Jutuvõistlus: Pikk öö

Oli üks sarnaseid õhtuid, mil kogu maailm näib külmast värisevat. Tuul ulgus õues ja lumi tormas kui marutaudis loom. Tundsin kaasa igale olendile, kes on õues tühja kõhuga või koduteed otsimas.

Olin vedanud palju puid kamina ette, sest kui hetkekski oleksin lasknud tulel kustuda, poleks mul enam jõudu olnud seda uuesti süüdata. Mul polnud und. Hinges oli üha kasvav ärevus. Justkui metskitse südames enne surmavat lasku, põksusid minugi hinges hirmud ja kahtlused. Jõudsin veel mõelda, et küll on hea, et mu kallim täna õhtul ei pea koju tulema, ta ei jõuaks ju kohale. Sel hetkel helises mu mobiil. See oli mu kallis, kes alles ülehomme pidi töölt naasma. “Tibu, ma tulen koju praegu.” Mu süda jättis lööke vahele. Praegu? “Olen umbes kolme või nelja kilomeetri kaugusel sinust ja hanges kinni. Võta kaasa labidas ja taskulamp, ma ei saa isegi autost välja. Palun tule…“ Siis kõne katkes. Küllap sai mobiili aku külma tõttu tühjaks.

Surusin kaminasse ja ahju niipalju puid kui suutsin ning otsisin välja varupatareid taskulambile. Aimasin, et tuleb pikk öö. Jooksu pealt haarasin omale selga võimalikult palju riideid, kõige muu otsa veel teki, juhuks kui mu mehel peaks külm olema.

Asusin teele. Kuid juba esimeste meetritega hajusid mu lootused tunni pärast koju tagasi jõuda. Hanged olid kohati mulle üle puusa, madalamates kohtades põlvini. Liikusin meetrihaaval, iga meetri eest kõigest jõust punnitades. Õigest teekohast polnud mul aimugi, sest elasime üksikus kohas, kus ka teisi maju polnud.

Marssisin juba enda arvates tunde, kui lõpuks nägin peaaegu enda ees meie rohelist Opelit. See oli peaaegu üleni lume alla maetud. Hakkasin ruttu kätega lund maha kraapima. Auto oli poole klaasini hanges kinni. Vaatasin aknast sisse- alguses ei paistnud seal kedagi. Kuid siis nägin kõrvalistuja kohal kerassetõmbunud mehekeha. “Jumal, sa jäid magama või?“ küsisin temalt. Haarasin labida, et ust lahti saada. See oli nii raske, sest tühja kohta tuiskas kohe lumi tagasi. Lõpuks arvasin, et suudan ukse lahti kangutada. Kuid see oli kinni külmunud ning see pani mind ropendama, mis kole. No ka minu jõud lõpeb ju kord!

Kangutasin ust, tagusin jalaga, siis jälle rookisin lund eest ära ning korraga lendas uks nii suure pauguga lahti, et ma lendasin selili. Jooksin autosse ja üritasin oma kõige kallimat elule äratada. Ta ei teinud väljagi, magas mõnuga edasi. Andsin talle korraliku lopsu vastu kõrvu. Paistis, et seegi ei mõju, kui korraga ta oma silmad lahti lõi ning arusaamatuses mulle otsa vahtis: “Mu ingel…“ Mulle meenus, et meil seisab autos väike pudel likööriga. Haarasin selle ja jootsin enamuse mehele sisse. See toibutas teda ning pani külma üle hädaldama. Jõin ülejäänu ise sisse, sest mu jõud oli otsakorral. Mässisin teki ümber mehe, lõin autoukse kinni ja me asusime koduteele.

Minu tehtud rajast polnud enam märkigi järele jäänud. Läksin ise ees ning tegin rada, aeg-ajalt tagasi vaadates, ega kallim sammugi maha ei jää. Tagasitee tundus veel pikem, kartsin, et oleme eksinud. Üritasin meenutada, kas jätsin kodus välistule põlema. Lumi tuiskas ikka veel nii, et kaugemale kui 5 meetrit polnud võimalik näha. Ja siis juhtus kõige hullem. Taskulamp ütles üles. Otsisin varuks võetud patareisid, kuid neid ei olnud enam. Sisetunne ütles mulle, et me pole enam kuigi kaugel, kuid ümberringi oli ju täielik pimedus. Rühkisin edasi, kaks kätt ette sirutatud. Vaatasin aeg-ajalt tagasi ja küsisin kõiksugu totrusi, veendumaks, et ma pole üksi. Rääkisin kogu aeg, et oleks kergem mu järel tulla.

Korraga lõin oma jala valusalt millegi vastu ära. Käsikaudu tundsin selles ära meie aiaposti. Mõne meetri järel nägin ka õuevalgustust. Hingasin kergendunult, kui ukse enda järel sulgesime. Olin äärmiselt väsinud, kuid endaga väga rahul. See oli nii hirmus. Kuid minuta oleks mu kallim hommikuks külmunud.

Kaminas olid veel mõned söed, tegime nendele uue tule. Ma keetsin meile kuuma kakaod ning me istusime tekiga üksteise kaisus kamina ette. Sõnu polnudki vaja. Teadsin, et mu kallim on mulle ääretult tänulik. Mõtlesin, kui vähe jäi mul puudu tema kaotamisest. Ma loodan, et meil kõigil on kuskil keegi, kellele loota.