Jutuvõistlus: Naeratus

Naeratus — juba see sõna on selline, et tahtmatult hakkavad sisemuses tärkama positiivsed tunded. Naer — isegi siis, kui ta on võlts — on märk heast tujust, asjade paranemisest ja läbilöögivõimest. Naeratusi on palju, kuid mulle on tähtis neist kõigist vaid üks — see, mida ma enam kunagi ei näe.

Praegu on mul peas ainult üks küsimus — miks? Sa olid minu jaoks tähtis. Mitte ainult oma naeratuse, vaid ka iseloomu, maailmavaadete, kuulamisoskuse ja kõigi nende omaduste poolest, mis sul olid. Kui ma nüüd hästi järele mõtlen, olid sa inimene, kellele ma igal sammul vastu sõdisin. Iga asja kohta, mida ma ütlesin, oli sul midagi vastu öelda. Ja ka vastupidi — iga sinu lause sai minu poolt maha tehtud. Ainus vahe oli selles, et sina tegid seda kõike naeratades, mina aga asju pildudes, karjudes või mõnel muul moel. See oligi meie suurim erinevus — sina loopisid sõnadega, mina asjadega. Isegi meie tutvus algas suure sõnasõjaga, mille mina, ime küll, võitsin. Ent siiski, oli, mis oli, ma ei kahetse midagi. Absoluutselt mitte midagi.

Mõnikord mulle tundus, et sa parandasid oma naeratusega maailma. Oma imelise naeratusega, mis oli sul varuks igal ajal ja igas olukorras, sundisid sa mind sööma oma sõnu, aitasid mu üle masendusest ja nii edasi. Sina olidki see, kes õpetas mind kaitsma oma põhimõtteid. Õigemini küll sinu põhimõtteid, mida sa mulle nii veenvalt seletasid, et mul ei jäänud muud üle, kui need omaks võtta. Sa muutsid mu küll sõjakaks, kuid ei andnud mulle oma naeratuse maagilist võlu, mille abil sa keerulistest olukordadest ja vaidlustest välja tulid. Nüüd pean ma sageli alla vanduma asjades, milles ma nii kindel olin. See on minu jaoks raskeim — iga teiste poolt mahatallatud mõttega tundub, nagu kaotaksin ma osa sinust.

Olgem ausad — sa polnud mingi nukunäoga iludus, kuid sinus oli oma võlu. Poleks sa naeratanud enne, kui rääkima hakkasid, poleks ma lihtsalt vaevunud sind kuulamagi. Sageli meenutan meie esimest kohtumist, mis võis kõrvalt vaadates tunduda üsna koomiline — sina seismas vabalt, suu kõrvuni ning mina, soolasambaks tardununa jõllitamas seda imelist naeratust. Kuid sellist romantikat oli vaid hetkeks — minut hiljem läks ühest sinu märkusest lahti tuline vaidlus, mille ma võitsin. Küll raskustega, aga ikkagi.

See naeratus, mida ma armastasin, on nüüd igaveseks kustunud. Tegelikult on kustunud kaks naeratust — sinu oma täielikult ja minu oma osaliselt. Ma küll naeratan, ent ma tean, et ei saa enam kunagi selliseks nagu ma olin enne. Minu jaoks tundub mõeldamatu, et ühel hetkel sa oled ja teisel hetkel enam lihtsalt pole. Mulle jääb surmani meelde see alateadlik õudus, mida ma tundsin tol õhtul kui sa tulid, olid ja läksid. Läksid igaveseks, kuid ikka naeratades. Su viimased sõnad olid — “Varsti saate minust lehest lugeda”. See hetk talletus mu mällu mingi halva eelaimusega, kuid tol hetkel olin ma õnnelik, kuna arvasin, et oled millegi asjalikuga hakkama saanud.

Mõni aeg hiljem oli mulle kõik selge, hetkel, kui ma lehitsesin kohalikku lehte. Olles jõudnud surmakuulutuste leheni ning leides sealt sinu nime, toimus kõik nagu filmis — mu silmad libisesid sealt üle justkui muuseas, et siis hetk hiljem õudusega tagasi pöörduda ja kustutada igaveseks mu naeratus. Vähemalt tol hetkel tundus mulle nii. Kahe kuu möödudes hakkas eluvaim minusse tagasi pöörduma. Paljud mu tuttavad on minu käest küsinud, kuhu on kadunud see Triinu, kellel oli alati suu kõrvuni ning kes irvitas alalõpmata? See on nüüd surnud. Surnud nagu sina. Tahaksin sind vihata, kuid ei suuda. Ma kujutan väga hästi ette, kuidas sa seal, kus sa praegu oled, naerad mu viha- ja vihkamishoogude üle nagu sul ikka kombeks oli. Pidasid neid lapsikuteks.

Su tegu tõi mu hinge kibestumuse, vihkamise, masenduse. Sa andsid mulle tunda, mis on valu. Kõige selle eest võtsid sa vastutasuks mu naeru. Kuid teisest küljest on see hea. Ma olen saanud täiskasvanumaks. Su naeratuse hullukstegev mõju on hakanud tasapisi lahtuma. Peale su surma mõistsin ma, kui tähtis on olla iseseisev, sõltumatu, mõelda oma peaga, olla sina ise.

Sinu naeratus on kustunud. Nüüd on minu kord. Minu kord minna enesekindla naeratusega läbi elu, kuni on jõudu ja tahtmist, mis sest, et sisemus karjub. Nagu sina. See on komme, mille ma sinult üle võtsin — peita valu naeratuse taha. Ja nii ma teengi. Valu, vihkamine, masendus — tänu sulle matan ma need tunded endasse. Ja kui mulle antaks võimalus küsida sinult veel üksainus küsimus, küsiks ma — oled sa õnnelik? Oled sa õnnelik selle üle, mida sa oled teinud minu ja oma lähedastega? Kuid mul ei ole seda võimalust ja ma pole kindel, kas ma tahangi vastust kuulda.

Ma ei tee su naeratust maha — sa tead kuradi hästi, et ma ei suuda põlata midagi, mis on mulle armas. Sa andsid mulle palju ja samas ka võtsid. Mõeldes sulle, elan ma nendes heades aegades, mil me koos naersime ja mul on alati silme ees sinu üks ja ainus, ilmekas ning siiras paipoisi naeratus, mis muutis mu elu.