Vahel tuli Mees aeda, istus Koerakese kõrvale ja kurtis oma elumuresid. Koer vaatas talle osavõtlikult silma, liputas tasakesi sabaotsa ja lakkus armastavalt ta käsi. Midagi rohkemat ei olnud tema võimuses teha. Kuid igakord tõusis Mees palju rõõmsamalt, silitas ta siidist karva ja ütles: “Küll on hea, et sa mu ellu sattusid. Ma saan alati sulle kõigest rääkida, sa mõistad mind poolelt sõnalt.”
“Ma olen kõige õnnelikum Koer maailmas,” juubeldas Koerakese väike süda. Ta oli leidnud sõbra.
Mehel oli ka Kass, kes elas toas. Kass oli uhke, hellitatud ja iseteadev. Vahel patseeris ta aias ja mõnules päikesepaistel. Koerake püüdis ilusa pehme Kassiga sõbralikult suhelda, kuid Kassi üleolev pilk naelutas ta igakord vaikides paigale. Nii jälgis Koerake vaid heatahtliku uudishimuga selle graatsilise olevuse käike ja asjatoimetusi.
Ühel õhtupoolikul, kui Mees jälle aeda tuli, ilutses ta põsel pikk kriimustus ning ta käsivartele tekkinud haavadest voolas ohtralt verd. Õnnetu ja vihasena istus ta Koera kõrvale pingile:
“Ma ei saa aru, mis sel Kassil hakkas! Kas ma olen kehv peremees olnud? Ma olen teda toitnud ja poputanud, lubanud tal oma rinnal nurrudes magada, kohelnud nagu kuningannat, hoidnud ja armastanud üle kõige… Nüüd lõhub ta ära mu kõige ilusama ja kallima vaasi, lagastab mu padjad ja lööb mulle küüned ja hambad sisse.”
Koer lakkus peremehe vermeis käsi, et valu taanduks ja haavad kiiremini paraneksid ning tõmbas keelega üle ta verele küünistatud põse. “Aitäh, armas sõbrake,” ohkas Mees, “küll on hea, et sa mul olemas oled.”
Koerake nühkis koonu lohutavalt ta põlve vastu ja limpsis veel hoolikamalt. Ta oli valmis kõik selleks tegema, et Mehe tuju paremaks ja ta elu õnnelikumaks muuta. Ta armastas Meest ülekõige maailmas.
Aeg läks ja Mehe haavad paranesid. Elu veeres vanaviisi edasi.
Ühel külmal ja tormisel õhtul trügis Koerake marutavate loodusjõudude eest tuppa pelgu. Ta lamas vaibanurgal ja vaatas, kuidas Mees oma külla tulnud sõpru võõrustas. Silmanurgast piidles ta võõraste vahel miilustavat Kassi. Kord oli see loom juba peremeest rünnanud, nüüd tuli kaitsmiseks valvel olla. Ent Kass ei vaadanud Mehe poolegi. Märgates, et külalised tema nurrumisest ei hooli, püüdis ta köögist hiire ning tõi vaibale, otse Koerakese nina ette. Hiir piiksus haledalt ja püüdis piinaja käest põgeneda, kuid Kass oli osav.
Koerake jälgis ta hästisihitud käpahoope, karva turris. Ta kõrvad tõmbusid lidusse ning kihvad paljastusid lõrinaks: “Sina julm ja südametu jõhkard, kes sa mu peremeest ründasid! Tõmbasid sügavad haavad ta ihusse! Kas sa tead, kui valus tal oli! Ei, sa ei tea, sa ei hooli sellest! Mina tean. Nüüd teed sa liiga väikesele kaitsetule hiirele. Oota vaid, sa ennast täis julmur!”
Ainsa hüppega kargas ta Kassile turja kinni.
Kass turtsatas põlglikult ja virutas Koerakesele käpaga nina pihta. Koer ei tundnudki, kuidas üks soe verenire koonule voolas, ta silme ees püsisid vaid Mehe katkiküünistatud käed. Soov peremehe eest kätte maksta varjutas kõik muu. Pimedas raevus ei kuulnud ta ei Mehe keelavat hüüdu ega külaliste kohkunud hääli. Urinal lõi ta hambad Kassikese löögivalmis esikäppa ja tuuseldas teda kõrvust. Kaebliku kräunatusega puges Kass kaitset otsides Mehele sülle. Ta käpp oli verine ja kõrv ribadeks.
“Sa tänamatu loom, või minu lemmikut murdma!” valus hoop tabas Koerakest külje pihta, “Kao! Kasi minema!”
“Vastik reetlik krants,” vangutasid külalised halvakspanevalt pead, kui Mees vihaste jalahoopidega Koera uksest välja ajas. Koerake põgenes valust niutsudes põõsastesse ning püüdis oma läbipekstud keha lakkuda. Vihm leotas armutult läbi ta ilusa siidise kasuka. Ta armastav süda oli valu ja kahetsust täis.
Kass sättis end diivanipatjade vahele ning laskis Mehel end tohterdada ja hellitada.
Koerake hulgub siiani tänavail, kurbus sügaval silmade taga. Vahel eksleb ta Mehe väravasse, istub ja ootab, pilgus kustumatu lootus. Kuid Mehe uks jääb ikka ja alati suletuks.
