Armastus ema ja lapse vahel on aegade hämarusest arenenud tunne, see on naiselik, elu hoidev ja jätkav instinkt. Iidsetel aegadel, kui puudus arstiabi ja kehtis looduslik valik — ellu jäid vaid terved ja tugevad — kas siis tundis ema oma hinges suurt ja valusat kurbust, kui ta oli just matnud oma lapse?
Inimesi on elanud erinevaid, nende hingekeeled helisevad erinevatel kõrgustel. On tundeküllaseid ja neid, kellele inimelul ei ole mingit väärtust. Seega ei ole siiani suudetud lahata inimarmastuse piire või tagamaid. Samuti nagu armastus on igal inimesel erinev — see, mis ühele tundub nii piiritu ja sügav, et selle pärast võiks elu anda, on teisele jaoks väärtusetu. Ta ei oska, ta ei tunneta lihtsalt mitte midagi. Ka see on jäänud saladuseks, miks on inimesed nii erinevad.
Me sünnime maailma ja oleme kohe erinevad. Kes on õrn ja hell, kes vihane ja agressiivne. Meie hing ja meel on need, mis aitavad meil tunnetada seda maailma. Miks on need eri inimestel erineval arenguastmel? Nii palju on mõistatuslikku selles maailmas. Aga siiski — see, mis siin maailmas on ülim, — on armastus. Ja vahel kulub terve elu, et seda tunnet tundma õppida.
Vahel antakse meile elu jooksul nii palju võimalusi tunda erinevat armastust. Armastust, mille väljundiks on kirg, armastust oma vanemate vastu, oma laste ja lastelaste vastu, ka looduse, kunsti, loomade vastu.
Tahaksin kirjutada üles ühe mälestuse armastusest, mis on mind saatnud terve minu elu ja ma ei teagi, kust ta tuli ja miks ta elab minu südames ikka veel, kuigi seda inimest ammugi ei ole enam siin elavate maailmas.
See oli ühel märtsipäeval, 1955.aastal. Olin siis kolme-aastane. Elasin oma turvalist ja õnnelikku elu oma armsate vanemate läheduses. Oli saabunud selline aeg, kus meie kaugele Siberimaale küüditatud esivanemad, kes veel elus olid, said võimaluse kodumaale tagasi tulla. Nii heliseski sellel päeval meie korteris uksekell ja lävel seisis pisike kõhn naine, jalas suured lubjavildid, peas suur ruuduline rätik ning ümargused prillid udust niisked. Jooksin esikusse, et tulijat piiluda. Ja see suur kohver, papist, ja nii kulunud.
Minu jaoks oli see inimene kui kummitus teisest maailmast. Lahti riietudes jäi temast järele pisike kõhn naine. See oli minu isa õde. Kunagine suurilmadaam, kelle mees oli Tartus advokaat ja toitlustusminister ja isegi linnapea mingi aeg.
Muidugi ei teadnud mina tol ajal sellest midagi. Minu jaoks oli ta midagi imeinimese taolist, kes oli nii kaua aastaid olnud kuskil kaugel. Ma vaatasin teda ja mäletan seda täiesti tõeliselt veel praegugi, kuidas minus kerkis ja mind haaras enda valdusesse kummaline tunne — armastus. Äkki ma tundsin, et armastan seda pisikest kõhna naist. Ma ei lahkunud terve õhtu tema sülest, ma hoidsin ta käest, silitasin ta kortsunud kätt, vaatasin ta väsinud silmi: ta oli mulle nii armas.
Mõne päeva pärast pidi ta sõitma edasi Lõuna-Eestisse oma sugulaste juurde, et seal uut elu alustada. Meenub, kuidas see teade mind endast välja viis, ma rippusin ta küljes, palusin: ära mine, ära mine. Jää minu juurde. Mu soov temaga olla oli tohutu suur.
Ja ta jäi.Ta jäi minu juurde veel 25-ks aastaks, kuni oma surmani. See aeg oli minu jaoks kui imeline kingitus. Mul õnnestus üles kasvada suurepärase inimese targas maailmas. Muusika, kunst, kirjandus, teater, raamatud. Meie pikad vestlused elust ja inimestest. Kõik tema päevad olid minu jaoks. Kui palju elutarkust ta mulle jagas. Kui tihti pühkisin pisaraid ta kortsunud palgeilt, kui ta oma noorust meelde tuletas ja rääkis mulle oma kannatusrikkast elust Siberis.
Ma armastasin teda nii väga. Mu silme ees on praegugi ta kortsuline pale, ta silmad, juuksed, tema käed, nii soonilised ja armsad. Iga soon neil kätel oli mulle tuttav, tema kõnnak ja häälekõla. Möödunud on juba pea kolmkümmend aastat tema surmast, kuid mu silme eest ei kao tema nägu, nii helge, tema käed, tema silmad. Miks on see nii?
Ja alles nüüd mõistan ma tõeliselt, kui suur väärtus on Inimesel, kes on nii suuremeelne, nii intelligentne, hea ja armastav. Kui palju ma sain õppida armastust, elades koos sellise inimesega. Kuid hinges väreleb valu ja tihti esitan endale küsimuse: ”Kas ma ikka suutsin talle anda nii palju oma armastust kui ta vääris?” Minu lapsemeelne tunne oli vahel vallatu ja võib olla ta ei teadnudki, et ma teda niiväga armastasin.
Kas ma talle ka kunagi ütlesin, et ma teda armastan? Ei vist. Kas ehk see ütlemata lause vaevab mind nüüd? Või on see armastus, mis hoiab värskena mälestuse temast? Nüüd tean ka seda, et me ei tohiks kunagi jätta ütlemata oma lähedastele seda lihtsat lauset, sest mitte kunagi ei tea, millal on juba hilja.
