Jutuvõistlus: Armastus ilma sõnadeta
Olin just saanud kätte oma korteri, mille ostsin. Täitsa uus elu oli ees. Tundus, nagu oleksin saanud suure asjaga hakkama. Ise oma korteri üksi soetanud. Eks ta oligi suur samm. Kõik muu oli ilus, kuid korter vajas remonti. Aga remondi jaoks on vaja meest. Küll võisin ma oma pead murda selle üle, kas äkki saan ka üksi kõige remondiga hakkama. Peale köögikappide kokkupanemist sain aru, et mõttetu on anda naisele kätte puutükid koos kruvide ja väikse lehekesega, kus ebamäärased pildid peal. Ega midagi, teeme netis proovi. Äkki on mõni mees, kes tuleb appi väikse raha eest. Julge hundi rind on rasvane.
Paari päeva pärast saingi jutule mehega, kes oli nõus tulema appi üksikule naisterahvale. Kohtumispäevaks sattus kuidagi 24. juuni. Jaanipidu oli eelmine päev ära peetud mõlemil. Nii see korteri ehitus seal algas. Nullist, kuid see-eest lõbusalt ja kiirelt. Tema tööks jäid minu köögikapid ja köök, minu tööks vana tapeet seinast maha ja uus asemele.
Iga päev ootasin teda varem. Iga päev võttis ka tema minuga ühendust varem. Õhtul ei suutnud me kuidagi tööd ära lõpetada. Peale tööd sai veini koos veel joodud ja pärast käisime veel jalutamaski ja kuulasime heinamaal rohutirtsude siristamist ja linnulaulu. Need pikad ilusad õhtud. Ja just nüüd ütlen ma selle lause, et seal, kus ootad midagi kõige vähem, seal sulle just uksele koputataksegi.
Nii juhtus meie mõlemiga. Me armusime üksteisesse. Me lugesime üksteise mõtteid, silmad kinni üksteise kõrval olles. Ja sama nähtamatult nagu olime üksteise mõtteid lugenud, sama nähtamatult saime me oma laulu. Natuke pubekalik ta ju vast on, aga no nii see juhtus. Ka ei maininud me seda üksteisele, et meie meelest meil nagu on ka ühine laul.
Paari kuu pärast sai mu korter valmis. Suvelõpp oli käes. Meie suhe oli soe ja olime üksteisega väga ära harjunud. Tuli ka sügis ja tulid pikemad ööd. Jõudsime oma tööde ja tegemiste vahel veeta öid üksteise kaisus voodis ja teha tulevikuplaane. Rääkida oma lapsepõlvest ja unistada oma unistustest, kõnelda üksteisele võimalustest unistused täide viia. Tuli ka talv, jõulud. Kingitused ja perekondlikud koosviibimised. Kõige ilusa sisse kuulusid ka riiud, millest ei saa üle ka kõige täiuslikum paar.
Saabus kevad. Ilus aeg. Iga päevaga tunned, kuidas ilmad soojemaks lähevad ja iga päevaga märkad enam ja enam rohelisi laigukesi maapinnal, mida mööda oled harjunud iga päev jalutama. Ootad iga lille õitsemisaega ja kui siis puud juba ka väikest rohelust näitama hakkavad, siis tunned, et pole midagi ilusamat kui kevad. Aga meie suhte jaoks oli see kui sügis. See pudenes nagu langevad lehed.
Miski klaas tuli meie vahele ja me ei osanud enam üksteise mõtteid lugeda. Me ei osanud enam teise soove mõista ja ei osanud ka rahulikul toonil rääkida. Aprillikuu — naljakuu. Meie lahkumineku kuu. Kõige raskem lahkuminek mu elus. Kuigi pikk see ju polnud. Aga sellist valu pole teinud mulle küll ükski teine lahkuminek. Just siis ma teadsin, et seda meest ma armastasin. Siiralt, puhtalt, tõrgeteta, iga päev.
Minu sisse tuli tühjus. Ma ei osanud olla ja ei suutnud magada. Rahustid tulid mulle appi. Lõpus tundus, et ei ole ka neist kasu. Ma ei mõistnud, kuidas võib üks täiskasvanud inimene nii rängalt murduda. Ma olin oma mõtteis temaga iga päev ja öö.
Hakkas kätte jõudma jaanipäev. 24 juuni. Ja mõelda vaid, et just aasta tagasi ma kohtusin mehega, keda ma tõepoolest ARMASTASIN. Kuulsin raadiost meie laulu. Mu süda hakkas kõvasti tuksuma. Minna? EI? Ei, kui ma ei lähe, siis ma ju teda ei saagi. Võtsin oma koti, paar riietuseset — et külm ei hakkaks — igaks juhuks ka. Kuigi kiiret polnud, tahtsin ma ikkagi ruttu kohale jõuda. Süda lõi tohutu kiirusega. Nagu oleksin võtnud mingit rohtu, millel on tugev energiline mõju. Ja jalad ei suutnud käia normaalse kiirusega, vaid jooksid, mis sest, et kontskingad jalas.
Bussijaamas ostsin pileti Tartusse. Igale küsimusele piletimüüja käest vastasin ”misiganes”. Pärast vaatasin ikka pileti pealt järgi, et kas ostsin ikka Tartusse pileti. Kell oli siis 12 õhtul. Peaksin jõudma täpselt. Sõit tundus tohutult pikk. Aga aeg ei läinud kiiresti. Buss jõudis Tartusse. Jooksin maha bussist… aga kuhupoole… tuli meelde. Emajõgi paistab ja eemal on näha “Atlantist”.
Jooksin nii et arvasin kontsad varsti murdvat. Kell hakkaski lähenema kolmele. Midagi pole näha, udu on jõe kohal. Hoidsin silla äärest kinni.
Teisel pool silda oli kogu. Üksik kogu. Ta sammus mu poole, mina vaikselt tema poole. Meil oli siiski olemas see nähtamatu side teineteise vahel. Kell kolm siin sillal, ootan sind, sa ju lubasid tulla…
