“Kurat, millisest tühisest asjast sõltub küll naisevõtt — mingist kristallmunast,” sõimleb mees endamisi edasi ja lööb rusikaga vastu kaevuluuki: “No on raisk, ma ei saagi endale perenaist tallu, kuna mul pole kristallmuna. Olen küll kange töömees, olen ehitanud suure talu, mu põllud on viljakad, karjamaad rohukad, loomad paljunevad mis mühin. Ei ole mul joomaviga ega muidu liiderdaja kommet küljes, aga näed,” mees laiutab nõutult oma suuri kämblaid, “Selma Kuuse arust olen ikka ebatäiuslik — mul puudub kristallmuna.”
“Kaaa-gaaa… vaata aga vaata guaaa… lõpuks on naisevõtu ikka tõega pähe võtnud,” kaagab Kana, “oligi aeg juba, ma olen talle seda kogu aeg kaagutanud guaaa. Võta perenaine tallu guaaa… võta aga perenaine guaa…. Lõpuks võttiski kuulda.”
“Homseks peab mul see munasunnik olemas olema,” otsustas taluperemees Siim, istudes kaevu äärele. “Kui ma selle siis Selmale ulatan, viskub ta mulle kindlalt kohe kaela. Toetab oma kähara punape mulle õlale, minu käed haaravad tugevasti ta ümbert kinni ja meil on nii hea olla…”
Mees võtab ämbri ümbert kinni, nagu kallistades seda.
“Ähhh…. ilus on ta kurat küll — see naine, aga samas keevaline — nagu mustlase hobune.”
“Peremees on ikka tõega armunud,” arutleb Kana endamisi ja hüppab sõnnikukuhja otsast alla. “Inimestest ikka aru ei saa, teevad oma armuasju nii keeruliselt. Selline vist ongi nende armastus guaaa… tegelikult, ikkagi kui romantiline see on, kinkida kristallmuna armastuse kinnituseks guaaag… “
“Kui ma selle munaraipe kuskilt ikkagi saaks, siis astuksime Selma Kuusega juba homme altari ette. Mina mustas ülikonnas ja tema valges kleidis, käes lumivalged lilled ning nägu kaetud valge looriga,” uneleb Siim, kõigutades end kaevu äärel edasi-tagasi. “Ma panen talle sõrmuse sõrme ja tema mulle. Ja siis me musitame…”
Suures unistamisetuhinas libiseb poolik veeämber käest, kogu märg sisu läigatab mehe pükstele.
“Persse…,” vannub Siim rapsides pükstelt vett maha, “noo-jah, minuga ei tule ta kuskile ja ei musita ka…, mul ei ole seda saadana muna…, kurradi muna…, kust ta selle munaidee üldse võttis…. Miks pidin armuma naisesse, kes tahab mingit muna?” Hingetäiega lööb mees jalaga ämbrit, lennutades seda plekikolinal kümmekond meetrit mööda õuemuru edasi.
“Kok-kok-kii….. mis see seal närrrrveldab,” kokutab äsja hommikusele jalutuskäigule saabunud Kukk, kes pidi äärepealt ämbriga pihta saama.
“Mure on tal,” selgitab Kana.
“Mis murrre?” uudishimutseb Kukk.
“Naist tahab võtta.”
“Noh ja mis tas märrratseb, kui naine meeldib, võtku ää ko-kokk….”
“Naine ei tule, naine tahab muna saada.”
“Mis, munnnaa… kok-kok…. No munnne siis talle… kahju on vöi kok…”
“Ega ta tavalist taha, ta tahab ikka kristallmuna. Armastuse kinnituseks kingivad inimesed kristallmune,” selgitas Kana.
“Pähh, kristallmunnna… kok-kok-kok….. no on ikka lollid,” kloksub Kukk, “milleks veel mingid kristallmunnnad? Või armastuse kinnituseks, kok-kok… üks ajaraiskamine see armastus on.”
“See on ikka ilus tegu guaaa… nii liigutavalt romantiline.”
“Pähhhh, või liigutav,” kähistab Kukk põlastavalt: “Laseb mingil eidel endale pähhhe istuda kok-kok…, mul siin neid üle kümmmne… noo tead kok-kok…. katsugu keegi vaid kaagutada mingi kristallmunnna pärast… tõepoolest… kah-kah-kaaa. “
Kukk raputab oma kirevaid sabasulgi ja eemaldub väärika kukesammuga
Kana aga tundis Siim Jõmmi kannatustele kaasa.
“Gaaa…, gaaaa… kurb lugu, guaaa…,” vaagib ta asja omaette. Teda kuuleb Vares, kes parasjagu tegi oma hommikust uinakut lepapuu otsas, kui ämbri kolin ja Kuke kriiskamine ta üles ajas.
“Pole siin kurba midagi vaak… vaak…,” lohutab Vares Kana: “Siit tiivasoenduslennu kaugusel kõrge mäe otsas kasvab üksik suur puu, mille jämedamal oksal on püramiid. Püramiidi sees elab Vaa-Reo vaak…. Selline imelik olend vaaak… Iga täiskuu öösel ronib ta püramiidi tippu, väänab oma jäsemed tagurpidi ja teeb päikeseratast. Sel hetkel lööb püramiid kristallselt helendama vaak.. vaak… Kui mõni lind juhtub samal ajal alla neelama möne kivikese selle püramiidi küljest, siis hakkab tema sees kasvama kristallmuna.”
“Tõega või… guaak…,” usutleb Kana.
“Jah… vaak… nii nagu ma siin oksal istun vaak…”
“Gaaa…guaa… siis peremees on päästetud guaa… ta on päästetud guaaa…,” juubeldab Kana: “Ma lendan kohe sinna ja neelan kohe mitu kivi ning munen Peremehele kristallmuna. Gaaa…, gaaa…”
“Jaa vaak… aga vaak… sellega on pisikesed raskused vaak… ega see nii lihtne polegi vaak,” lisab vares.
“Mis raskused guaa…, ei ma Peremehe pärast karda mingeid raskusi.”
“Asi on selles vaak…, et see lind, kes kristallmuna muneb pudeneb pärast seda ise tolmuks vaak…”
“Tolmuks, guaaa…, kuidas tolmuks… mis ma siis suren äää gaaak,” neelatab Kana.
“Täpselt vaak…, sured ära vaak…, muutud tolmuks vaak…, mis iganes vaak…, ise tead vaaak. Ma läksin nüüd vaak, pikk päev ees, palju toimetusi vaak,” vaaksus vares hüvastijätuks ja ära lennanud ta oligi.
Kana jäi mõttesse: “Suremine on üks üsna tõsine värk. Siis ei saa enam paljusid asju teha. Ei saa siblida sõnnikus, priskeid tõuke ei saa enam nokaga toksida ja tiibadega ei saa enam teetolmus sopsutada. Need ju kõik on nii toredad asjad ja teevad elu elamisväärseks, aga samas, “ Kana vaatab kaevu äärel nukrutsevat Siimu, “kuidas ma saan elust röömu tunda kui Peremees on õnnetu. See inimeste ilus komme armastada üksteist ja selle kinnituseks midagi kinkida…. see on nii ilus…. ma armastan ka Peremeest ja tahan talle kinkida…. guaak…, ma kingin talle selle muna…”
Kana raputas suled siledaks, lehvitas tiibu ja jalutas kõrgelt samme sättides nagu kukk otsustavalt Peremehe ette ja teatas:
“Peremees, sa saad oma kristallmuna guaag… saad oma muna….”
Mees vaatas hallide, vesiste silmadega kanale otsa. Ta ei saanud kana kaagutamisest mitte mõhkagi aru.
“Ma olen elanud siin pika ilusa elu gaaag…,” ei lase Kana end Peremehe taipamatusest segada: “Ma olen olnud siin väga õnnelik gaag… ma tahan, et te saaksite siin perenaisega ka nii õnnelikuks gaag… ” Üksik pisike pisar tikkus Kanale silma. Nii vapustatud oli ta oma ohvrimeelsusest, et neelatas ja jäi vait.
“Äähh… oleks mul sinu mured kana …,” rehmas mees ükskõikselt käega ja luristas nina: “Mida sa siin kaagutad, leidsid mingi sitika sitahunnikust või? Tead, kallis lind, mind praegu ei huvita sinu sitasitikad. Mul on tähtsamadki mõelda kui…. ”
Siim vajutas näpuga ühe ninaaugu kinni ja nuuskas teisest ninaaugust priske tatiluraka vastu maad. ”…ahh, mida ma üldse siin räägin mingi kanaga, mida see üldse aru saab… selle paarigrammine aju ei jaga niikuinii, mida tähendab teise pärast kannatada.”
Kana tuleb päris peremehe kõrvale, seab pea viltu ja vaatab Siimule otse silma sisse. “Ma armastan sind peremees…. ma olen nõus sinu eest peremees guaa-guaaa… end ohvriks tooma gaak…,” kaagab Kana: “Ma toon selle muna sulle gaaaa…. mu peremees gaaak…, homme koidikul olen munaga tagasi kaak….”
“Mida sa loll lind tühja kaagutad,” sõnab Siim ja äsab kanale saapaninaga, “aitab juba sellest, kasi minema ja ära sega mind mõtlemast.”
Kana veereb uperpallitades eemale, kargab püsti, ajab rinna ette ja noka taeva poole. “Ma juba lähen Peremees. Saan aru, et kiire on gaak…, ma jõuan küll gaak…. ”
Siim tõuseb püsti ja vaatab põlgusega kaagutavat kana: “Kui sina, tobe lind, saaksid aru minu hingepiinast, siis sa ei kloksuks nii mõtetult, vaid muneksid mulle kristallmuna.” Õelnud seda, läks mees tuppa, heitis voodisse ja hakkas mõtlema lennukaid mõtteid armastatud Selmast ning koostama plaane kristallmuna hankimiseks. Üsna varsti kostus majast tubli norskamine.
“Hüvasti, peremees…. Hüvasti, kodu, guaak…. Hüvasti, sõnnikuhunnik, guaak… Hüvasti, kanarahvas… Hüvasti, prisked tõugud, guaak….,” kaagutas Kana keset õue tiibu lehvitades. Ta pühkis tiivanukiga meeleliigutusest tekkinud pisarad silmilt ja hakkas mööda tolmust teed jooksma, et lendutõusuks hoogu koguda. Suure pingutuse ja rapsimise tagajärjel tõusis küll palju tolmu, aga Kana jäi maa peale. Lendamiseks tönts ja treenimatu kere ei tahtnud sõna kuulata. Alles neljandal hoovõtukatsel õnnestus linnul kuidagi imelikult laperdades õhku tõusta.
“Ma lendan… ma lendan… guaak…,” kaagutas õnnelik Kana.
See, mis varesele oli väike tiivasoojenduslend, oli Kanale suur katsumus. Ta sai lendamisega hädavaevu hakkama. Lugematuid kordi kukkus ta alla, et taas suurte ponnistustega end maast lahti rebida. See polnud enam mingi üle aia lendamine. Iialgi varem ei olnud Kana kodust nii kaugel käinud. Päev kaldus juba õhtusse aga mäge suure puuga polnud nähagi. Kord eriti valusalt vastu maad prantsatades tundus Kanale, et ta enam ei jõua. Niiviisi rohus jõuetult vedeledes otsustas lind, et koju ta tagasi ei lähe. Ta ei suudaks Peremehele silma vaadata. Parem surra kohe siia ära.
Kanale meenus, et ükskord varem oli tal samuti see — kohe suremise tunne. See oli siis, kui naabri koer Murka teda pures. Täpselt samamoodi lösutas ta teetolmus ja ootas seda kohe suremist. Tuli hoopis Peremees. Ravis ja tohterdas teda terve nädala. Mõelda vaid — teda, Kana, tohterdas Peremees isiklikult. Veel nüüdki pani selle meenutamine Kana südame kiiremini pöksuma. Ja millise soojusega Peremees mõnikord kutsus Kana — tibi, tibi,tibi…, siis veel — tsöp, tsöp, tsöp…, kui süüa andis. Kana tundis nagu oleks talle praegugi midagi noka vahele antud. Midagi väga kosutavat, midagi väga jõudu andvat.
Kana ajas end rohu seest püsti ja raputas suled siledaks. Ta peab ju Peremehele kristallmuna tooma, ta lubas seda ja lubadused on antud täitmiseks. Täis otsustavust rebis lind taas end ülekanaliku pingutusega lendu puude latvade kohale. Armastus Peremehe vastu andis uut jõudu Kana tiibadesse. Lind sulges silmad ja pressis end üha ülespoole. Üha kõrgemale ja kõrgemale tõusis ta.
Õhk muutus hõredamaks, ta oli väga kõrgele tõusnud. Nii kõrgele, kus varem ükski Kana polnud lennanud. Lind avas silmad ja vaatas alla. Kõik oli nii väikseks muutunud. Ülevalt paistis kätte ka mägi suure üksiku puuga, mille kõige jämedamal oksal valendas kolmnurkne püramiid. Hetke pärast lõi see eredalt särama.
“Ga-ga-gaaak… ma olen päral, guaak…,” juubeldas Kana. Hetkegi ei mõelnud truu lind endale, kui raius nokaga püramiidist tüki ja selle neelas. Ta ei hoolinud üldse, et kõhus muna kasvades ta hukkub. Ta hinge täitis vaid rahulolu, et saab oma armsale Peremehele kinkida kristallmuna. Koju, kiiresti koju… Peremees ootab mind — laulis vaikset laulujoru ainult Kana väike vapper süda.
Idakaares lõi helendama. Uus päev kuulutas oma saabumist. Muna Kana kõhus oli jõudsalt kasvama hakanud ja linnu lendamine muutus vaevaliseks ja piinarikkaks. “Vaid üks tiivalöök guaaa…, tuleb teha veel üks löök guaaa…,” luges lind oma tiivatõmbeid. Tõusev päike värvis taeva kuldkollaseks. Maailm hakkas elama oma igapäevast elu, kuid Kana see enam ei huvitanud.
“Ja siis veel üks tiivalöök… veel jõuab… päike tõuseb juba… viimast korda mulle… päike anna jõudu teha need paar tiivalööki…,” oli ainus soov, mis helises Kana väikses peas. Järsk, terav valu läbis ta konte, lind tundis, kuidas tiivad hakkasid murenema. Viimast korda veel avanes ta nokk: “Veel üks tiivatõmme…. Kodu katus juba paistab… ja veel ainult üks… “
Siim Jõmm väljus päikesetõusuga üheaegselt talumaja trepile. Tõmbas käega üle unerähmas silmade ja ringutas. Trepi ette potsatas suur türkiissinine kristallmuna. “Sa sinine sunnik küll,” hüüatas Siim ja tõstis muna maast. “Säärast muna pole ma varem näinud, aga see on just selline, millist mul vaja.”
Siim Jõmm pani puhtad riided selga, pistis kristallmuna kuuetaskusse ja tõttas Selma poole. Naine istus aias, oma lehtlas valge laua taga. Ta imeilusad punajuuksed olid kuklasse krunni seotud ja seljas oli tal hommikumantel. Selma lõpetas parasjagu hommikukohvi joomist.
“Selma, sa lubasid, et kui toon sulle türkiissinise kristallmuna, siis tuled mulle naiseks,” vuristas Jõmm mees kiiresti ja võttis kuue taskust muna välja.
“Vaata, siin on see imeilus kristallmuna, millist sa pole eales varem näinud. Võta see ja sa näed kui eredalt ta helkleb hommikupäikeses. Täpselt sama eredalt, kui minu armastus sinu vastu mu Selma.”
Siimu nägu oli seda õeldes üks suur naeratus, ta oli õnnelik, et sai sellise küllaltki keeruka ja ilusa armuavaldusega hakkama. Naine aga kirtsutas nina.
“Mis ma selle munaga teen?”
“Kust mina tean, ise sa ju tahtsid seda,” vastab Siim ja kehitab õlgu.
Selma vaatab kristallmuna sellise vastikustväljendava näoga nagu oleks see mingi kitsepabul.
“Päh, see mingi jama muna. See ei sobi kokku isegi mu toa interjööriga.”
Jömmi Siimu näolt naeratus kaob.
“Sa ju lubasid, Selma, mulle naiseks tulla, kui ma kristallmuna toon.”
“Paljugi mis lubasin. Näe, Toivo käis külas. Tal on linnas oma pank. Ja vaata millise auto ta mulle kinkis.”
Maja kõrval seisab ilus kullavärvi kabriolett.
“Mis maksab sinu muna võrreldes sellise autoga?” irvitab Selma põlastavalt Siimu üle. “Sa oled vastik,” sõnab Siim hingetäiega ja virutab kristallmuna vastu autot. Muna puruneb klirinaga kristallitolmuks, autole kriimugi jätmata. Selma kargab püsti.
“Ise oled vastik, va sõnniku järgi haisev maamütakas selline. Mõtleks — mis elu mind ootaks sinusuguse mehega? Mõtleks vaid… üksnes üks sitas aelemine ja sita sees urgitsemine. Elatakse ainult üks kord, mõtleks vaid…. Toivo pakub mulle esteetilist ja kultuurset ümbrust…. Kontserdid, teatrid, ballid… Mis sina aga pakud… lehmi, lambaid, kitsi, traktoreid…. Vaat nii.”
Seda öelnud, võtab Selma Kuusk oma kohvitassi ja jookseb tuppa, lüües ukse enda järel mürtsuga kinni. “Persse need naised ja armastus,” arutleb mees koduteel. “Üks tühipaljas ajaraiskamine ja arutu tegu.” Kodus tõmbab Siim Jõmm mustad töötunked selga ja läheb traktoriga põllule sitta vedama.
