Jutuvõistlus: Miks ta vaikib?

Istun karge külmaga väljas pargipingil, tühi pilk on juba kümneteks minutiteks vanale puutüvele naelutatud. Kõik teised meeled on välja lülitunud, on vaid päevi näinud tammepuu ja mu pingsad mõtted. Huvitav, mille kõige tunnistajaks on see puu olnud, kui palju on ta näinud üksindust, nuttu ning pisaraid, kui palju naeru, rõõmukilkeid ja elurõõmu? Kui ta vaid oskaks rääkida!

Võibolla oskaks ta aidata, anda nõu, mida edasi teha, millele toetuda ja vastata küsimusele, kui kaua pean veel ootama teda, kelle sõna heliseb kui kaunis meloodia, kelle puudutus on püham kui jumalakoda. Teda, kelle lähedus suudaks taas äratada selle jumaliku leegi, mis on nii kõikvõimas, et suudab ka minu muidu tagasihoidliku loomuse muuta ärksaks ja võidujanuliseks tiigriks. Et keha suudaks elada, on vaja vett, toitu ja hapnikku. Hing aga vajab armastust, ilma selleta on inimene pooleldi surnud. Just sellises poolsurnud olekus olen elanud juba aastaid, ikka oodates ja oodates…

Äkki tõmmatakse mind tagasi reaalsusesse: tunnen kellegi koputust oma õlal. Olles ammu juba unistanud sellisest ootamatust teineteise leidmisest, tõusevad lootused haripunkti. Kogu kehast käib läbi äge värinahoog, kas tõesti on ootamine läbi? Pööran tasakesi ja ootusärevalt ringi ning suunan pilgu ülespoole. Vastu vaatab aga vanem meesterahvas ning küsib, ega mul suitsu ei ole. Nüüd alles kallati mulle kaela see jäine, jääkuubikutega ämbritäis vett, mis mind unistuste maailmast tagasi Tartu linna tõi.

Raputan kohkunult pead ja vastan kokutades, et ei suitseta. Lõpuks märkan märkan ka mina tähistaevas vuhisevaid rakette, kõrvulukustavaid põmakaid ja läheduses olevat lõbusat seltskonda. Tõusen püsti ja hakkan tasapisi kodu poole sammuma, näost ikka veel valge nagu surnu.

Nädal pärast aastavahetust, päikesepaistelisel talvehommikul hommikust võileiba süües, tunnen ebatavalist sooja tunnet kõhus, olematu hääl saadab mind postkasti juurde. Tundub kummaline, kuna tavaliselt ei leidu seal midagi rõõmustavat, vaid arved ja Heimar Lenki valimislubadused. Võileib lendab poole ampsu pealt tagasi taldrikule, haaran postkasti võtme, lennutan ukse hooga kinni ja kiirustan trepist alla, ikka sinna, kuhu hääl saadab. Ja ehkki see tundub täiesti uskumatuna, leian postkastist just selle, mida ma kõige vähem oodata oskan — nii tuttava parfüümiga kirja! Kirja endiselt klassiõelt ja esimeselt armastuselt.

Tagasi korteriukse taha jõudes ja linki katsudes meenub midagi jubedat: kuri snepper-lukk oli jälle oma tööd teinud ja mind, va tuisupead, juba kolmandat korda ukse taha jätnud. Sedakorda koguni toasussides. Seal ma siis istun oma kirja lugedes, trepikojas on külm, kuid südames soe. Selgus, et ta tuleb kuu aja pärast tagasi tagasi kodumaale. Kas tõesti oli juba kolm aastat möödas sellest päevast, kui kogu mu maailm tillukesteks kildudeks purunes. Päevast, millest alates olen püüdnud kildudest mosaiiki tagasi kokku panna, ent ebaõnnestunult. Ta vabandas kogu südamest, tunnistas, et oli mulle valetanud ning nii sügavalt haavanud. Ma ei olnud kindel, kas suudan selle talle andeks anda, kuid selle sädeme, mis tahtis taaskord leegina lõõmata, jõud oli tugevam igasugusest mõistuse häälest.

Uurisingi siis tema sõbrannalt välja, millise lennukiga ta tuleb, ostsin suure, lihtsalt täiusliku valge roosi, tähistamaks rahu ja lootust ning läksin lennujaama. Lennukit oodates meenutasin kõiki neid imelisi aegu, mis me koos veetsime, siiani on veel eredalt meeles need uskumatult ilusad kirjad, mida ma hommikuti ärgates ikka leidsin. Lühikesed laused, kuid nii tabavad ja tähendusrikkad. Lõpuks siis saabus ka lennuk ja seal ta oligi, kui päiksekiir pilvede vahel.

Tundsin, kuidas jalad oleks nagu põranda külge liimitud ja suu kini õmmeldud, ei suutnud ei liigutada, ega ka midagi öelda. Seisime ja lihtsalt vaatasime üksteisele otsa, just kui ei olekski seda kolme aastat vahepeal olnud. Ehkki tüdrukust oli vahepeal naine saanud, oli ta ikka seesama, minu inglike, siidine ja armas! Selle hetke kõrval kahvatus kõik muu, midagi ilusamat kui seda, et ilma sõnadeta, isegi ilma liigutamata teineteisest aru saada ja mis kõige tähtsam: tunda, et see elujõuline sädemeke on vastu pidanud ja taas soojaks ja eredaks leegiks muutumas, ei olegi lihtsalt olemas.

Nüüd oleme juba pikka aega koos ja see, et ta kolmeks aastaks ära Ühendriikidesse jooksis, on andestatud. Ma ei ole vihane, korraliku stipendiumiga välismaal õppimine on elus ainulaadne võimalus ja ma proovisin teda iga hinnaga veenda see vastu võtma. Olen õnnelik, et see mul ka õnnestus, samas aga võttis mul kuradi kaua aega, et mõista, miks ta otsustas väita, et ei armasta mind. Kuigi ma selle kohta kunagi küsinud pole, olen veendunud, et ta lihtsalt kartis, et nii pika lahusoleku ajal muutuks suhe tasapisi ja väga valuliselt raskemaks ja raskemaks, nagu torkaks keegi pistoda tasakesi sügavamale ja sügavamale südamesse, kuni lõpuks süda alistub. Niisiis otsustas ta, et parem on mõlemaid säästa ja suhe kohe ära lõpetada ning loota aja parandavale toimele.

Kuid nagu näha, ei lähe asjad alati nii nagu arvatakse, vahel õnneks, vahel kahjuks. Eksimine on inimlik ja milleks pidada viha, otsigem ikka lepitust ja lahendusi. Oluline on alles hoida lootust, elu võib muutuda silmapilguga ja just siis, kui seda kõige vähem oodatakse. Võibolla sellepärast vaikib ka see vana tammepuu: ta lihtsalt ei tea nendele küsimustele vastuseid. Sada aastat on liialt lühike aeg, et selgeks õppida kõik need trikid, mis elul meile varuks on.