Köögi põrandal on viiekümne kilone äralõigatud nurgaga suhkrukott. Seda varbaga puudutades hakkab suhkur vaikse krabina saatel põrandal ootavasse tassi voolama. Kõrval on kohvimasin ja filtrid. See on kõik, mis tühjas köögis on.

Maasikas mu tuiksoonel annab tunda. Õnneks on pruutkleit kõrge kaelusega. Ta isegi ei tea, et mul on laulatus. Ta isegi ei tea, et mul on kohutav janu, kõigest muust rääkimata. Ta, pagan, isegi ei tea, et mul on TÄNA laulatus.

Inimesed surevad pärast sellist seksi, kui nad vett ei saa. No kui palju kordi olen ma talle öelnud, et hoidku vesi magamistoas. Ja ma ei mõtle mingit odavat setet, mida A/S Tallinna Vesi talle allapoole igasugust turuhinda köögikraani vahendusel müüb. Ma tahan tõelist vett. Eviani. Ta jäi kindlasti magama jälle nüüd!

On hommik tema tühja kodu köögis ja mul on tunne, et see pole köök, vaid Sahara. Kohutav janu.

Mul on seljas seesama pesu, mille ta mulle aastaid tagasi 13. septembril Milano lennujaamas ostis. See oli mu 18. sünnipäev. Me olime siis hoopis teised inimesed. Stringid vedelevad praegu kuskil ta magamistoa põrandal. Kohe kui teatati, et meie lennud terroriohu tõttu edasi lükkuvad, läksime esimesse poodi ja ostsime ära kõik nädalalõpuks vajaliku. Ehk siis selle öösärgi, stringid, 9 punast magusat veini, Eviani 6-packi, ploki valget Camelit ja liitri tema lemmik-konjakit. Need olid meie ajaloo kõige paremini kulutatud viimased 500 taala. Palju sellest aastaid ongi? Viis- kuus?

Kui oleksime pärast seda kokku jäänud, oleks meil praegu väike poeg. Või tütar. Vähemalt kolme aastane, mitte mingi tita. Brandon. Või Carolin. Te ei kujuta ette — tahtis algul pojale Aleksander nimeks panna. Viis aastat tagasi olin nii armunud, et oleksin isegi sellega nõus olnud. Aleksander — praegu kõlab see naeruväärne. Õnneks ei jäänud me ka kokku. Polekski saanud jääda, sest tal oli samal ajal Eestis see moekunstnik Mihhailova… neetud, see pole tähtis! Ma tahan Eviani.

“Kiisu, sul Eviani on siin?”

Mu hääl murdub tema magamistuppa jõudes. Tõenäoliselt ta seda ei kuule. Poolavatud ukse vahelt kostub vaikus või ta pobiseb läbi une, et ta pole mingi kiisu. Vaatan köögiaknast hommikust linna. Läbi pargipuude raagus okste paistab raadiomaja fassaad. Valge saal on on ehituskiles. Hotelli ette postamendi otsa on pargitud Olympic kasiino peavõit — hundinäoga must Chrisler. Park Lounge ja tema seinasuurune reklaam. Parim kohtumispaik 12-23. Kell on veel liiga vähe. Seda ütleb ka Gonsiori tänava südamehaige liiklusrütm. Ja see, et päike pole veel tõusnud. Mul on janu.

Ja siis ma tunnen, kuidas ta vaevukuuldavalt magamistoast ütleb:

“Voodi all, kuus pudelit.”

Neetud te kõik mehed! Kohe ei võinud öelda? Pidi mu ikka unesoojast voodist kööki ekslema lubama, endal 6-pack voodi all. Selline on ta alati. Teab, mida ma tahan, aga ei tee midagi, et ma seda saaks. Milanos oli kõik teisiti. Aga ma keeran alati teise põse ette. Ta ei lähe mulle enam korda, nagu siis. Ma ei ole enam ta perekond. Ma ei peaks isegi ärrituma, sest täna on tema see, kes minust ilma jääb. See mõte jätkub mu peas terve päeva. Tunnen. Tean. Tema järjekordne ööaine. Aga kui ta mind tegelikult armastaks poleks ta… Misiganes. Mõttetu jutt. Ma pole ta perekond. Ta ütles mulle kunagi, et perekond on inimesed, kel on ühine unistus tulevikust. Meil on nüüd erinevad unistused. Ta tahab oma valust kirjutada. Ma tahan õnnelik olla. Ta ütles mulle kunagi üldse väga palju asju. Aga täna jääb ta must ilma.

“Teen sulle ka kohvi või?” proovin võimalikult kõlava häälega hüüda, nii et ka magamistuppa kuulda oleks.

“Ole kallis,” kuulen teda mõne hetke pärast uimaselt vastamas.

Ma vihkan seda kõige rohkem, kui end hommikuks tema juurde unustan. Me oleme viimaste aastate jooksul koos olnud kolm korda. Ja iga kord vannun endale, et seda enam ei juhtu. Üks öö oli enne minu New Yorki. Teine öö oli täpselt aasta pärast kui tagasi tulin, täpselt enne tema Madriidi ja Illeidat. Kolmas öö oli just hetk tagasi. Ja ka seekord leian kinnitust varem avastatud tõsiasjale — ta on hommikuti nii süüdimatult armsa häälega, et võiksin ta tappa.

“Ma mürgitan su ära!” karjun talle köögist.

Kohvimasin luriseb. Ta tassis on pool suhkrut. Pudenenud kotist.

“…Marmastan sind ka,” kuulen uuesti tema unevaikset häält.

Kunagi tahtsin, et see hääl oleks minu iga hommiku hääl. Et see oleks esimene asi, mida ma kuulen alati veel enne, kui silmad lahti teen, enne veel kui mu ilusatest unenägudest saab järjekordne ilus hommik, enne veel kui ta viskab mu kooli, jätab padi kaisus magama, või võtab mu kasvõi terveks päevaks endaga kaasa. Aga täna ajab see hääl mind oksele. Koos eile joodud alkoholiga on nad ideaalne paar.

“Sa tahad palju suhkrut, eksole?” jään ootama, et ta midagi oma unehäälega vastaks. Aga ta ei tee seda. Ja tõenäoliselt pean ise tema juurde minema. Kuigi tean väga hästi, et ta joob siirupmagusat kohvi. Ma vihkan seda hommikut. Ma vihkan, et ma teda nii hästi tunnen. Ja mida kõike veel.

Krrrr.

Ma ei lähe ta magamistuppa, sest lisaks kõigele on see rõve. Öelgu siis ausalt, kui ma paks olen. Või kui mu rinnad talle ei meeldi. Öelgu otse mulle, ilma mingite lollakate vihjeteta. Ma tahtsin juba õhtul öelda, et see laepeegel ajab mu iiveldama. Ma ei taha, et ta iga kord, kui me koos oleme, tunnen läbi nende ühemõtteliste sisustuselementide kõiki neid teisi, kes erinevatel aegadel ta magamistoas trallitanud on. Ma pole enam mingi hellake. Ta võiks siis juba ilma keerutamata öelda, et jah, ma olen juurde võtnud ja ta talub seda ainult selle pärast, et praegu kedagi teist ei ole. Aga need kuradi peeglid on juba liig! Enam seda ei juhtu.

Ja ma ei ole juurde võtnud!

Kiisu Mjäu, eksole.

Tunnen hetkeks kerget uimasust, justkui tuleks alles praegu meelde, et eile tehtud otsuste pärast tuleb ka vastutada. Mul peabki halb hommik olema. Jah, ma peangi kannatama. Ma neetud õnnetu loll plika. Mis kuradi pärast ma jälle tema juurde tulin? Niikuinii oleks see jälle ainult juhuse küsimus, kui ta mu mõne ajuvaba aeroobikalehma või oskamatu bändiplika vastu vahetab. Või asendab mu mõne geenimutatsiooni tõttu ülearenenud rindadega bimboga, kes on oma noore eluga piisavalt ummikus, et tema hullumeelsete ideedega kaasa joosta. Nagu eelmisel korral, kui ma USA-s olin. Või siis, kui ma temaga Madriidi ei tulnud. Lihtsalt võtab kellegi, kes iga kuradi ta sammu peale plaksutada viitsib. Nagu mina alguses viitsisin. Kurat, tal poleks praegu isegi mind, aga ta lihtsalt teab, mis mulle meeldib…

Ma ei saa aru miks ma isegi sellest mõtlen praegu. Ma armastan Reinsalut ja abiellun täna Reinsaluga ja olen elu lõpuni koos Reinsaluga ja jutul lõpp. Minust saab kunagi minister. Ma jõuan absoluutsesse tippu. Ja tema jääb elu lõpuni mõttetuks telepoisiks. Või parimal juhul ajakirjanikuks. Unistama päris kirjanikuks saamisest. Absoluutselt. Ta veel kahetseb, kui näeb, kes must varsti saab!

Kallan kohvitassi absoluutse ääreni täis. Ilma kätt kõrvetamata on seda võimatu kuhugi viia. Lihvimata parkett-põrandale tekib märg kohviplekkide rida. Köögist magamistoani.

Kurnjäu, kurat, Mjäu.

“Sa oled Mesimumm,” ütleb ta unehääl poolavatud silmade taga, kui märkab, et ma kohviga tulen. Ta ütles mulle Mesimumm viimati siis, kui me veel koos olime. Ta kutsus mind sellepärast nii, et talle… Misiganes. Ma ei taha sellele mõelda. Me kõik teame, mis mesimummiga juhtub, kui ta ära nõelanud on.

Ma olen kass, mitte mesimumm.

Ma tahan näha ta nägu, kui ta kuuleb, et abiellun.

“Mul on sulle uudis,” ütlen talle enne, kui ta käe kohvitassi poole sirutada jõuab. Ta teeb parema silma veel rohkem lahti ja vaatab sellega mulle küsivalt otsa. Kui mu uudis oleks, et käes on esmaspäev, siis ta tõenäoliselt teaks seda juba, sest Terevisioon mängib aknalaual hääletult esimesi uudiseid. Kohvitass mu käes põletab põrgulikult. Ta ei kujuta ettegi kui kuum see kohv on.

Kui ma oleks mõni tegelane, mõnes ta samasisulises loos, siis viskaks ma selle tassitäie talle voodisse. Või näkku.

Käele tekivad kuumavillid.

Ei meenu, kas mu pruutkleidi juurde kuulusid siidkindad?

“Mul — on — sulle — uudis,” ütlen aeglaselt, ise tassiga juba voodi ees seistes.

Ma pole veel otsustanud, kas esitada talle see pulmakutse või lihtsalt faktina.

Keegi peale tema ja selle tänahommikuse kohvitassi pole mulle nii metsikult haiget teinud. Kuum tungib luusse. Kui ta vaid aimaks kui valus mul on, ärkaks ta natukenegi kiiremini ja võtaks selle tassi mu käest ära. Aga ta ei saa aru. Kunagi pole saanud. Aga mul on uudis.

Aga mis tema teeb?

“Ma ei taha enam ühtki päeva ilma sinuta elada,” ütleb ta vaikselt ja keerab oma näo teisele poole. See hääl ei olnud enam armas. See oli täiesti tõsine.

Tassitäis kohvi ja uudis, mis ma tõin, kukkusid parketile kildudeks, enne kui ma sõnagi lausumata ta korterist välja jooksin.

See ei olnud tema korter. See oli ühe tuttava oma, keda ta kunagi mingite tollipaberitega aitas. Nagu paljud ta asjad on kellegi teise omad, keda ta kunagi aidanud on. Evian oli tema oma. Ta ei suuda ilma Evianita. See jäi tollest suvest meile mõlemale külge. Suhkur ei olnud. Kohvimasin oli. Peegel laes ei olnud. Tal ei ole oma kodu, ta ütles. Ja enne tema Hispaaniat ajas teda kõige rohkem närvi see, et ma tema passi ja piletitega hommikul jalga lasin. Mitte see, et ma aastakese ära olin. Steroidid polnud tema omad. Ta venna mingi tuttav tõi need. Varsti viib ära.

Ibis oli tema oma — eelmisest aastast. Aga ta ei joo enam. Ja kui lõpuni aus olla, siis tookord Milanos läks see kõik kokku alla 200 taala. Taala kurss oli pärast 11. septembrit täiega segi, mäletate küll. Ja see polnud see sama öösärk. Niisama ütlesin. Ma ei saa aru, kust ma selle 500 võtsin. Aga las ta olla. Mida suuremad summad, seda ägedam lugu, nagu ta alati ütleb. Ja hundi näoga Chrisler on tema väljend selle auto kohta seal Kreutzwaldi ristmiku posti otsas.

Ja olgem ausad — Reinsalu on idioot. Ma ei tea, miks ma teda tahtsin.. Ja kui ma tegelikult abielluks temaga, ei saaks ma iial teada, mis selle loo lõpus juhtub, sest õhtu pole veel käes. Sest see on alles algus. Aga ta tunneb mind. Lõppe tahan ma alati teada. Fuck yeah. Tema tahab ka. Ta ju elab ägedate lõppude nimel. Aga kujutate te ette Reinsalu nägu? Teiste nägusid? Täna. Suure EI ajal. Kui ma ütlen, et ma olen sündinud hulkuma omapead.

Me sinuga kujutame, ma tean.

Me kujutame kõike ette, kui vaja. Me oleme kassid (ja see ei ole seekord kirjaviga). Sa ise kunagi ütlesid, et me oleme kassid. See oli veel siis, kui me ei kriimustanud teineteist iga Eestist äraoldud aasta eest. Mäletad seda aega? Meriton Hotelli aknast paistis Toompea ja sa ütlesid, et see oleks leekides kaunis, kui paekivi põleks. Ja sa suitsetasid siis veel kohutavalt. Valge Camel. Ehapunasest kevad-taevas külitas laisk kuu. Mäletad? Sul oli järgmine päev kohus Valior Hulgi A/S-iga. Ja mul oli aeroobikafestival. Ja sa ei saanud mulle rääkida, miks sa närvis oled. Ma nutsin. Sa ei rääkinud sellest Valiori hagist kunagi. Või sellest, et sa jäid õigeks. Aga sa rääkisid, kuidas sa vahel tunned, et me sinuga oleme kassid.

Ja ma rahunesin.

Kassid.

Kassid, öösiti linnas. Kassid, kes hulguvad üksinda. Pimedas, külma käes väljas. Sest me oleme sellisteks sündinud. Me oleme kõikjal — prügikastidel, keldriakendel, pööninguluukidel. Me oleme seal, kus meid ei märgata. Hiilime tänavavalgustite varjudes. Vaikselt. Varitsedes oma järjekordset ohvrit. Me ei oskagi teisiti elada.

Me oleme kassid, kes on sündinud murdma tuvisid.