Jutuvõistlus: Taasleidmine

Neiu istus jõululaupäeva õhtul rahu ja vaikust nautides üksi kodus ning toksis telefoni armsaid jõuluteemalisi sõnumeid, et neid saata kõigile, kes seda väärivad. Kontaktide nimekirjas jäi ta pikemalt silmitsema nime Alari. Meenusid minevikunoodid mitme aasta tagusest ajast. Nad olid koos olnud, kui neiu oli alles 16, nendevahelisest viimasest vestlusest oli möödas pikki kuid. Tüdruk teadis, et noormees viibib välismaal, kuid otsustas teda siiski toreda sõnumiga meeles pidada. Sel õhtul uinus ta vanu häid aegu meenutades.

Järgmisel hommikul ärkas ta SMSi saabumise heli peale. Alari oli talle saatnud ilusad jõulusoovid ja tänud selle eest, et teda meeles oli peetud. See tegi tüdrukul südame kohe eriliselt soojaks, ta otsustas, et uurib esimesel võimalusel, kuidas poisil läheb ja millega ta üldse tegeleb.

Paar päeva hiljem hüppas arvutiekraanil lahti aknake kirjaga : Alari has just signed in…. Neiu ootas mõned minutid ning alustas tagasihoidlikult vestlust. Kuna poisil oli suhteliselt kiire, jäi nende jutuajamine lühikeseks. Tüdruk sai teda, et tema kunagine armastatu õpib ja töötab nüüd Inglismaal, kuid on pühade puhul kodus. Enne, kui poiss end välja logis, sai veel kokku lepitud, et tüdruk helistab talle homme, kui peale pikka tööpäeva ükskord ärkab, et täpsustada, kus ja millal kohtuda. Kuna neiu oli niigi viimasel ajal tihti melanhoolses meeleolus vanu aegu meenutanud, arvas ta, et oleks ju tore seda koos teha.

Ta avas järgmisel päeval silmad alles lõuna paiku. Kardina vahelt õue piiludes pidi ta aga suure kurvastusega tõdema, et esialgselt plaanitud meeldivast jalutuskäigust ei tule ilmselt midagi välja. Ilmataat oli selle vastu, kuna iga viimne kui lumeraas oli öö jooksul taas poriks muutunud. “Säh, sulle detsembrikuud,” mõtles tüdruk ja haigutas uniselt. Kobades otsis ta voodi alt telefoni ja valis vana tuttava numbri…

Neiu avas vaikselt väikese hubase kohviku ukse ja vaatas ringi. Siis heitis ta pilgu kellale ja oli sunnitud tõdema, et saabunud varem, kui kokku lepitud. Ta oli alati vähemalt õigeaegselt kohal ega mõistnud inimesi, kes on kroonilised hilinejad. Ta istus nurgalauda ning tellis tassi kohvi. Lõpuks astus uksest sisse ka alati rõõmsameelne Alari. Naeratus ta näol venis neiut nähes kõrvuni ning ta tõttas teda kõvasti-kõvasti kallistama. Hingetuks emmatuna istus tüdruk tagasi lauda ja noormees tellis endale teed. Nad rääkisid mitu tundi maast ja ilmast.

Hämmastav oli see, et nad olid endalegi üllatuseks endiselt nii üle mõistuse ühte moodi. Juttu oleks ilmselt kauemakski jätkunud, kui mõlemaid poleks oodanud muud kohustused. Koju jalutades mõtles neiu, et tegelikult on ikka tore, et nad omal ajal peale lahkuminekut siiski sõpradeks otsustasid jääda.

Järgmine vestlus leidis aset tervelt päev hiljem messengeri vahendusel, kui neiu taas tööl oma igapäevaseid sandikopikaid teenis. Noormees pakkus huupi välja variandi peale tööpäeva lõppu minna jalutama. Neiu aga võttis kohe sõnasabast kinni ning kamandas poisi endale töö juurde vastu, et vanalinna uitama minna. Nii kohtusidki nad südaööl ning jalutasid nüüd juba käest kinni hoides punaste katuste poole. See oli vahva öö. Tüdruk oli küll pärast 17-tunnist tööpäeva väsinud, kuid see tunne kadus meeldiva seltskonna mõjul kui võluväel. Terve vanalinn sai risti ja põiki läbi käidud. Nad avastasid koos selliseid pisikesi kõrvaltänavaid, kuhu nad kumbki polnud varem sattunud. Pime ja vaikne öine vanalinn tekitas kohati kõhedustki, kuid tüdruk ei kartnud Alari seltsis midagi.

Neiul polnud ammu nii lõbus olnud, sest nende huumorimeeled kattusid sajaprotsendiliselt. Õigupoolest, kui mõtlema hakata, oli omal ajal nende suhtes vaid kaks asja, mis toimisid: nalja sai rohkem kui vaja ja seks oli parem kui hea. Õhtu või õigemini öö lõppes sellega, et Alari lubas järgmisel õhtul neiule helistada ja tüdruk juba teadis, mis eesmärgil see olema saab…

Hommikul hakkas tüdruk kahtlema, kas on ikka seda vaja ja me oleme ju lihtsalt head sõbrad, milleks seda rikkuda? Ühe sõpruse oli ta kord juba nii hävitanud, et lasi loomalikul ihal mõistuse üle võitu saada. Nad olid küll endiselt sõbrad edasi, kuid see ei olnud enam kaugeltki see, mis ta oli olnud varem. Ta otsustas, et ei maga Alariga mitte mingil tingimusel. Pealegi ei tundnud ta enam seda meeletut keemiat, mis kunagi nende vahel kire nii tormiliselt möllama pani. Ta nägi noormehes vaimukat head vana sõpra.

Õhtul otsustas neiu minna sõbranna juurde ja vaadata, millega too tegeleb. Jutt venis teetassi ja sigarettide seltsis pikaks ning veidi enne südaööd helises telefon, ekraanil vilkus nimi “Alari”. Tüdruk sai poisi käest puhtsüdamliku ülestunnistuse, et selle kõne tegemine oli tema selle päeva kõige suurem julgustükk. Poiss kutsus ta enda juurde, kuid neiu otsustas neutraalsema pinna kasuks ja palus tal 30 minuti pärast enda poole tulla. Kuna tüdruk oli oma otsuses endiselt kindel, et midagi siivutut nad täna korraldama ei hakka, otsustas ta lihtsalt õdusa koosviibimise kasuks ja haaras sõbrantsi kaasa ning lippas poodi veini järele.

Nii nad siis istusid kolmekesi tüdruku punases toas ja soojendasid käes veiniklaase. Neiu ja Alari olid maandunud kõrvuti diivanile ning liikusid teineteisele märkamatult aina lähemale. Sõbranna muutus juba veidi uniseks ning ilmselt tundis ka end veidi liigsena ja otsustas valvekoera ameti maha pannes koju minna. Tolleks hetkeks polnud enam neiulgi selle vastu midagi. Saagu, mis saab, sest Alari lähedus tundus nii tuttav, nii kodune, nii hea. Lõpuks ometi jäid nad jälle kahekesi. Niipea, kui uks sõbranna seljataga sulgus, vajusid nad teineteise embusesse…

Kuid tundus, et midagi rohkemat ei saagi toimuma. Nad vaatasid teineteisele otsa ning ütlesid kui ühest suust: “Imelik on! On, jah. Jumal tänatud, et sinul ka selline tunne on,” ning pahvatasid naerma. Sõbralikult jõuti üksmeelsele otsusele, et poetakse lihtsalt üksteise kaissu ja vaadatakse, mis edasi saab. Kui muud ei juhtu, siis on vähemalt kahekesi ikka mõnusam uinuda kui üksi. Sellega õnneks asi ei piirdunud. Kõik sai alguse süütust head-ööd-musist, mis kasvas üle kirglikuks suudluseks, millest sai 8-tunnine voodimaraton. Midagi sellist polnud kumbki neist varem kogenud. See oli meeletu, neiu tundis, kuidas ta mõistus kaduma hakkab ja ta oleks tahtnud igaveseks temaga sinna voodisse jäädagi. Ta oleks soovinud, et aeg peatuks selles hetkes ja ta ei peaks kunagi enam oma halli ja üksildasse igapäevaellu tagasi pöörduma.

Tema elu parimale ööle tuli aga teha järsk lõpp. Kell hakkas saama kaksteist ja nad olid ikka veel teineteise embuses, kuid neiul oli viisteist minutit peale keskpäeva kokku lepitud kohtumine sõbraga, kellega nad pidid kinno minema. Neiu oleks hea meelega sõbra kuu peale saatnud ja Alariga ühte sulanud, kuid noormees suutis talle siiski mõistuse pähe panna ning lahkus.

Tüdruk viskas kiirelt näole veidi vett, pesi hambad ja jõudis vaevu riided selga tõmmata, kui helises telefon. Sõber oli autoga maja ees ja ootas juba. Kolmetunnisest filmist nägi ta umbes pool tundi, kuna ülejäänud aja ta lihtsalt magas, sest tegelikult oli ta väsinud, kuigi veidi aega tagasi ta seda veel ise ei tajunudki, kuna adrenaliin ja hormoonid polnud jõudnud veel rahuneda.

Järgmine päev oli taas kord tööpäev, kuid mõtted ei tahtnud kohe kuidagi püsida seal, kus peaks. Pingsalt ootas ta, et Alari messengeri sisse logiks ja lõpuks tema palvetele vastatigi. Kuna nad olid alati omavahel väga avameelsed olnud, muljetati pikalt eelmisest kohtumisest. Tüdruk ei suutnud enam end talitseda ja kutsus noormehe ka eelolevaks ööks enda juurde, kuna teadis, et homme istub Alari lennukisse ja kaob taas teadmata ajaks ta elust. Poiss oli nõus, kuid tahtis enne peole minna. Kuna neiu tööpäev lõppes alles südaööl ja selleks ajaks lubas noormees tagasi olla, ei saanud tüdrukul selle vastu midagi olla.

Tööpäev venis ootusärevuses aina pikemaks ja pikemaks. Neiu üritas leida endas selge mõistuse raasu ja enesele sisendada, et see on ainult seks, ei midagi muud. Rumal oleks ju uuesti sama reha otsa astuda ja teist korda samasse inimesesse armuda, pealegi veel olukorras, kus kunagi ei tea, millal teda järgmine kord kauges tulevikus näeb. Tüdruk süüdistas oma tärkavates tunnetes liiga kaua üksinda olemist ja meeletut lähedusevajadust. Ta oli oma lühikese elu jooksul väga valusalt haiget saanud ja ei usaldanus seetõttu eriti kedagi. Aga Alariga tundis ta end vabalt ja võis rääkida, mis iganes pähe tuli ilma, et peaks muretsema, et teda kui veidrikku vaadataks.

Neiu suureks üllatuseks helistas noormees talle lubatust tunduvalt varem ja teatas, et ta ikka ei läinud peole ning uuris ega ta neiule tööle seltsi pakkuma tulla ei või. Tüdruk ei vaielnud vastu, kuidas ta olekski võinud seda teha. Nii hea oli teineteist jälle näha, kuigi viimasest kohtumisest oli möödas vaid poolteist päeva.

Taksos pugesid nad juba tuttavlikult üksteise külje alla ja nautisid teineteise lähedust. Sel ööl polnud enam kummalgi imelik. Nende vahel valitses selline kirg, et see oleks võinud süüdata tiku ka kõige tuulisemal ööl. Nad käitusid nagu näeksid teineteist viimast korda. Nad veetsid terve öö teineteise embuses, üksteist hellitades ja ilusaid sõnu lausudes. Nad mõlemad teadsid, et see lõppeb õige pea ega tahtnud viimaseid hetki magamisele raisata. Nad nautisid teineteist. Nad hingasid teineteisele.

Kui Alari telefon helises, võis kell olla umbes 10 hommikul. Ta pidi minema. Neiu teadis seda, aga ei tahtnud seda endale tunnistada. Ta istus voodil ja vaatas, kuidas noormees aeglaselt riietus, et lahkuda ning tahtmatult voolasid pisarad üle ta põskede. Alari nägi seda, astus neiu juurde ja embas teda tugevalt ning palus, et too ei nutaks enam ega oleks kurb. Ta võttis oma kaelast ehte ja surus selle tüdrukul pihku ning ütles: “Ma ei kingi seda sinule, annan selle sinu kätte paariks kuuks hoiule, kuni taas sind vaatama tulen.”

Terve see pühapäev möödus äärmiselt nukras meeleolus. Neiu needis ebaõiglast maailma. Nii kui leiad kellegi, rebitakse ta sul vägivaldselt käte vahelt. Samas poleks ta iial oodanud, et noormees jätaks tema pärast Inglismaal oma õpingud ja töö katki ning tormaks tagasi Eestisse. Nii nukker oli mõelda, et kallist inimesest lahutab teda meeletult pikk vahemaa, kuid samas oli hea soe tunne teada, et kuskil kaugel on keegi, kes hoolib. Pealegi polnud ta ju kuskile kadunud, ta oli endiselt neiu jaoks täiesti olemas. Kuna sai antud lubadus teineteisele kirjutada ja joonistada nagu vanasti seda tehti posti teel, hakkas tüdruk kohe esimesi mõtteid paberile panema. Alarile kirjutamisest sai temale omamoodi päeviku pidamise vorm. Ta usaldas poissi täiesti ja kirjutas kõigest, mis pähe tuli, see oli nagu vabanemine, ta sai kõik hingelt ära öelda, mis koosveedetud hetkedel ütlemata jäi.

Nad suhtlesid ka internetis edasi. Noormees käis avalikus raamatukogus arvutit kasutamas. Ühel õhtul ütles Alari talle, et kui kõik hästi läheb, tuleb ta valentinipäevaks Eestisse ja annab tüdrukule isiklikult sünnipäeva õnnesoovid edasi. Tüdruku süda jättis selle peale õnnest lööke vahele. See oleks ju ideaalne sünnipäevakingitus, või mis…