu panna, siis armastan sind kõik need aastad, aga kui minuga midagi juhtub, siis tea — viin selle armastuse endaga hauda kaasa. Sest ilmas saab ainult kord armuda südamest. Hüvasti, mu arm — mu valu — mu piin — mu kõige kallim — mu elu armastus. Sind igavesti armastan. HÜVASTI!!!
Kõik mis kirja panin, on päriselt.
