Ei, midagi ei muutunud Anni elus. Isegi need neetud tänavalaternad olid justkui igavesed. Inimesed ei vaevunud uusi lahendusi pakkuma. Iga väike muutus tekitas üleüldise rahulolematuse ja nii kõik käisidki kikivarvul, et ometi ükski tuttav, mõnusaks käidud asi muutuda ei saaks. Ann raputas pead ning tõmbas oma valge, vanaema kootud mütsi silmadele.

Juba üsna kodupoe lähedal märkas ta väikeste koolilaste kampa ühe kuulutuse ees kilkavat. Poisid justkui deklareerisid midagi mehiste häältega, mille peale tüdrukud meelitatult itsitasid. Mis seal seina peal siis on? Ann astus huvitatult laste juurde ja nägi üle nende peade, et poeseinale oli kleebitud kollane paber. Muidugi, mõtles Ann silmi pööritades, ikka ja ainult kollane. Nagu muid värve maailmas poleks! Mis on valgel viga? Ma ei saa aru, miks keegi inimene valget ei kasuta? Hetke pärast asutas ta end juba minekule, kui korraga jõudis ta ajusse kollaselt paberilt loetu. Tekst oli kirjutatud musta sulepeaga. Autori käekiri oli ilus, puhas ja selge. Just nagu Annile meeldib. Nagu ta enda käekiri. Ta pööras end kuulutuse poole ja luges uuesti.

“Ann! Mu väike, kallis Ann! Anna mulle andeks või…” Annil jäi hing kinni. Ta vaatas hirmunult ringi. Vaatas koolilapsi, vaatas lumes hullavat koera. Ega keegi ei märganud ta ehmatust? Ega ometi keegi ei näe, et see kiri on talle? Et tema ongi see väike, kallis Ann? Lapsed aga jätkasid kilkamist kuni üks poiss ühele tüdrukule lumepalli krae vahele sokutas, lastel kuulutus meelest läks ning algas üleüldine lumesõda.

Ann seisis kuulutuse ees päris ihuüksi. “Ann! Mu väike, kallis Ann! Anna mulle andeks või… Ma ei tea, mis minuga juhtus, miks ma nii tegin, miks ma Sulle kõigest kohe ei rääkinud… Ma ei tea. Aga ma pean Sind veel kord nägema, Sulle rääkima kõigest ja ausalt, täpselt nii nagu oli. Kas tahad, suudad mind kuulata? Täna õhtul kell kaheksa ootan Sind “Hommikus”. Kui tuled, ei kahetse Sa seda kunagi. Ma armastan Sind, mu väike, kallis Ann! Anna, palun, mulle võimalus. Ootan Sind!“

Ann vaatas hüpnotiseeritult musta kirja kollasel paberil. Kes sellist asja kirjutab? Kes julgeb oma tunded panna siia, poeseinale, koolilastele naeruks? On see mingi nali? Või äkki tõesti otsib keegi mõnd Anni? Äkki otsitakse teda? Mõelda vaid, kui tal on mõni salajane austaja, kes tahaks oma tunded tema jalge ette laotada! Või, veel parem, kui see on Toomas! Oh, ole palun Toomas, ole palun Toomas, sosistas Ann mõttes, nautides kinnisilmi mehe nime kõla. Talle oli alati see nimi meeldinud. Unistas isegi sellenimelisest pojast, kellel süsimustad juuksed ning rohelised silmad.

Kui palju armastust oli nende kahe vahel, ohkas ta mõttes. Nad olid nii õnnelikud. Ei, Ann vist oli õnnelik, sest Toomas tahtis ära. Tahtis laia maailma, kus pidavat olema palju huvitavam, kui siin. Kuhugi, kus elasid indiaanlased, eskimod või lõvid. Vahet pole, Ann ei mäletanud enam. Ja, kui ta oma unistustest Annile rääkis, siis tundis Ann end nii tühise, väikese ja igavana. Aga see ei lugenud, sest armastus oli nii suur, isegi siis, kui mees ära tahtis. Isegi siis, kui ta juba läinud oli… Aga äkki sai Toomas nüüd, kümme aastat hiljem aru, et tegelik õnn oli Anni juures? Et maailma kõige huvitavam ja ilusam asi on tema, Ann?

Ann ohkas kuuldavalt ning märkas oma kõrval prillidega vanadaami, kes samuti kuulutust luges. Kortsudega näos ei liikunud aga ükski närv. Kuidas saab ta nii külmalt seda kirja lugeda? Kas ta siis ei näe, kui palju armastust ja valu siin on? Jah, siinsamas, meie kodupoe niiskusest hallil seinal! Kuulutus läbi loetud, võttis vanamemm jalutuskepi kätte ning astus eemale. Ann luges kirja veel ja veel kord ning märkas, kuidas tal pisarad mööda põski alla jooksid. Mille kuradi pärast sa nüüd nutad, küsis ta endalt vihaselt, kareda kindaga silmi pühkides. Ripsmetušš kõik laiali ning jäine tuul mantlisaba alt sisse puhumas, hakkas ka Ann kodu poole astuma.

Silmi tõstes märkas ta, et koduköögis põles tuli ning aknad olid toidu tegemisest udused. Ta seisatas, pea kuklas ning vaatas kolmandal korrusel asuvat köögiakent. Sini-valgeid kardinaid, helesinist lampi ning Kaido sinist hommikumantlit.

Ta ei tea, kui kaua ta seal niimoodi seisis. Igatahes nägi ta mitu-mitu korda, kuidas Kaido pliidi ja laua vahel askeldas ning aeg-ajalt pilgu pimedale tänavale heitis. Ootab mind, mõtles Ann, kuid ei liikunud paigast. Korraga tormas ta tagasi kuulutuse juurde ning rebis kollase paberilehe seinalt. Ta voltis ta ilusasti kokku ning pani käekotti.

Mida nüüd edasi teha? Koju minna, Kaidot suudelda ning sööma hakata? Või minna “Hommikusse” ning otsida üles kirja autor? Ann hakkas oma meeletuse üle naerma ning tormas jooksujalu kodu poole.

Kaido suudles teda laubale ning viitas laual ootavale lõhepraele. Ann istus ta vastu, jõi lonksu veini ning jäi mehele ärevalt otsa vaatama. Vestlus päevatööst jäi ruttu soiku ning igaüks hakkas vaikides kahvliga toitu taga ajama. Taustaks mängis telekas, kust mõlemad kuulsid imelugusid kurjategijate kangelastegudest.

Kas ma räägin talle sellest, mõtles Ann lõhele sidrunit peale pigistades. Mismoodi ta reageeriks? Naeraks mu välja? Ilmselt küll, sest Kaido oleks veendunud, et see on kellegi nali. Või, mis veel parem, et tegemist on tolle “Hommiku” reklaamlehega, mille peale kõik armuvalus naised ummisjalu kohale lendavad. Aga äkki on tema selle kirja autor? Ann tõstis kiirelt pilgu, ent mehe silmad olid kinnistunud ühe narkojoobes mehe talutamisele kiirabiautosse, millele telesaatejuht iroonilist teksti peale luges.

Ei, tema ei tea sellest midagi, lohutas end Ann, muidu ei laseks ta mind hetkekski silmist. Mis ma siis teen? Lähen ja vaatan, mis “Hommikus” toimub või.. Mis kuradi nimi on “Hommik”? Kes küll mõtleb baaride nimesid välja? Kas midagi suupärasemat ei tulnud omanikele pähe? Mis oleks viga, näiteks, “Tooma”-nimelisel baaril? Keera, vääna ja pööra, kuidas tahad, alati tuled elegantselt olukorrast välja ning keegi ei jää sind vaatama, kui idiooti, kes ei oska isegi baari nime pöörata. Lõhe sai otsa ning Kaido asetas lauale jäätise. Naeratas Annile ning kinnitas silmad jälle teleekraanile. Nüüd viidi haiglasse mingit umbjoobes tonti.

Mida ma Kaidole ütlen, küsis Ann endalt. Kuhu ma kell kaheksa õhtul heast peast lähen? Kurat, et ma trennis ka ei käi! Oleks vallalisi sõbrannasidki, kellel järsku mingi häda ja vaja õlga, mille najal nutta. Aga ei! Mul ei ole isegi elementaarset valet talle ette sööta. Issand, kui mõttetu naine ma olen! Ma teen tervele naissoole häbi. Mul pole isegi süütut valet, et korra kodust välja minna nii, et mees kaasa ei kipuks, aga uskuma jääks. Ei noh, mõttetu tüüp, vihastas Ann enda peale ning tõusis laua tagant. Ta pani nõud kraanikaussi ja hakkas üleeilsest saati kuhjunud nõudetorni pesema.

Aga, mis ma siis teen, kui Toomas istubki baarileti taga, arutles Ann kõrbekihti pannilt küürides. Minu Toomas, näiteks, istub seal ja naeratab mulle ja ütleb, et…et… ma teadsin, et sa tuled, sest meie armastus on igavene ja oleme teineteisele loodud ning suudleb mind. Mida ma siis teen? On see petmine? Vana armastuse suudlemine on muidugi petmine. Nagu uue omagi. Võib-olla on petmine isegi see, et ma siin sellele üldse mõtlen? Unistan mehest, keda ma pole kümme aastat näinud ja, kes võib-olla on tänaseks paks, joodik ja homo! Ei, sellisel juhul, kui ta homo on, siis poleks tema suudlemine pettus, oli Ann veendunud. Aga, kui ta on endiselt ilus, vastupandamatu ja võrratult hetero nagu siis….

Ann peatus hetke ning otsis kapist pesuharja, kõrbekiht ei tahtnud kaduda…. Jah, siis oleks hoopis teine lugu. Kas ta jätaks siis Kaido maha ja läheks Toomasega? Läheks mehega, kes ta nurka viskas? Kes see garanteerib, et ta seda uuesti ei tee? Mitte keegi! Aga Kaidoga on asi kindel. Samamoodi juba kuus aastat. Ta on alati kodus, kui Ann tuleb, soe toit pliidil ning nädalavahetused plaanitud.

Nõud pestud istus Ann Kaido kõrvale diivanile, kes ta kõvasti enda kaissu haaras. Ann vaatas ta poole ja korraga tabas teda tohutu õrnusehoog. Kui armas, mõtles ta mehe põske silitades. Toomas armastas teda samuti enda kaissu suruda. Ja seal niimoodi, peaaegu üks olles, jutustas mees oma reisidest Indoneesiasse või Austraaliasse. Jah, Toomas ei käinud kunagi tavalistes kohtades nagu Läti või Soome. Ikka Kurrunurruvuti või Lihavõttesaared, ikka midagi nii erilist, millest enamus inimesi polnud elu seeski kuulnud või kui, siis vaid korra, poole kõrvaga Aarne Rannamäe huulilt. Ja siis nad unistasid koos reisimisest, välismaal elamisest…

Oot-oot, peatus korra Anni meenutus, kui nad koos reisimisest unistasid, mille kuradi pärast mees siis lõpuks üksi läks? Kas ta üldse küsis Anni käest, et äkki tema ka tahaks minna ja vaadata, mis elu Saalomoni saartel elatakse? Ei, ei küsinud. Lihtsalt läks, sest tal oli tuju. Aga Annil ju oli ka! Ann tahtis ju ka minna ja olla Toomasega. Kasvõi inimsööjate juures! No, tegelikult, võib-olla seal just mitte, aga põhimõtteliselt ükskõik, kus ja kuidas. Või vähemalt oleks Annile võimalus antud, oleks saanud keeldudagi. Aga ei, mees isegi ei küsinud tema arvamust selle kohta, millist elu Ann elada tahab ja otsustas tema eest, et Toomaseta.

Ann lükkas end Kaido kõrvalt püsti, astus köögiakna juurde ning vaatas tänavale. Oh, need koledad kollased laternad, mõtles ta ning märkas sel hetkel poe seina juures, kus enne oli kuulutus rippunud, suurt kampa omavahel kõvahäälselt rääkimas. Ta paotas akna ning kõrv tabas üksikud lausekatked nagu “…kes see kurat selle siit ära varastas…” või “…peab ikka julm olema, et ilusat asja rikkuda…”. Ann sulges kiiresti akna ning kustutas köögitule. Tal oli tunne, et kõik pilgud vaatavad tema poole, sest nad teavad, et just tema varastas kollase kuulutuse, kollase armastuskirja. Aga see kiri oli ju talle! See oli ju temale, õigustas ta end mõttes. Toomas kirjutas selle mulle, sosistas ta endale ning hakkas palavikuliselt käekotist kollast paberilehte otsima.

Anni käed värisesid ja seetõttu ei saanud ta kokku volditud lehte kohe lahti. Lõpuks see õnnestus ning ta hakkas otsast peale lugema. “Anne! Mu väike, kallis Anne…” Kuidas, palun? Kuidas, karjatas Ann vaikselt ja vajus köögiakna juures olevale toolile. Ta luges kollast lehte veel ja veel ja veel kord kuni talle kirjutatu kohale jõudis. Kiri polnud talle. Toomas ei otsinud teda pärast kõiki neid aastaid. Keegi ei otsinud teda. Otsiti hoopis Annet.

Ann rebis kuulutuse tükkideks ning viskas aknast alla. Kollased paberitükid liuglesid kollaste tänavalaternate valguses. No, on kole vaatepilt, mõtles Ann, missugune inimene küll valib armastuskirja jaoks kollase paberi? Toomas oleks raudselt valgele paberile kirjutanud…