Jutuvõistlus: Vale kõne

Ma viskasin toru hargile ning põrnitsesin tuimalt põrandale. Justkui lootes sealt leida mingit märki või midagi sellist, mis ärataks mind üles. Ärataks üles ja kõik see paha uni oleks otsas. Ma näpistasin ennast, ei midagi, sellest polnud kasu. Ainult väikene punetav jälg küünarvarrel, millest homseks on saanud laiutav sinikas. Mitte midagi ei jõudnud kohale, ma ei saanud aru, mismoodi, kuidas, miks, jah, just MIKS ta seda tegi. See oli ilmselt minu kõige õnnetum telefonikõne terves elus.

Tema jaoks oli see nii lihtne, tal lihtsalt oli vaja ja tema lihtsalt ei saanud või polnud enam tahtmist. Kogu eelnev oli justkui veega alla lastud ning ainult räbalad mälestused kõigest sellest, mis oli kord olnud, ainult räbalad seisid veel kohal kuhu mõtetes oli ammu juba ehitatud sätendav õhuloss.

Võimalik, et see kuu aega, mis me koos olime polnud midagi muud kui ainult meie kahe pettekujutelm või siis pelgalt lihtsalt tahtsin ma endale valetada. Valetada, et ma olen valmis millekski uueks ning uskuda, et ka tema on selleks valmis. Kuigi me kumbki ju ei olnud selles kindlad ning ega meid ausalt öeldes eriti ei huvitanud ka. Ma teadsin, et ta eelmine suhe purunes just momendil, mil meie oma algas ja sellega oli minu uudishimu rahuldatud. Ma ei saanud ju minna uurima ja puurima, et miks ja kuidas ja kui kaua. Ei, see oleks olnud liigne ning isegi nõme. Mul ei ole vaja toppida enda nina teise inimese minevikku, eriti veel kui sellega võiks kaasneda tema solvumine või siis veel enam midagi hullemat, tema eemaldumine minust. Kuigi ega ma ei olnud ju kindel, et nende vahel on kõik läbi ja uue suhte jaoks on ruumi ning aega ja võimalust. Et nende sillad on põletatud ja nende tunded on tuntud. Aga ta oli nii hea ja hooliv või pigem oli ta lihtsalt teistsugune kui eelnevad, kellega ma enda elu olin sidunud.

Jah erinev oli ta tõepoolest, vaimukas, lahke ja optimistlik ning leidis alati sobiva lause või nalja, kui minu meel oli morn. Ta kohe oskas tulla ja kõik selle koleda või paha minu päevas ilusaks muuta. Armunud inimesed pidid särama, ma arvan, et kui minu südame tuksumise, neil hetkedel, mil ma temaga koos olin, oleks saanud muuta säraküünlaks siis oleks sellel olnud nii palju valgust, kui kuluks poole maailma valgustamiseks ning iga korraga säraks see aga üha rohkem ja rohkem. Kuigi me olime koos olnud nii vähe ning polnud isegi selge, mida kumbki meist soovib või tahab siis tundus kindlam kui kalju just see, mida me koos võime saavutada või siis mis ootab meie tulevikku ees. Ma ei ole unistaja või fantaseerija aga tahtmatult läksid mu mõtted temale kui ta mulle enne magamaminekut sõnumi saatis, kus mõnikord olid kirjas paljud sellised sõnad või read, mida ma just kuulda tahtsin või mis panid mind üha enam uskuma ja lootma, et tema ongi see õige.

Kas minul üldse ongi seda õiget, ma ei tea, ma ei usu enam. Ma olen nii palju otsinud ja otsinud ning oodanud. Iga kord saanud kõrvetada ning üha enam ja enam on löödud seda nuga minu südamesse järjest sügavamale. Ma ei ole olnud paha või vastik ning õel, et võiks uskuda saatuse kättemaksu, ma ei ole seda ära teeninud ja isegi kui öeldakse, et küll minul ka kunagi hakkab hästi minema, siis viimasel ajal ma seda nagu ei tahaks enam eriti uskuda. Vähemalt ei paista küll, et kuskilt otsast hakkaks tulema mingi eredam tunneli ots või roosiaed. „Sa oled paremat väärt“ jah, noh, seda ma tean, et ma olen paremat väärt kui see, mis minuga juhtub, aga miks mina olen see, kes iga kord siis just selliste jamade sisse satub ning miks mina pean kogu seda suppi lürpima, mida teised oma saamatuses või oskamatuses kokku keeravad. Ma ei ole ju andnud kuskile kolme tilka verd, millega koos müünud enda hinge, ja olnud nõus sellega, et ma kannatan kogu inimkonna murede ja vigade eest.

Viga oli ka ilmselt see, et ma olin lasknud tal minna üksi, minna ja teha omi asju. Et ma ei hoidnud temast kinni ning ei hoidnud ära seda jama, et ta selle teisega kohtuks. Vahet ei olnud, misiganes neil siis ka arutada oli või mis arved õiendada, ma oleks pidanud teda kinni hoidma, kuid kas ikka oleks. Ahh, ma ei tea ju!!! Samas oleks ta ju nagunii millalgi pidanud minema ja kui oleks juhtunud sama, mis nüüd, ma oleks ju saanud sama palju haavata. Ei, rohkem veel, sest iga päevaga ma armusin temasse ju üha enam ja enam.

Ma armusin temasse nagu väikene esimest armastust kogev koolieelik, kelle jaoks kõik on nii ilus ja uudne ning kes igat uut päeva oodates ei saa öösiti und ning mõtleb ainult sellest, mis võiks olla või tulla. Nüüd ma tundsin aga hoopis tühjust. Tühjust kogu selle õnne asemel, mida ma alles eile olin tulvil täis. Ma olin nagu veeämber, millel on põhi alt ära kistud ja kogu see vesi, mis mind enne silitas ja hellitas ning edasi kandis, oli minu seest ühe suure pahinaga välja lastud. Selle tühjuse ja …ekslemise…jah, ma arvan ekslemise enda mõtetes, kõige selle kõrval olin ma nii vihane, et ma oleks tahtnud ta hetkega ribadeks kiskuda.

Viha oli ilmselt ainuke, mis mind hetkel edasi viis, mis ei lasknud mind nutta nii, et padi oleks läbimärg või konutada üksikuna kuskil toanurgas. Ma olin nii vihane, et ma tahtsin näha teda armetuna kuskil väljas roomamas ning armu palumas, et ta vinguks mu jalge all ning kõik tema ümber näitaks ta peale näpuga. Et ta tunneks vähemalt natukenegi seda, mida ta minule tegi. Minu poolest või vajugu maa alla ning piinelgu seal põrgutules nii, et lõpuks jääks tast järgi ainult mingi ühe silmaga küürus puujalaga kääbus, keda keegi ei taha isegi siis, kui temaga tuleks kaasa terve kuningriik.

Mingu ja kannatagu, olgu kuskil rentslis külma käes ning oodaku, et möödujad haletsusest talle kopika või paar viskavad. Või aheldaks ta kaljuseinale nagu iidsetes Kreeka müütides ning laseks kotkal tal maksa välja nokkida, elusast peast, valaks sinna veel äädikat. Mul ei olnud temast kahju, tõepoolest ei olnud, sest ma ei suutnud hetkel midagi muud tunda kui viha.

Viha, mis ei tulnud minust kuidagi välja. Välja ei tulnud ka ilmselt palju muud, ei tulnud pisaraid, ei tulnud kõike seda, mis tegelikult suurte karjetena kisendas mu sees ja tahtis väljalaskmist. Oleks ju palju lihtsam, kui ma teaks ja oskaks, kuidas või kuhu vajutada, et see kõik minust kaoks ning ma suudaks edasi minna, aga ma tõepoolest ei osanud. Keegi ei olnud mind selleks ette valmistanud ega ka öelnud, kuidas ma pean tegutsema, kui midagi sellist tuleb, mis siis, et seda on juhtunud varem juba nii palju kordi. Iga korraga tundub see üha raskem ja keerulisem, ristsõna, mille lahendamisega ma enam hakkama ei saa.

Ma vajan rahu, ma tahan koju enda voodisse ja teki alla. Ma tahan lihtsalt soojust ja hellust. Ma vajan armastust, aga keegi ei saa sellest aru. Ma ei ole palunud palju, ainult pisike kübemeke peotäis armastust.