“Tal on veel ühe suitsu jagu aega tagasi tulla,” mõtlesin endamisi, kui teise suitsu põlema panin. Ma teadsin, et ta ei tule. Võib-olla ei tule ta enam kunagi mu ellu tagasi. Kaks ja pool aastat olin ma vaid temast mõelnud, teda oodanud ja armastanud. Eile oli ta mu ellu tagasi tulnud ning täna olin ma ta uuesti kaotanud. Oli see saatuse iroonia, et mulle oli temaga antud olla vaid kakskümmend neli tundi? Oleksin ma eile samal ajal seda aimanud, oleksin ehk midagi teisiti teinud. Ometi ei teinud ma ka midagi valesti. Nii lihtsalt pidigi olema, nii oli meile antud.

Valmistusin veetma kahte päeva täiesti võõras linnas. Kaks täiesti mõttetut päeva, mis mind veel kojusõidust lahutasid. Minu kahe järgneva päeva sisu pidi olema umbes järgmine: käia nina maas mööda linna, teha, et miski ega keegi mind ei huvita ning nutta taga meest, kes mu nii häbitul kombel hüljanud oli. Teadsin, et tema käitumine hakkab mulle väga haiget tegema. Lohutasin end vaid sellega, et kõige valusam saab olema alles kodus, sest teatud distantsilt paistavad faktid alati selgemad, siis kui kogu toimunu oma suurejoonelisuses jõuab täielikult meie teadvusse. Mina aga olin alles etapis, kus on veel võimalikud enesepettused ning õigustused. Ehk sellepärast, et lootus asjaolude paranemisele pole veel lõplikult kustunud.

Rongijaamast lahkumisest oli kulunud ehk tund, kui tühi kõht ennast pidevalt meelde tuletama hakkas. Õigupoolest polnud ma sel päeval suutäitki söönud ning keskpäev oli juba möödas. Oma telefoni oli mul isegi piinlik vaadata, kuna iga kord nägin ma sealt, et ta ei olnud mind otsinud. Lõpuks ei pidanud aga mina ise vastu ning surudes alla oma naiseliku uhkuse saatsin umbes järgneva sõnumi:

Oled sa veel endiselt
Genovas? Tahad sa
mind näha?

Mingit vastust ei järgnenud.

Kui ruumis on peale sinu veel kaks inimest, siis tunned, et sa ei ole seal üksi. Tunned teiste pilke, nemad omakorda sinu oma. Kui aga samas ruumis on sada inimest, siis oled tõesti üksi. Sind ei jälgi mitte keegi, võid jääda nii nähtamatuks, kui ise soovid, olla baarileti ääres lihtsalt üks süüa nõudev suu. Just see ma olingi ja ma tõeliselt nautisin oma olukorda. Sulanduda musta massi oli see, mida ma tol hetkel vajasin. Tuli trügida ja teha kõva häält, et keegi mind kuulda võtaks, tähele paneks. Olin sama nähtamatu kui iga indiviid selles massis, kes oli tulnud perega Akvaariumisse pühapäeva veetma. Ometi oli mind nähtud.

“Ootad oma apelsinimahla,” ütles keegi mu kõrval, nagu oskaks ta mu mõtteid lugeda.
“Einoh, mis tal viga kommenteerida,” mõtlesin mina vastuseks. Kuigi mina olin leti ääres kauem seisnud, eelistas baaridaam selle tüübi vahele võtta ning valmistas talle nüüd tema apelsinimahla. Kui aga minu kord pidanuks kätte jõudma, suvatses baaridaam hoopis nõusid pesema hakata. “Tüüp oskab ikka trügida,” mõtlesin endamisi.

“Kui siin kõva häält ei tee, siis ei saa üldse midagi,” suvatses tüüp mind veel õpetada, ning kadus. Loobusin peagi oma püüdlustest leti ääres ning andsin sisse pizza tellimuse. Hetkel oli oluline, et kõht täis saaks. Hetk hiljem seisin oma pizzaga keset trügivat rahvahulka ning jälgisin pingsalt laudu, lootes teistest esimesena märgata lahkuma hakkavaid inimesi, et siis koht kohe endale haarata. Otsisin silmadega toda tüüpi, et tulgu ja aidaku siis naisterahvast. Tüüp mõistis mind ning lähenes. Mina aga märkasin lauast tõusma hakkavaid inimesi ning läksin ja istusin nende kohale. Palusin tüübil sama teha.

“Oli mul nüüd seda vaja?” kahetsesin endamisi samal ajal, kui too tüüp oli läinud mulle saamata jäänud mahla tooma. Oli see minu õnn või õnnetus, aga pizza osutus täielikuks jamaks. Õigupoolest oli see lausa Napoli püha toidu narrimine ning ütlesin seda ka tüübile. Tüüp oli Napolist. Ta mõistis täielikult minu muret ning pakkus seepeale välja, et läheks õige ja sööks midagi kusagil mujal. Tal olla auto sealsamas.

“Iga päev antakse meile üks hetk, üks nõiduslik hetk, mil “jah” või “ei” võib muuta kogu meie elu,” tsiteerisin mõttes menukirjanikku ning arutlesin, kas tegu polnud mitte minu “nõidusliku hetkega”. Mul oli kaks võimalust: veeta plaanipäraselt norutades kaks päeva või võtta kinni tollest õlekõrrest ning näha, mida on sellel inimesel mulle pakkuda. Mõistsin, kui kohutavalt raske on usaldada võõrast inimest. Tee teise inimeseni on teadupoolest väga pikk, enamasti ei jõua me kunagi pärale. Kui meile just poolele teele vastu ei tulda. Tema ulatas mulle õlekõrre ning mina ei tahtnud kaks päeva nutta.

Akvaariumist väljudes selgus, et vihma oli hakanud kallama nagu oavarrest. Kohe tõttasid inimeste muret leevendama ka kõiksugu aferistid, kes oma põuest ulatusliku kollektsiooni vihmavarje välja võlusid. Võõras noormees, kelle seltsis olin otsustanud hullumajaga sarnanevast puhvetist väljuda, osutus osavaks tingijaks, ning peale mõningast kauplemist saime meiegi ühe vihmavarju omanikeks. Parkla poole jalutades meenus mulle, et ma polnud veel isegi mitte tema nime küsinud.

“Beppe,” sain vastuseks.
“Giuseppe,” järgnes kohe ka täpsustus.

Seepeale rääkis ta veel midagi oma tööst, kuid kuna tema itaalia keel oli minu jaoks liiga naapolipärane, siis ei saanud ma sellest algul suurt midagi aru. Ilmselt möödus suurem osa tema päevast vaid dialektis rääkides ning minu seltsis pidi ta pingutama, et ennast arusaadavaks teha. Tundsin, et see pani mind temaga mõneti isegi võrdsemasse olukorda, kuna pingutama pidime me mõlemad.

“Niisiis, sina oled Giuseppe,” mõtlesin endamisi, kui olime suutnud ära arvata parkimismaja õige korruse, kus arvatavasti asus tema auto. Silmitsesin põnevusega monotoonset autoderivi, püüdes ära arvata, millise suunas me parasjagu liigume. Üks erines oluliselt teistest nii oma suuruse, kui ka arvatava hinna poolest. Selle ma välistasin kohe ning suunasin lootusrikka pilgu mõne Alfa Romeo suunas. Ometi vilkusid just tolle eksklusiivse sõiduriista tuled ning naiselik nõrkus sai minust võitu.

Auto kõik neli ust klõpsatasid lukku kui me parkimismajast välja sõitsime. Seejärel helistas ta kuhugi ning kuigi jutt käis dialektis, mida ma väga hästi ei mõistnud, suutsin siiski eristada mõned sõnad. Tundus, et räägiti Milanost ja mingitest piletitest. Olin valmis iga hetk kotiga pähe andma, kui too tundmatu midagi vääritut peaks üritama. Meenusid igasugu seigad naiivsetest naisterahvastest, kes oma rumaluse tõttu ise endale jama kaela tõmbavad. Otsustasin mitte olla üks neist. Rääkisin väga külmalt ja nõudlikul toonil. Isegi mu itaalia keele hääldus oli iseenesest mitme kraadi võrra paranenud, justkui näitamaks talle, et ma võiksin sama hästi olla ka itaallanna, ning mõelgu ta hästi järele kuidas nendega käituda.

Märkamatult olime jõudnud kiirteele ning nägin suurt rohelist teeviita kirjaga “Milano”, mille nooled näitasid otse edasi. Tundsin, kuidas võttis seest külmaks. Klammerdunud oma käekoti külge esitasin küsimuse, mille vastust juba niigi teadsin.

“Kuhukohta me läheme?” pärisin peaaegu, et ründaval toonil. Teadsin väga hästi, et Milanosse on kahe tunni tee ning mul polnud aimugi, mida seal pärast üksinda peale hakata. Lisaks veel häbi, et olin nii rumal olnud. Selgitasin, et minu hotell suletakse kell üksteist õhtul ning peale seda enam mingit sisenemist pole. Seega polnud mul võimalik nii kaugele sõita. Seepeale pööras Giuseppe teisele teele ning sildid ei näidanud enam Milanosse.

Kui olime koos ühe suitsu teinud ning muusika mängima pandi, hakkasin mina tasapisi oma uue kaaslasega harjuma ning mõistsin, kuidas tema oli minu pärast isegi rohkem ähmi täis, kuna oli võtnud võhivõõra inimese oma autosse. Teoreetiliselt oleksin mina võinud talle sama ohtlik olla, kui tema mulle, ning see mõte andis mulle kindlust. Olin õnnelik, et tunnetasin oma jõudu ning mõistsin, et tegelikult oli olukord minu kontrolli all.

Varsti pärast kiirteelt ära pööramist hakkas paistma meri. Ühe sõidureaga kitsas tee kulges tohutute käänakutega mööda mäeserva. Aeg-ajalt, kui mäenõlv otse meie silme ees kõrgus, oli roheluse keskel näha üksikuid villasid, teisel pool meie all aga sillerdas meri. Sõitsime üsna tükk aega mööda seda maalilist rannikut, aeg-ajalt läbides mõne väiksema linnakese. See vaatepilt lummas mind niivõrd, et unustasin kõik eelnevad emotsioonid.

Tegin akna praokile, et suitsetada. Sadu oli tugevnenud ning vihmapiisad poetasid läbi prao end autosse. Ehk ei tahtnudki ma niivõrd suitsetada, kui osa saada sellest atmosfäärist, sellest vihmast. Tundsin, et olen seal kuhu ma kuulun, see oli maailm, mis mulle meeldis. Mõtlesin koguni, et kui olen varasemas elus Itaalias elanud, siis ei võinud see olla mujal. Midagi selles maastikus võlus mind nii, et mul polnud aimugi kui palju me sõitnud olime, kui järsku märkasin silti “Portofino”. Olin sellest paigast varem mõndagi kuulnud ning teadsin, et sealkandis asuvat muuhulgas ka Itaalia kõige tähtsama mehe villa. Kuid need olid jutud ja mina olin seal päriselt.

Viisime auto parkimismajja ning andsime taas kasutust äsja ostetud vihmavarjule. Kuna mul oli endiselt raske harjuda sellega, et mees võib minust pikem olla, siis oli kannatajaks pooleks Giuseppe, kes ikka ja jälle mul varju natuke tõsta palus. Jalutasime sadamani ja silmitsesime merd. Vesi oli helesinine, olgugi et peegeldas vaid oktoobrikuist halli taevast. See lubas vaid oletada, milline pidi seal olema suvel. Sadam ise oli pisike, majutades lisaks kaluripaatidele veel siiski ka paari kopsakamat luksusjahti. Kogu selle toreduse keskel oleksin mina üksinda olnud võõrkeha, temaga koos aga omas elemendis.

“Nende jaoks, kes meid eemalt vaatavad, moodustame ilmselt kena paarikese. Inimesed, kes niimoodi ühe vihmavarju all jalutavad, ei ole kindlasti alles tunnikene tagasi tutvunud,” mõtlesin ma naljatades endamisi, ning tunnetasin temast õhkuvat inimlikku soojust. Otsustasin loobuda oma kaitsepositsioonist ning võtta Giuseppe suhtes sõbraliku hoiaku. “Hämmastav, milline elu võib olla,” mõtlesin. Minu päevad olid määratud nukrutsemisele, ent ometi olin ma seal väikeses sadamalinnas koos mehega, kes hakkas osutuma sümpaatseks.

Nagu kõik Põhja-Itaalia linnad, nii oli ka Portofino varustatud arkaadidega. See võimaldas meil vihmasest ilmast hoolimata istuda välikohvikusse, et juua koos üks aperitiiv. Läbi kõrval asuva Gucci poe avatud ukse paistsid igavlevad müüjad. Tol vihmasel pühapäeva pärastlõunal oli peale meie sinnakanti ära eksinud vaid mõni üksik välismaa turist. Giuseppe hakkas mulle selgitama päevapoliitikat ja mina tegin näo, et kuulan. Olin õnnelik, et olin oma “nõidusliku hetke” ära tundnud.

Kui olime taas mööda rannikut sõitmas, jutustas Giuseppe mulle ühe kurva loo. Hiljuti olevat üks rikas daam end siin oma villast merre heitnud. Giuseppe jälgis huviga kõiki mereäärseid villasid, justkui püüdes ära arvata millisega neist võis tegu olla.
“Miks peaks keegi tahtma siin surra?”, ei mahtunud mulle pähe.
“Liiga palju raha mõjub halvasti,” ütles ta jutu jätkuks ning luges teema lõpetatuks.

Olin õigupoolest varemgi mõelnud sellele, et mis saab inimesest siis, kui raha ei motiveeri teda enam hommikuti voodist tõusma. Millise väljundi suudab ta endale leida, kui elus ei puudu enam mitte midagi, mille poole püüelda? Kes oleksime meie kõik siis, kui poleks enam kohustusi, ainult mine ja ela! Mõistsin, et suurele osale meist on vaja kõiki neid pisikesi kohustusi, kuna need annavad elule sisu. Sest mitte just igaüks meist ei suudaks endale ise mõnd ühiskondlikult kasulikku rolli välja mõelda.

Kuid Giuseppe minu kõrval ei mõelnud sellistele asjadele. Teda huvitas elu praktiline pool, näiteks see, et kas minul on piisavalt soe, või et millist muusikat me järgmisena kuulame. Minu hotelli ette jõudnud istusime veel viivuks autos ja tegime koos ühe suitsu. Enam ei olnud hommikust ängi. Päev koos temaga jäi liiga lühikeseks. Vaatasin kella ja üllatusin. Kell oli viie pärast üksteist. Ta oli mäletanud.

Hommikusöögilauast tulles kuulsin juba kaugelt, kuidas mu tuppa jäetud telefon helises. Kuigi tegu oli perehotelliga, olin siiski ettevaatuse mõttes toa ukse lukku keeranud, ning tuli tegutseda kähku, et sisse pääseda. Arvasin õigesti, see oli Giuseppe, kes eelmisel õhtul saadud numbri õigsust kontrollis. Vahetasime mõned viisakused ning leppisime kokku õhtuse kokkusaamise. Seejärel läksin ma avastama uut ja tundmatut linna. Seda sama linna, mis eelmisel päeval oli minu ees sulgenud ühe ukse ning avanud seejärel kohe järgmise. Tänasin end selle eest, et olin julgenud sisse astuda.

Õhtul tulin kokkulepitud ajaks alla, kuid Giuseppet ei olnud. Et mitte külma käes seista, hakkasin jalutama talle vastu. Jõudnud tänavanurgani, hakkasin just silmitsema raudteejaama, mis minus enam mingeid tundeid ei tekitanud, kui nägin tuttavat autot mööda sõitmas. Märkasin, kuidas pilgud, mis enne vargsi mind piidlesid, olid nüüd pööratud tollele öösinisele autole, mis mulle järele oli tulnud. Ma polnud kunagi oma pead vaevanud sellega, et üritada lahti mõtestada, mida tähendab mehe jaoks “auto”. Kuid mind hämmastas taas see siiras lapselik huvi, mida meesterahvad sõltumata oma east ei häbenenud ilmutada tehnikauuenduste vastu. Giuseppe ei olnud mind märganud ning sõitis minu hotelli suunas. Jooksin kätega vehkides mööda sõiduteed, lootuses, et ta mind märkab ning seisma jääb, kuid tulutult. Tema peatus alles hotelli ees, nagu kokku lepitud.

Istunud autosse, leidsin ta olevat kuidagi tõsise ning mõtliku. Esmapilgul tundus, justkui polnuks temas enam järel seda eelmise päeva kergust ja spontaansust, mille ajendil oli ta ju lõpuks ka minuga tutvunud. Ehk oli ta oma tegu juba kahetsema jõudnud hakata ning eelistanuks õhtut pigem sõprade seltsis veeta, selle asemel, et poolkohustuslikus korras ühte juhututtavat ringi sõidutada. Ootasin, et tema esimesena mõne jututeema üles võtaks, et aimu saada, mis tal mõttes mõlkus.

Tal oli imelik komme jätta mulje nagu sõidaksime me sihitult mööda teid, kuid ometi oli meil alati mingi temale teadaolev sihtkoht, mis selgus alles lõpus. Nii leidsin ma end taaskord tema seltsis ühest väikesest armsast sadamalinnast, mille pisike laht oli täidetud värviliste kaluripaatidega. Istusime otse vepiiri ääres olevasse pizzeriasse, ning tühjendades esimest kannu valget veini, tundsin, kuidas eelnevad pinged hakkavad hajuma. Tema naapoli hing oli taas mulle avatud ning mul õnnestus tema kohta nii mõndagi teada saada. Näiteks seda, et ta oli sündinud Saksamaal ning kolinud hiljem perega Itaaliasse. Ta polnud ära lõpetanud keskkooli ning ei omanud passi, tihtilugu tavatses ta käia Shveitsis.

Hetkeks pidin taas kahetsema, et polnud tal palunud täpsustada, mil moel ta omale elatist teenis, kuid otsustasin enam mitte liigseid küsimusi esitada, et teda mitte piinlikku olukorda seada. Kui ta oligi camorrista või mõni muu taoline kurikael, siis igatahes oli ta šarmantne selline, ja minul oli temaga hea olla. See oligi tähtis. Ei olnud seda “kahekesi üksiolemise” tunnet, mida varem nii sageli olin pidanud kogema. Nii lihtne oli koos temaga rõõmu tunda sellistest elu pisiasjadest, nagu jalgpallitulemuste uurimine ajalehest või ühe kummalise vilkuva tähe silmitsemine öötaevas. Tema oli Giuseppe ja mulle piisas sellest teadmisest täiesti.

Olles oma pizza söömise lõpetanud, jäi ta mõtlikuks, justkui otsinuks ta õiget hetke, et mulle midagi öelda. Ning kõhelnud hetke alustas juttu:
“Kas sa ikka pead homme ära sõitma? Kui sa siia jääksid, siis läheksime nädalalõpul koos lõunasse. Ostan sulle uue lennukipileti”.

Nüüd tuli mul oma mõistus ületuuridele sundida, et mitte kuulata oma südant. Ja kohe leidus vastuväiteid ka küllaga. Mõtlesin koguni, et äkki olid tal eelmisel päeval siiski olnud minu suhtes ebaausad kavatsused, kuid näinud minu enesekindlust oli ta neist loobunud, nüüd aga üritas oma plaane uuesti ellu viia. Lõpuks ei olnud ju võimalik ette teada seda, mida vaid aeg võib näidata. Ja ajale jääb alati õigus.

Sõitsime autoga sihitult mööda linna, kuulasime muusikat ja suitsetasime.
Ce metissi ‘na semana pe ‘pparlà napulitane,” ümises Giuseppe laulusalmi, “Nädala ajaga räägiksid sinagi naapoli keelt”.

Hetkeks soovisin, et ta uuesti teema üles võtaks ning paluks mul veelkord temaga jääda. Ta aga ei teinud seda ning minu otsus muutus üha kindlamaks. Viskasin valgusfoori taga peatudes suitsuotsa aknast välja ja märkasin taas, kuidas kõrvalseisvatest autodest inimesed sisse vahivad. Mind see pisut ehk häiriski, kuid Giuseppe, kes oli omamoodi segu saksa ratsionaalsusest ja naapoli hingest, tegi oma akna lahti ja küsis, et kas me moodustame ka kena paarikese. Vanem daam kõrval autost avas seepeale oma akna ning vastas naeru lõkerdades, et küllap vist. Giuseppe sarmikus oli nähtavasti ka talle mõjunud.

Mingil hetkel oli Giuseppe sõidutanud mu staadioni ette ning ütles:
” Siin käingi ma teda vaatamas”. Ning täpsustas siis peaaegu, et isaliku uhkusega:
“Oma meeskonda. Salernitanat”.

Mõistsin, et eelmisel päeval oli tal olnud tõsi taga. Milanos oli olnud tähtis mäng ja ta oleks tahtnud piletid ära osta ja mind seda vaatama viia.

Peatusime ühes kohvikus, mis näis olevat justkui kohtumispaik oma öist vahetust alustavatele politseinikele ja carabiniere-dele, kes vahetpidamata edasi-tagasi saalisid. Giuseppe jälgis huviga nende tegemisi, samas kui mina üritasin toime tulla ilmselt hommikusöögist järele jäänud sarvesaiaga. Kaks carabiniere-t väljusid oma autost ning suundusid kohviku poole. Siis aga äkitselt pöörasid tagasi ja tegid tiiru ümber meie auto.

“Otsivad Berlusconit vist. Sellel on ka samasugune,” kommenteeris Giuseppe, tundes ise lapselikku uhkust, et tema mänguasi oli taas tähelepanu äratanud. Kunagi oli ta ka ise olnud carabiniere. Pika ja sirge poisina oli ta seisnud lausa presidendi vahtkonnas. Kuid siis millalgi oli ilmselt temalgi olnud oma “nõiduslikke hetki”, mil ta oli ära tunnetanud elu tõusulained ning otsustanud nendega kaasa minna.

Sõitsime Akvaariumi parklasse, mis vaatamata öisele kellaajale oli autosid täis.
“Kas sa nägid mind eile Akvaariumis?” küsis ta mu käest.
“Nägin sind järjekorras. Kui sa minuga rääkisid”.
“Mina nägin sind juba varem,” jätkas tema. “Aga ma tahtsin kindel olla, et sa oled üksi”.
“Miks peaksid kaks inimest pühapäevasel päeval tahtma täpselt samal ajal samast kohast apelsinimahla?” mõtlesin endamisi, kuid temaga seda ei jaganud. Võib-olla arvas ta, et kõik sada inimest tegid seal sedasama, mina aga nägin, et meie olime ainukesed.

“Miks tulid sa just siis?” oleksin tahtnud temalt küsida. “Kes sulle ütles, et mind sealt leida, ja et just mina sel hetkel sind kõige rohkem vajasin?”, keerlesid mu peas lõputud küsimused.
“Mis su nimi on?” küsis aga tema minu üllatuseks.

Kõik see aeg ei teadnud ta isegi mu nime! Või kui algul teadiski, siis igatahes oli ta selle väga kiiresti unustanud. Kordasin seepeale oma nime, kuid ta ei üritanudki seda meelde jätta.
“Mina kutsun sind Stellaks,” ütles ta vaid.

Jalutasime seepeale Genova vanas sadamas kõrgete palmipuude all ning silmitsesime öisel türreenimerel õõtsuvaid laevu. Taaskord köitis meie pilku toosama vilkuv täht, mis justkui üritas meile mingit sõnumit edasi öelda.
“Mul on kahju, et me ei saanud teineteist paremini tundma õppida,” ütles Giuseppe ning mõistsin, et see mees on armunud.

Seisin taas keset raudteejaama, kus mind kaks päeva varem hüljatud oli, ja ootasin. Terve hommiku polnud Giuseppest midagi kuulda olnud. Oleksin nii väga soovinud teda veel viimast korda näha, et korralikult hüvasti jätta. Peas keerles nii palju sõnu, mida oleksin tahtnud talle öelda. Tundus nii vale sõita ära ilma, et ta teaks, kui hea oli minul olnud temaga koos olla. Kui olin juba lootust kaotamas, helises telefon. Teatasin, et minu rong väljub poole tunni pärast, tema lubas tulla.

Kui rongi väljumiseni oli jäänud veel kümme minutit, olin endiselt üksi. Teadsin, et sellel kellaajal on Milano rong puupüsti täis, ning seega otsustasin minna ja istuda rongi, et kindlustada endale vähemalt istekoht. Istusin akna alla ja silmitsesin perroonil liikuvaid inimesi, lootuses märgata nende hulgas tuttavat kuju. Me oleksime saanud vähemalt läbi akna teineteisele lehvitada, just nagu filmis. Minu ümber vaatasid inimesed närviliselt kella ja pahandasid, et rong liikuma ei hakka. Rong olevat iga päev õigel ajal väljunud, nüüd aga viivitas sellega, justkui andmaks Giuseppele veel viimast võimalust kohale jõuda. Lõpuks katkes aga ka rongijuhtide kannatus ning rong hakkas liikuma.

Võib-olla nägi ta vaid rongi viimast vagunit kaugusesse eemaldumas. Võib-olla ei tulnud ta üldse.