Jutuvõistlus: Päikesetõusumaa

Väljas oli külm, kuid päikseline talveilm. Olime Pirita rannas ning vaatasime läbi autoakna merd, laevu, sadamat. Hoidsime teineteisel käest. Sel päeval kuulsime mõlemad esimest korda Code One`i lugu “Aeg ei peatu”. Olime mõlemad olnud selle laialiläinud bändi fännid. “See ei loe, et aeg ei peatu; see ei loe, mis ootab ees, loojanguni jõudes käsikäes…” Sel ilusal päeval ütles ta mulle esimest korda, et armastab mind. Need kolm igivana ja kaunist südamlikku sõna muutsid mu väga väga õnnelikuks.

Me kohtusime harva. Kuigi Eesti on väike, võib sadakond kilomeetrit lahutada päris pikaks ajaks. Kuid need harvad kohtumised olid ilusad. Neil hetkedel olin ma õnnelik. Jalutada temaga käest kinni mere ääres, vaadata, kuidas jõgi voolab. See kõik oli kaunis ja armas ning iga lahkumine oli ikka ja jälle rasekem. Igatesesin tema ilusaid, tumepruune silmi, tema pehmeid käsi ja nende puudutust. Tema naeratust. Igal õhtul, olles üksi, pimedas voodis, mõtlesin talle.

Enne jõule tuli ta mulle külla. Jah, elasin veel vanemate juures ja mu vanematele ei tahtnud ta ennast tutvustada. Ja tegelikult oli ka vara veel. Tundsime üksteist küll pool aastat, kuid meie suhe oli veel verinoor, vaevalt kuu aega kestnud. Sõitsime autoga niisama looduses ringi, lõpetasime rannas. Me mõlemad armastasime merd. Vaatasime rannal tähti, ta suudles mind. Oleks see suudlus vaid selleks jäänud. Ei, me armatsesime. Kirglikult. Läksin koju ning mu näol oli tobe, armunud naise naeratus.

Suhtlesime palju sõnumite teel. Ka järgmisel päeval saatist ta mulle SMSi. “Mul on väga kahju. Ma ei tahtnud sind ära kasutada. Mul on tõesti kahju, et kõik nii läks.” See murdis mu südame. Tänaval olles läksid jalad nõrgaks ja vaevu-vaevu suutsin pisaraid tagasi hoida. Koju jõudes langesin voodile ja nutsin. Nutsin lohutamatult.

Sõbrannad, kes polnud mind kunagi endast väljas ega ka nutmas näinud, olid shokis. Nad ei teadnud mida teha. Senimaani olid nad minult käinud tuge ja lohutust otsimas. Nad ei osanud arvata, et mu näiliselt külma maski taga võib olla ka väike haavatav tüdruk, kes vahel pisaraid poetab. Need jõulud möödusid mul masenduse tähe all. Põhiliseks lohutuseks oli viin. Viin õunamahlaga. Õhtuti pidutsesin ja muu mind eriti ei huvitanud. Mu süda oli murtud. Miks läks see nii? Sellele küsimusele ei teadnud ma vastust.

Saabus uus aasta. Suurem masendusperiood läks üle. Raadiost armastuslaule kuuldes, aga kiskusid mõtted ikka ja jälle temale. Ükskord öises Tallinnas liikudes jõudsin tema akende alla. Ma istusin seal ja mõtlesin, mis läks valesti. Ma armastasin teda, olgugi et ta oli mu jätnud. Ehk ka unustanud. Kõigest hoolimata olin ma kurb, aga hoidsin pea püsti ja liikusin oma eluga edasi.

Päevad läkisd, päevadest said nädalad, nädalatest kuud. Olin kodus ja lugesin raamatut. Siis helises telefon. Vastasin ja kuulsin telefonis tema häält. Süda võpatas sees. Tunded olid vastandlikud. Lõpuks saime taas kokku. Kuid ikka endiselt vaid üürikesteks viivudeks. Ma kartsin oma tundeid uuesti avada. Olles taas Pirita rannal, lubas ta mulle, et ei jäta mind enam kunagi. Ma uskusin tema siiraid silmi ja uskusin neid pool-sosinal öeldud sõnu. Uskusin meie ühisesse tulevikku. Samal sügisel läksin Tallinnasse tööle. See andis meile võimaluse sagedamini kohtuda. Vahel öösiti tema kaisus olles olin õnnelik ja armunud. Meeletult armunud.

Kuid elasime endiselt üksteisest kaugel. Ja ühel päeval tuli mulle taas sõnum. Aimasin halba. Ja mu sisetunne ei petnud mind. Selles SMSis seisis kirjas nii: “Ma ei saa sinuga enam koos olla, kuigi tahaksin väga. Ma armastan sind.” Ma ei saanud selle sõnumi mõttest aru ja nõudsin selgitust. Selgituse ta andis: “Ma saan isaks”. Sellele ma ei osanud enam reageerida. Olin kahtlustanud teise naise olemasolu. Jah, mingil hetkel ta ka tunnistas, et pole pärsi vaba, aga ta veenis mind, et tema ja selle naise vahel on kõik läbi. Naiivne, nagu ma olin, jäin teda uskuma. Kuni selle hetkeni, kui sain teada tema isakssaamisest.

Kuid tundeid ei saa käskida ega keelata. Olin nõus temaga veel viimast korda kohtuma. Ta oli väga hoolitsev ja õrn. Veetsime koos lahkumisöö. Magasin, ei tegelikult ei maganud, lebasin tema kõrval voodis ja mõtlesin ,et see ei saa nii minna. Ma armastasin teda, olin talle andnud oma südame ja hinge. Andnud oma ihu. Ma ei tahtnud temast loobuda, ma ei suuda seda, arvasin. See oli üks pikematest öödest mu elus. Ma vaatasin, kuidas ta magab. Paitasin ta pead. Kuni saabus karm hommik.

Päike tõusis ja esimest korda oma elus ma ei tahtnud seda. Tahtsin, et see öö kestaks igavesti. Kuid sageli meie tahtmised ei loe. Saabus hommik. Tegin end korda. Peitsin magamatusest ja pisaratest tumedad silmaalused, kammisin korda sassi soengu. Seisme koos maja ees. Päike paistis ja lumi sillerdas taas vasta. Kohe — kohe olid tulemas jõulud. Taas ühed jõulud, mis lootsin veeta koos temaga, kuid pidin siiski olema üksi.

Ta palus luba mind veel viimast korda kallistada. See oli kauakestev kallistus. Ma ei tahtnud ta embusest loobuda. Vaatasin talle silma ja see, mis ma seal nägin oli segu armastusest ja kurbusest. Teadsin, et ka tema ei taha loobuda. Ja ta ütles “Hüvasti!” Kauem ma ei suutnud, keerasin talle selja ja hakkasin minema. Hoidsin pea püsti, kuid tegelikult voolasid mu põskedelt pisarad. “Oli see hüvastijätt igaveseks?” mõtlesin endamisi. Kui olin piisavalt kaugel selleks, et ta ei näeks mu pisaraid, pöörasin ringi. Ta vaatas mulle järgi. Seisis sama koha peal ja vaatas. Nähes, et ma tagasi vaatan, lehvitas ta mulle.

Nuttes läksin rongile ja sõitsin kodu poole. Peas olid segased mõtted. Meenutused koosoldud ajast, hetk tagasi öeldud lahkumissõnadest. Ma ei teadnud, mida edasi teha, sest kuigi ta oli mulle lubanud, et ei jäta mind, läksid meie teed taas lahku. Proovisin end veenda end, et tegin õigesti, argumendiga, et ta saab isaks. Ja mul ei ole õigust võtta lapselt tema isa. Ma ei taha, et ükski laps kasvaks ilma ühe vanemata. Liiga palju oli mul kogemusi sellest, kus ema ei lubanud pärast lapse isast lahkuminekut lapsel ja isal suhelda.

Sel korral oli lahkumineku valu palju, palju suurem, kui esimesel korral, kuid ma ei saanud enam temaga koos olla. Mõtlesin, et enam ei armu ma kellessegi samamoodi. Elasin üks päev korraga ja kasutasin mehi julmalt ära. Tahtsin, et mehed tunneks sama, mida mina olin tundnud, kui mind maha jäeti. Olin külm ja kalk. Ma ei arvestanud teiste tunnetega. Kuid õhtuti oma voodisse heites, meenus mulle ikka tema. Tema suudlused, kallistused, hellitused. Tema naer ja sügavad silmad. Need vähesed ilusad hetked, mis olime koos veetnud. Jah, ma teadsin, et ta on koos teise naisega. Teadsin, et talle sündis terve ja tore tütar. Kuid kas ta oli ka õnnelik, seda ma ei tea.

Sageli nägin teda öösiti unes. Vahel hommikuti tõustes ei suutnud ma vahet teha reaalsel ja unenägude maailmal. Olin kaotanud oma elu esimese, kõige suurema ja süütuma armastuse. Mind ei huvitanud tema raha ega positsioon, ei huvitanud see, et ta elas vanemate juures. Üle kõige tahtsin vaid temaga koos olla.

Aeg möödus ja ühel hetkel võttis ta minuga ühendust. Saatis sõnumeid ja palus andestust. Jah, ma andestasin talle, sest hoolimata sellest südamevalust, mis ta mulle põhjustas, ei suutnud ma teda vihata. Ma andestasin, sest ka mul endal oli nii kergem elada. Kuid minu südames ei olnud enam tema jaoks kohta. Liiga palju oli meie vahel olnud valesid otsuseid. Liiga palju olin tema pärast valanud pisaraid.

Vahel kohtusime juhuslikult Tallinna tänavatel. Viisakusest vahetasin temaga mõned sõnad. Tundsin huvi, kuidas tal läheb ja kuidas ta tütar elab. Ta vastas mu küsimustele. Tütrest rääkides läksid ta silmad särama. Kuid selle naisega ta ikkagi koos elama ei hakanud.

Mõni aeg hiljem tunnistas mulle, et tahab minuga koos olla. Ta ütles, et teab, et on mulle haiget teinud ja mul pole põhjust talle andestada, aga ta palus andeks.

Kuid meie jaoks oli juba lootusetult hilja…