Jutuvõistlus: Ka suurtel poistel on külm
Sest sekund pärast seda pilku oled surmkindel, et see oli suurim viga. Ja kahe sekundi pärast vannud endale, et sa ei räägi enam kunagi ühelegi tüdrukule mitte midagi. Never ever. Sest just sel hetkel saad sa aru, et rääkimisest on ainult filmides ja raamatutes abi. Tegelikult ei aita see absoluutselt. Vaid on tohutult ebamugav.
Kuigi tegelikult rääkisid sa talle sellest veel ja tegelikult on su lugu palju pikem ja keerulisem. Isegi lõpulõik on veel kirjutamata.
Sa mõtled reaalajas kirjutamata.
Sa mõtled oma 183. sõna juures:
24h Deli klaasseintelt peegeldav halogeenvalgus, hangunud praeõli, soojajoogi masina ja buffet-leti lõhnad ning linnatänava õhtumeeleolu on umbes miljon korda soojem, kui jaanuariõhtud su uue kodulinna südames. Kiiresti liikuvaid inimesi täis tänav, mida sa läbi klaasseina ainiti vaatad, pole kunagi varem olnud nii närviline, kui sellel hetkel, mil sa istud seal tema kõrval ja sul pole peas mitte ühtegi mõtet, mis seda olukorda kuidagi mugavamaks teeks. Sest kuigi sul oleks vaja end sellest kiiresti päästa; öelda, et sa tegid nalja, öelda, et sul on kiire; öelda, et see ei ole midagi tõsist, räägid sa kõigele vaatamata mingit poolvabandavat jama sellest, kuidas see kõik on lihtsalt südantsoojendav juhus ja nii edas ning kõige tipuks selle on sul selle taustaks vilkumas peas ainult üks mõte:
“Miks ma pidin sellest rääkima hakkama!??”
Sul ei tule ühtegi lühidat ja õiget vastust. Ainult mingid viimase nelja kuu jooksul kinnistunud mälupildid, mis ühel või teisel moel selle väikse inglikesega seotud on. Kui sul oleks teine kord elus selline tundeolukord lahendada, teaksid sa juba kindlat, mida teha. Sest sa ei ole ju loomupoolest loll poiss. Ja sa orienteerud inimestes, tunnetes ja olukordades paremini kui enamus — kasvõi sellepärast, et eriala nõuab. Kuid seekord oled sa abitu. Sest kui see oleks teine kord, siis saaksid loota, et mingi kogemus annab kindlustunde. Aga esimene kord on see, mida sa alati kartnud oled. Ja mitte ainult tunnetest rääkimise puhul. Sellepärast ei tunne sa ennast ka sel hetkel hästi. Ja sellepärast sa ei tea, mida öelda.
Paratamatult meenub sulle mingi ammukuuldud muinasjutt kunigapojast, kes tuult kinni püüda tahtis. Sest on kuidagi väga sarnane olukord. Mõlemal juhul on käeulatuses nii kindel kaotus kui ka loll maine. Sa naerad selle võrdluse üle mõttes. Ning mingite hetkede pärast ütled ka talle sealsamas soojade lõhnade keskel, külmas vitriinis, sellel samal õhtul:
“Ma ei tea, miks ma sind tahan.”
Tegelikult tead küll. Aga sa ei taha talle tunnistada, et sa usud midagi nii absurdset, nagu üks tunne, millel pole ühtki seost kaine mõistusega. See oli sulle endale ka üllatav. Sa ei taha talle öelda, et ta häirib sind oma süüdimatu armasolemisega juba algusest peale. Sa ei taha talle öelda, kui ebamugav sul on, kui iga kord temaga koos olles tekib mingi alateadlik soov teda hoida, kaissu võtta ja selle külma, tundetu maailma käest ära röövida. Aga sa ei räägi sellest. Vaid valetad, et sa ei tea, miks. Kuigi õige vastus on see, et sa tunned juba üsna algusest peale, et teie vahel on midagi.
Talle saad sa valetada. Aga endale mitte. Endale valetamine on nii kuradi läbinähtav. Hetke pärast, sealsamas delis, rääkimas talle mingit juttu sellest, kuidas sa tahaksid, et ta sulle ütleks, kui tal keegi teine on, leiad sa ennast hoopis mõttelt: millal see kõik tegelikult algas?
2.
“Anna sõita!” küsid sa kohe, kui olete poole tunni kaugusel Läti piirist, suurelt maanteelt ühele väiksemale kõrvalteele keeranud. Sõber peatab varem lihtsalt tolmuse, nüüdseks hommikumärja porikihiga kaetud Landrover Defenderi kinni ja te vahetate kohad. Jah. See oli varasügise laupäev, kui sa esimest korda sellest ühele endast palju vanemale sõbrale rääkisid. Sõites sihitult mööda Lõuna-Eesti künklikke kruusateid, nagu teile mõlemile aeg-ajalt meeldib. Kella poole kümnene vananaistesuve hommikupäike maasturi kriibitud tuuleklaasilt salongi murdumas, tunned sa, et see hetk on õige sellisteast asjadest rääkimiseks. Ja sa tunned, et sul on kellegi elukogenuma abi vaja. Mitte raha, vaid päris abi.
Ja sa räägid sellest oma tundest kõige umbisikulisemas võtmes, nii et paratamatult kõlab see kuidagi naljakalt, ning oma “tead-mul-on-üks-kolleeg-kes-on-mulle-kuidagi-väga…” stiilis alustatud pihtimuse lõpetad seal, kus ütled sõbrale, et sa ei saa selle inimesega rääkida, sest sa kardad, et see rikub teie vahel kõik ära. Tõestuseks, et su jutt kõlas mitte kuigi tõsiseltvõetavana on see, et enne kui jõuad öelda, et sa ei tea, miks sul see tunne üldse tekkis, märkad sa sõbra silmanurka tekkinud naerukurde.
“Mis ajast sinust plika on saanud?” küsib ta naerdes vastuseks just siis, kui sa kitsalt kruusateelt üliettevaatlikult maha, mingile enamvähem sõidetavale metsasihile oled keeranud. Kujutate ette? Ma olen mees. Ja räägin tunnetest… ja just siis, kui pardalood näitab 25 kraadist külgkaldenurka ja sa diferentsiaali lukustuse peale pannud oled, tundes kuidas päevinäinud ülekandesüsteem ehmatusest raksatab ning kolme poole liitrine diiselmootor lõvihäälselt urisema hakkab, ütleb su vana hea sõber, et sa oled nagu täielik plika. Inimene, kes on sulle alati abiks olnud, kui sul töö, raha või mõistusega lahendatavad asjad muret teinud on, ei saa sinust selkohal absoluutselt aru. Kuigi see ei ole üldse naljakas.
Sa hakkad enesekaitseks naerma: “Mine perse, sul ei ole sellist asja olnud kunagi siis v?”
“Tead tõesti ei ole,” ütleb ta veendunult, seejärel te naerate mõlemad ja rohkem te sinust ei räägi. Vaid kõigest muust — tema ärist, autodest, Euroopa Liidust ja kui räpane linn on Brüssel, Poola sittadest maanteedest ja millest iganes veel. Ja sa mõtled korraks, et see mees on oma kolmekümnendaks eluaastaks juba kaks abielu lahutanud. Äkki nüüd sa mõistad miks. Ja esimest korda elus saad sa ka aru, et selle tundega tuleb sul veel jama. Sest kui juba TEMA seda keissi lahti ei jaganud, siis keegi teine… Vaevalt. Ja sa kardad veidi. Tagantjärele on huvitav mõelda, kui kuradi õigus sul sel vananaistesuve hommikul, kuskil metsade ja küngaste keskel, seda esimest korda sõnadesse pannes oli.
Selgeltnägemine on see nimisõna.
3.
Umbes kuu aega hiljem, kui sa ühe kõrvalseisva eksituse pärast järjekordselt kõigis maailma naistes pettunud olid, jõid sa ennast üle pika aja kahekesi oma vennaga täis ja paratamatult jõudis jutt sinna, kuhu ta ikka jõuab, kui kaks täies elujõus noort meest maailma juhtmeid lahti ühendama hakkavad. Eriti veel juhul, kui ühe tüübi süda on parasjagu kahest kohast katki.
“Tead, mingi error on siin sees,” ütled sa vennale, kui ta on sinu räägitud jutust kiire resümee teinud. Te istute mingis trahter-tüüpi keldribaaris ja need pole ammu enam esimesed kannud, teil ees. Ja kindlasti ka mitte viimased. Seetõttu on vahekokkuvõtte jaoks õige aeg. Tema nägemus probleemist:
“Oota, sul on mingi tibi, kellega sa koos tahad olla, aga sa ei taha sellest temaga rääkida, sest sa ei saa temast lihtsalt aru, aga aegajalt saadad talle sõnumeid, millele ta ei vasta ja siis sind huvitab, et mis värk on, et kas tal on keegi või ta niisama ei taha sind vä?”
Ja sinu mõttesse vajunud nägu nähes küsib ta:
“Mis error?”
“Error on see, et ta ei ole mingi tibi, vaid ta on nagu sõber. Ja et ma juba olen temaga iga päev koos. Mitte et see minust sõltuks. Me oleme töökaaslased ja sõbrad ka nagu,” ütled sa vennale pärast lühikest mõttepausi.
“Mina soovitan sul töökaaslastest eemale hoida,” ütleb vend.
“Aga mulle tundub, et me sobime tohutult hästi,” ütled sina.
Venna nägu on selline nagu ta mõtleks. Kui sa teda nii hästi ei tunneks, usuksid ka sina, et ta mõtleb. Aga sel hetkel on näha, et ta ei saa enam üldse aru, mida sa öelda tahad.
“Aga jooge segi ennast koos… ja vaata mis juhtub, …et kui ta sind muidu ei taha, ei hakka ta siis ka tahtma.. Aga kui tal ka sinu vastu sama huvi on, siis…” Venna patsutab sulle ühemõtteliselt õlale ja lisab: “Me Katiga olime esimesed kuu aega kogu aeg jumalast täis.”
Sul on natuke kahju, et sellist nõu annab sulle see mees, kes sind kõige kauem tunneb. Sa mõtled hetkeks vennanaise, Kati, peale ja proovid ette kujutada, kuidas ta oli kuu aega järjest täis. Igal õhtul. Ja selle peale, kuidas nad ütlevad praegu selle kohta “armastus.” Ja sa tunned, et sinu selles elus ei alga ükski igikestev suhe sellega, et sa oled oma väljavalituga kuu aega järjest fuck-wasted-segi. Sa oled oma tundejamaga üksi. Love-sick-puppy-niuks-niuks-niuks.
Lahe moment oli see, kui sulle samas kõike parimat sooviv purupurjus vennaraas kunagi hommikuhakul taksot oodates ütles: “Aga kirjuta talle midagi, mingi raamat või asi, …sa kirjutad sitaks lahedalt ju, see oleks suht… kuigi ma arvan, et see su kirjutamise asi ei lähe naistele peale… see on selline sips kuivikute värk, mingi Jaan Kross nahhui, …aga proovida ju võid.”
Mille peale sa vastad, et su järgmine käsikiri on kahjuks sinu ja su venna lugu. Üksinduse ja ebakindluse lugu. Pättidest. Ja et see teema ei haaku kuidagi kõnealuse särasilmse inglikesega. Mille peale venna ütleb:
“Oi türa, ma tahaks seda uut asja lugeda!”
Mille peale sa lubad, et ta on nende esimeste hulgas, kes musta käsikirja saavad.
Kui te taksot ootate on sul kuratlikult külm. Kuigi termomeeter lähedalasuva bensiinijaama hinnatahvlil ütleb, et õues on pluss kuus. Sa üllatud praeguse rea kirjutamise ajal, et mälu selliseid detaile salvestanud on.
4.
“On miljoneid võimalusi, kuidas sa saad kätte ükskõik millise naise maailmas. Nad on kõik seal kusagil laiali, üle terve planeedi, nagu peata kanad ja ootavad, et sa neid õnnelikuks teeksid. Neid on üle kolme miljardi ja see arv kasvab pidevalt. Kujutad sa ette kolme miljardit naist? Utoopiline! Ja mõtle palju see veel taalades teeks. Tead sa, kui palju on kolm miljardit taalades?,” räägib Andreas oma stuudios selili põrandavaibal vedeledes.
Sa kuuled, kuidas igas tema lauses kõlab mingi loosung, millest ta tõenäoliselt oma elufilosoofia kokku on pannud. Ja igas tema lauses kõlab ka see, et on järjekordne öö, kus sa ei maga, vaid räägid mingi tuttavaga oma sõbrannast. Kuigi sa peaksid helitöötluses üht klippi puhastama. Aga isegi see on parem, kui mitte midagi. Sest see annab sulle võimaluse seda teemat ikka uuesti ja uuesti lahti mõelda. Teemat, mille pärast sa juba pikemat aega ebaefektiivne oled. Sest sa ei mõtle kaine mõistusega. Sest üks hirvesilmne ja vastupandamatult naeratav mõte tuleb järjest sagedamini pähe.
Andreasel on oskus näha sinu asju alati mingi uue nurga alt. Ja võibolla see aitaski seekord. Tegelikult sa ei tea, mis aitas, sest lõpulõik on sul veel kirjutamata. Mitte ainult 1765. sõna juures.
Vaid elus ka.
“Mida ta teeb siis, et ta nii kuradi hea sinu meelest on?,” küsib Andreas, kui sa oled ära rääkinud selle ebamugava olukorra, mille sisuks pole Andrease jaoks midagi muud, kui see, et sa oled küll jutu järgi kõva mees, aga tegelikult ei saa lihtsalt
mingi tüüpilise ärarääkimisülesandega hakkama. Kuigi sa üritad seletada, kuidas kõik tegelikult on, jookseb su point temast kaarega mööda. Ja sa ütled ei midagi muud kui:
“Ma ju tunnen, et ta on õige lihtsalt!”
“Kuidas sa tunned seda?” küsib Andreas ja sulle hakkab tunduma, nagu oleksid sa kuskil kinnimakstud psühholoogi juures, kes samal ajal, kui sa diivanil lebotad, suunavaid küsimusi inimsuhete vallas esitab.
“Lihtsalt. Et see ei ole see teema, mis sinul naistega pidevalt on, et õhtul klubis on ilus naine ja hommikul kui päevavalgus peale langeb, siis helistad mulle ja hädaldad.”
Andreas ainult naerab su märkuse peale. Nii erinevad te oletegi.
“See on kogu aeg muutumatu tunne. Isegi kui me oleme öö läbi koos olnud ja hommikul üsna väsinud nägudega ei märka ma seda nii nagu tavaliselt teiste naiste puhul,” proovid sa seletada.
“Aa, te ikka olete siis öösiti koos?”
“Ei, mitte selles mõttes, saadaru,” ja juba loobudes igasugusest rääkimissoovist, ütled sa kokkuvõtteks:
“See ei ole füüsilise ega mingi sellise asjaga seotud. Või noh natukene. Mitte põhiliselt. Et see on nagu teistmoodi. Ma tundsin selle hoobilt ära, kui see algas. Saadaru, see päev on isegi detailselt meeles, ja siis mingid koosoldud hetked lihtsalt järjest kinnitavad seda. Enamasti, kui ta lähedal on, ei mõtle ma sellele tegelikult. Aga üksi olles tuleb alati see tunne, et jah… tead sa ei saa aru, kui sul pole sama asja olnud…”
Andreas on vait. Stuudio on vait. Tegelikult sa ei ootagi, et nad väga kaasa oskaks rääkida.
“Ja sa usud, et see on tugevam, kui sul Elinaga oli?”
See küss tuli kergelt ehmatavalt. Sa ei ole mõelnud, et te võiksite mõlemad tahta elu lõpuni koos olla. Sa ei ole mõelnud, et mis saab siis, kui tuleb välja, et ta tunneb sinu vastu sama. Kogu aeg oled sa lähtunud sellest, et see on ainult ühepoolne asi, mis ei tohiks kunagi päevavalgele tulla. Sest viimased pool aastat on uus linn muutnud paljud varem asetleidnud asjad lihtsalt mingiteks lugudeks, mida sa ilma mingi emotsioonita kõigile rääkida võid. Lugudeks, mis ei tee enam haiget. Sest sa ei ole enam see poiss, kes sa siis olid. Sa oled targem. Mitte nagu nendes stoorides, milles on sõnadesse pandud tegelased, üks neist lihtsalt sinu nimega.
“Elina oli teistmoodi. Ma vajasin siis seda teadmist, et ma suudan olla parim või vähemalt kõigist teistest parem. Vist. Ja see oli rohkem endale tõestamise teema. …Aga Elinale ei rääkinud ma näiteks kirjutamisest kunagi, või kui rääkisin, siis naljaga pooleks. Et a la vanaduspõlves võiks memuaare kirjutada vms. Pluss veel see ka, et temaga ei olnud alguses seda tunnet, mis praegu,” ütled sa, sest sa tõesti ei oska neid kahte võrrelda. Ja ei saakski. Sa ei mäleta enam, sest sa ei taha mäletada. See teadmine ei muudaks ka mitte midagi paremaks.
“Räägi talle ära, kui sa usud, et mingi asi võibolla tõesti teie vahel on,” ütleb Andreas. Sa vedeled stuudiodiivanil ja kuulad kuidas ta räägib. Teie hääled peegeldavad tühja stuudio laest tagasi.
“Kuigi arvesta sellega, et juhul kui ta ütlebki JAH sinu olukorras mehele, kes unistab mingist kuradi kirjutamisest kuid ei suuda oma telefoniarveidki õigeaegselt maksta, siis see selge märk, et on ta on lihtsalt mingi loll plika. Ja siis ta ütleks tõenäoliselt kellele iganes JAH.”
Andreas ütleb sulle seda, mida sa ise oled pidevalt rääkinud.
Ja sa tead, et tal võib õigus olla. Sest sa tead seda teooriat paremini kui keegi teine. See on sinu enda väljatöötatud Naiste Turvatunde ja Kindluse Vajaduste Teooria, mis räägib muuhulgas ka sellest, kuidas see mees, kelle naine “selleks õigeks” valib, peab nii rikas olema, et see tekitaks naises turvatunde. Ja sa ei taha seda praegu sõprade käest kuulda. Sest sa oled käesoleva olukorra endale ise põhjustanud.
Sa mõtled veelkord Andrease soovituse peale temaga rääkida ja ütled:
“Ma ei tahagi tegelikult teada, mida ta vastaks.”
Ja sel hetkel sa ei valeta. Sa tunned seda ise, Andreas saab sellest aru ja isegi jumal kuskil taevas teab, et sa tegelikult kardad sellest tundest ilma jääda. Mitte oma väikesest inglist. Mõne minuti vaikinud Andreas tõuseb püsti, istub arvuti taha ja ütleb: “Teeks su klippi edasi, , …sa oled omadega täiesti sees ikka.”
Ja ööjooksul pähe kulunud biit hakkab esmalt suurde bassikõlarisse ja seejärel väiksematese surrounderitesse peksma. Ja täiesti ootamatult tekib sul tunne, et sa tahad sellele klipile naisvokaali. (Lihtsalt vokaali. Ei sõnagi nõrkusest naiste vastu, kes oskavad laulda) Ning sellest mõttest saab üks nendest kordadest, kus saadadad talle öösõnumi. Lihtsalt sellepärast, et sa tahad, et ta teaks, mida sa parasjagu tunned. Kui sa oleksid neil hetkedel stoppkaadris ja ennast kõrvalt vaataksid, oleks sul pärast häbi. Nii ei tee need poisid, kes su lugudes lemmiktegelased on.
Nii käitud ainult sina ise. Sest sul on järjest sagenev helluse-, õrnuse- või mis-kurat-tahes lähedusevajadus, mis on kogu selle jama vundament. See öö oli novembri keskpaik. Mingi täiesti tähtsusetu fakt. Aga ilmad olid juba talvised. Ja see, et stuudios polnud kütet andis tunda. Sa mäletad, et isegi läbi su hallikas-sinise fliisi oli tunda talve jäist lähedust.
Sul oli järjekordselt külm.
5.
Oma hotellitoa terrassil (see on liiga suur selleks, et rõdu olla), lamamistoolis vedeledes lahendab ta ristsõnu, hiljem sellest tüdinedes, mängib aga oma pisikese hõbedase notebookiga malet. Ta kaotab alati. Ta kaotab sulle ka ja see ongi põhjus, miks ta seda kogu aeg harjutab. Tal on jalas need sinised palmidega rannapüksid, millele ta hetk tagasi pool kolmandat Caipirinhat kallas, sest telefon helises liiga ootamatult . Ta ei joo palju, sest kell on veel vähe ja tal on naine kaasas. Kui ta oleks seal praegu sinuga, jooks ta palju rohkem. Sest sa mõjud talle joomise kohapealt halvasti, kui sul mõni suur mure on. Sest ta on absoluutselt ainus inimene, kes kõik su suuremad probleemid endaga jaganud ja enamasti ka ära lahendanud on.
Et sul kergem oleks ja et ta saaks ikka ja jälle rõhutada, et kõigil su probleemidel on lahendus. Kuigi võibolla, kui ta oleks seal sinuga, oleksid teil mõlemil tüdrukud kaasas ja te ei jooks ikkagi nii palju. Aga te ei ole koos. Ja teine “aga” on see, et antud juhul ei joo ta siiski sellepärast, et kell on veel vähe. Päike on veel võrdlemisi kõrgel neljakorruselise beeidest tellistest hotelli kohal ja kokteiliplekk kuivab pükstel imekähku. Temperatuur varjus on +26C. Ja tuul on peaaegu märkamatu.
Sa tead seda kõike, sest tema teab seda kõike. Te teate teineteise asju.
“Räägi tuliselt, mul on 31 eeki minut siin praegu,” on see lause millega ilmselgelt ülepäevitunud, kõhn, kokteiliplekiliste palmipükstega noormees minu kõnele vastab.
Tal on alati lahendusi. Sest ta oskab suurelt mõelda. Ja sellepärast oletegi te parimad sõbrad, sest teile on alati meeldinud suurelt mõelda. Tundes sind ja tundes ennast seletab ta sulle maailma kõige rahulikumal häälel pärast mõningast mõttepausi, kuidas kõik selgeks saab. Justkui mingit kokteili segama õpetades, milles sa ise tõeliselt halb oled. Niisiis. Kõik mida sul vaja on, on 1000 euri ja kahte kehtivat passi. Ühte sinu ja teist soovitavalt selle tüdruku oma, kellesse sa nii arutult armunud oled. Raha saad Maxinet OÜ salongist, kui sa sinna oma arvuti viid, sest su sõbra vend töötab seal. Vähem kui 13 000 kindlalt mitte.
Seejärel on sul vaja üles otsida see tüdruk. Antud juhul ei tohiks see raske olla. Seejärel rääkida ära kõik, mida sa ta vastu tunned ja öelda, et kui talle su tunded vähegi korda lähevad, tuleks ta sinuga näiteks kuueks päevaks ühte sooja kohta. (Broneeringutega kiire!) Siin sõltub kõik sinu veenmisoskusest, sest esiteks tavalised tüdrukud ei ole harjunud nii järsku selliseid otsuseid vastu võtma, teiseks ei tohi sa jätta talle tunnet, et see maksab mingit pappi, sest muidu juhul, kui sa talle ei meeldi, tekib tal vastumeelsus pakkumise suhtes isegi siis, kui ta muidu viitsikski nädalakese oma kolleegiga koos puhata.
Hotellibroneeringu võtab Karla enda peale. Sinu hooleks jääks ainult lend.
“Kui sa siia tuled, siis messi enne. Ma tulen ise Jaanaga pühapäeva hommikul tagasi muidu,” ütleb Karla, kui oma mõtted sulle ära rääkinud on.
Sa ütled: “Jah, ma mõtlen,” ja lõpetad kõne.
Alles nüüd, kui oled järjekordselt veendunud, et Karlal on alati õigus, hakkad sa mõtlema, kui kaugele sa tegelikult oleksid valmis selle nimel minema? Kui tõenäoline on, et see inimene sind üldse pärast sellist ettepanekut tõsiselt suudaks võtta? Kui tõenäoline on see, et sa julged teha neid asju, mida sinusugune poiss kunagi muidu ei tee? Kui tõenäoline on see, et sinust saab üks neist tegelastest su tulevastes bestsellerites, kes ei karda kunagi midagi, kellel pole midagi kaotada ja kes on kasvõi hetkelise õnne nimel valmis silmagi pilgutamata teise maailma otsa tormama? Sa mõtled ja saad aru, et selline sina oleks sulle endale liiga ohtlik. Ja selline sina ei leiaks kunagi seda rahu, mida see “sina” lapsest peale nii meeleheitlikult otsib.
Ja kui sa praegu oled valmis käituma nii ühe võõra tüdruku nimel, keda sa absoluutselt tegelikult ei tunne; kes on võibolla lihtsalt üks järjekordne inimene, kes ei saa sinust kunagi aru; kes on veel liiga noor selleks, et olla tüdinenud seiklustest võõrastes autodes ja kordumatutest hommikutest uutes ja uutes hotellitubades; kes on võibolla väga kaugel sellest puhtast ja süütust ideaalist, mille sa lihtsalt oma uue elu üksildastel õhtutel enda lohutuseks tekitanud oled; siis kuidas sa võid olla kindel, et kunagi hiljem ei teki sul sellist tunnet niisama lihtsalt kellegi teise vastu? Ja mida sa siis ohverdaksid? Mingi järjekordse meeletu mõtte, millest saab kunagi mingi kliššeeks muutuv stoori ühtede pehmete kaante vahel, millel on lihtsalt sinu nimi?
Kuigi sul on külm ja isegi su topsikohvi temperatuur hakkab karastusjooki meenutama, tekkivad järjest uued küsimused. Sest sa tunned, et 21 aastat pole veel päris see kogemustepagas, millega kõikidele olukordadele vastu võiks astuda. Ja sa kardad jälle natuke.
Viie minuti pärast endiselt sealsamas tänavanurgal, kus sa sõbrale helistanud olid, saadad sa tema numbrile sõnumi:
LP. KLIENT! TEIE ARVE LAEKUMISE TÄHTAEG… EI TULE SINU JUURDE. OOTAN EESTIS. PYHAP TULEN VASTU. TOO KOHALIKKU VEINI. MITTE V2HE! R22GIME SIIS! TERVITA JAANAT
5.
Täna, nädalapäevad sellest sõnumist hiljem, avastad, et sa ei mäleta, kunas sa viimati 10 lehekülge ühe öö jooksul kirjutasid. Ja sa ei mäleta ka miks sa seda viimane kord tegid. Sa ei mäleta paljusid asju ja sa ei saa ühtäkki üldse aru, miks sa viimast lõiku pead alustama rääkides sellest, mida sa ei mäleta. Võibolla on see üleväsimus. Võibolla on see ülesaamine. Võibolla on see midagi, mille sõnadesse panemise jaoks sa endiselt liiga noor ja loll oled. Ei tea.
Igaljuhul, kui oli see õhtu, kus sa ütlesid: “Sa meeldid mulle päriselt,” ja tema oma hirvesilmse inglipilguga sulle otsa vaadates ütles: “Ma ei saa üldse aru, millest praegu jutt käib,” lubasid sa talle, et sa oled temaga edaspidi endiselt ainult sõber ja ei lase end ühestki oma tundest häirida. Se ei teadnud veel ise ka, et sa ei saa sellega tegelikult hakkama. Sest sa ei olnud arvestanud nende väikeste tähtsusetute olukordadega, mis seda sulle kogu aeg meenutama hakkavad. Näiteks olukordadega, kus te juhuslikult kõrvuti diivanile satute ja sa tunned kõigele möödunule vaatamata, et sa tahad endiselt, et tal ei oleks kunagi külm; sa tahad endiselt teda lihtsalt enda lähedal hoida, et tal oleks turvaline ja hea, et ta ei peaks kunagi nägema seda elu, mida sa kunagi nooremana näinud oled, et ta ei peaks end kunagi sõbrapäeval üksildasena tundma.
Veerand tunni pärast jõuab Karla Riiast. Ja sa avastad, et ühtäkki ei tahagi sa sellest enam rääkida. Sest sul ei ole midagi rohkem öelda. Kõik on kuidagi ära öeldud. Need sõnad, mida te nüüd lugenud olete, on selle raskuse endale võtnud. Ja see töötab ka praegu. Kõik, mis sulle kunagi haiget tegi, muutub piisava aja möödudes lihtsalt üheks stooriks, mida sa tunneteta ja oma sõnadega jutustada võid. See on ainult sinu enda asi. Mitte kellegi teise. Sest keegi teine ei tea seda lugu kõikidest detailid. Sa jätad meelega selle lõpulõigu kirjutamata, sest sa tunned, et nii on parem. See jätab sulle vabaduse mõelda, tunda ja olla ka edaspidi selline nagu sa ise tahad. Mitte selline nagu mugav ja kasulik oleks.
Ja teine põhjus on see, et sellised lood ei lõpe nii lihtsalt.
Lihtsalt 3786. sõna juures.
Vaid kusagil mujal.
