Jutuvõistlus: Kirke. Odysseus. Penelope.

Lapsepõlves vaatasin valgusesse, silmad kissis ja ninaots kirtsus. Käsi sirutus iseenesest ülespoole, peopesa avali ja sõrmed harali, päikest puutuma ei ulatunud ning pihku ei jäänud midagi peale soojuse ja üleva tunde kiirtevihust, mis mind esmakordselt maast lahti tõstis ja lendama õpetas. Ultimatiivne valguseusaldus, mis kestis esimeste pilvedeni.

Edasi tulid ajapikku uued heledad päevad, unetud tähised ööd ning nendes kirglikult kõlavad ööbikud, millesse põimusid esimeses armumises valusakstantsitud jalad ja koiduni narmasteks suudeldud huuled. Süda lõi kord hullult, kord hellalt, õnn oli nii päevhele ja masendus pilkasest ööstki mustem. Ometi kükitas Ultimatiivne Usaldus kusagil hinge tagumises nurgas ja kahtles. Kõiges. Olemasolu eeldusena, üheaegselt skeptiku ja unistajana, minetamata kauget mälestust Täiuslikult Päikselisest Päevast, kudus Usaldus Penelopena õhtute ja ööde kaupa ühtsama kangatükki, mida päevavalges üha uuesti ja uuesti üles harutada. Süda hulkus Oysseusena ümber ilma, meeles mõlkumas Penelope päikseline kamber ja kangasteljed.

Vihmahallil kevadsuvisel ööl, mil taevas oli uduhele ja tuhanded konnad Emajõe ääres armulaule laulsid, astusin Sinuga käsikäes tunde mööda jõekallast Taaralinna tänavatel. Hinged olid veidi rohkem kui natuke haiged, tabanud taudiks tavaliste inimsuhete tilluke keeruliselt hulknurkne elu. Ei midagi säravalt erilist ega erakordset. Lõpuks pagesime väsitavate jalgade eest mu tillukesse toapugerikku. Kahvatukollaste seintega, kui ma ei eksi…

Siis, täiesti ette hoiatamata nad äkki kohtusidki, Odysseus ja Penelope. Öös, mil üksindus ja usaldamatus taandusid, tehes ruumi kahele lapsele, kes teineteise valgusse küünitasid, silmad kissis, ninad kirtsus ja väljasirutatud sõrmed harali üksteisesse põimunud. Üks äratundmise hetk napis kevadöös, mil igasugused sõnad, mõtted ja lubadused tunduvad täiesti tarbetud, inimkeel hädine ja mannetu. Ainsana kõnelevad iidses ja võimsaimas keeles kaks silmapaari…

Nii saanudki üks kõver pott oma kõvera kaane, edasine peaks minema nii nagu lõppevad head muinasjutud „…elavad õnnelikult üheskoos edasi, kui nad vahepeal pole ära surnud“.

Miks ei räägi muinasjutud sellest, mis tuleb edasi? Odüsseia lõppeb Odysseuse äratundmisega, sest lugejaile on vaja lõppu, õnnelikku sealjuures. Tegelikkuses tõdeb Odysseus mõni hetk peale loo lõpp-punkti panemist, et Penelope on jälle muutunud Kirkeks, kes teda nõiduse abil püüab kütkeis pidada. Seega rändab Odysseus uuesti Penelopet otsima. Seda igavesti uskuvat arglikku skeptikut, kelle ainukeseks oskuseks on nurisemata oodata. Kirke on andja ja nõudja, armunu, lummaja ja peibutaja, ahvatluse ja ahistuse võrdkuju. Kaasaegne fetišeeritud mõtteviis surub naise eksimatult ahvatleja, seega Kirke rolli. Ahvatlus tarbib ellujäämiseks imetlust, ta ei ela peibutustest ja illusioonidest vallatuna ära pelgalt südamesopi helinast kaugetel rännuradadel. Kirke üritab üha uuesti Odysseust enda külge siduda, teda lämmatades ja ahistades. Loomulikult pageb Odysseus tulisjalu eemale, sest ohus on tema Otsing täiuse, harmoonia ja armastuse järele. Armastus ei tule ju pingutustest, vaid peab sündima iseenesest.

Armastus elab Penelope kombel usust ja valgusest. Odysseus otsib seda üha uuesti ja uuesti, rännates teedel läbi sõnulseletamatuid seiklusi, kontemurdvaid katsumusi ja ei leia teel tegelikult midagi peale kibeda kogemuse, et Penelopet ei ole tegelikult kusagil olemas. Kõige mustemal hetkel ilmub aga Penelope taas, seisab korraks Odysseuse kõrval ja meenutab vaikselt, et pole ta kusagile kadunud. Tema olemasoluks tuleb ainult avatult uskuda ja piiritult usaldada. Tingimusteta.

Ma võiksin oma loo tegelasi teisiti nimetada: ükspuha, kas Usk, Lootus ja Armastus, Mõistus, Tunded ja Igatsus… Dzungli-George, Jane ja kõnelev Vend Ahv… See polegi nii oluline. Elu ei ole ühest tükist nagu monoliitobelisk. Vahel harva, väga üksikuil hetkil koondub ta valgusega täidetud monokristalliks — lihvimata teemandiks, millest järgmisel silmapilgul vastu kõiki loodusseadusi saab üksnes tahmaklaas või pahvakas sinist suitsu. Iga murdumine töötleb toorikut, iga tahuke lisab briljandile üksnes väärtust. Seega, tont temaga, selle järgmise hetkega, ainus mis tegelikult loeb on lihvitud mälukristall Tõeliselt Õnnelikest hetkedest.

Sinu ja minu usu, lootuse ja armastuse enam kui kümnendiku jooksul sajandist oma lihvi saanud briljandid on helesinised, musta täpiga keskel. Pool aastat seda ilma uudistanud, nende kohal kohtuvad Odysseus ja Penelope voodikese kõrval, ning elu on valgust täis.

Just nii, nagu vaataks lapsena päikesesse silmad kissis ja ninaots kirtsus, selle vahega, et kummagi vaataja nimetissõrm on nüüd surutud kellegi kolmanda imepisikesse peopessa.