Jutuvõistlus: Ootamine
“Jah, seda küll, kas teil nagu mingeid väiksemaid, hästi lühikese varrega ja hästi odavaid roose ka on?” küsisin ebaleval toonil, ise silmadega üle lettide lastes, et äkki on kusagil mingi eredas kirjas sildikene, et soodus või midagi. “Nooh siin on meil sellised natukene närtsinud” vastas mammi ning tõstis leti alt nähtavale juba nädalakese seisnud roosid.
“Palju need maksavad?”, sest ega ma ei olnud nõus selliste närakate eest ikka rohkem kui paar krooni tükk maksma. “Noh, kümnekaga saad terve pange, ma nagunii peaks nad ära viskama muidu.” Oh seda rõõmu, terve pangetäis närtsinud roose tervelt kümne krooni eest. Või mis nüüd närtsinud aga juba nagu sellised sorgus ja mitte väga värsked.
Koju minnes oli mul igatahes süda põksumas ning tunne palju värskem kui need roosid olid. Viskasin koridoris jahedasse ning pimedasse nurka lilled vette ligunema ning kiirustasin tagasi linna. Poest oli vaja kõiksugu kraami kokku osta. Ma ei saanud ju ometigi talle pettumust valmistada. Me pole näinud juba nii kaua ja täna ta tuleb. Nii, lihalett, kala lett, kus siis puuviljad on? Ah näe, seal ja üsna otsustaval sammul kõndisin suure leti äärde, kus iseteeninduse korras võid endale kotti laduda, mida iganes su hing ihaldab. Eeldades, et sa muidugi tead, et kassas ka selle eest maksta tuleb.
Banaanid, apelsine mõned, ohh ananassi kah, virsikuid ja pakendatud punaseid maasikaid. Järgmiseks ilmselt valget plombiiri ja vahukoort. Veini, jah veini, seda sama Kings Mara’Ul-i, mis talle nii hirmsasti maitseb. Nii, mis veel, oo jaa šokolaadi, seda tumedat mõruda maitsega. Nii kartuleid on kodus, kana panin juba hommikul sulama ning maitseainetega kokkumäärituna seisma. Mis veel. Ah jaa, mahla, juhul kui ta niisama juua tahab midagi. Ega ma ei saa siis panna teda vett või morssi jooma nii nagu ma ise seda tavaliselt teen. Segumahl, sobib!
Kassas muidugi mida toode edasi, seda suuremaks muutusid numbrid ja seda rohkem ja rohkem hakkas süda puperdama, et kas mul üldse nii palju rahagi kaardil on. Lõpuks see number peatus. Oehh, loodame, et on ning ulatasin väriseva käega enda visa electroni kassiirile. Oli, sobis. Ohh lahe. See õhtu saab olema täiuslik. Ja samas, mul pole sellest rahast kahju, sest ma armastan teda ning ma võiks kogu oma raha enda hinge tagant tema jaoks ära anda. Tegelikult oli see ju nii kummaline, me olime juba nii mitu aastat, ei, vähem, no kohe kohe saab kaks aastat, koos olnud.
Täiesti juhuslikult tutvunud rannas võrkpalli mängides, kui ta seal päevitas ja mina esimesel korral kogemata ning edaspidised korrad juba suht meelega seda palli üha jälle ja jälle tema teki juurde lõin. Lõpuks ei pidanud mu sõbrad enam vastu ja käsikisid mul minna ja numbergi vähemalt küsida, muidu nemad ei pidavat saama normaalselt palli mängida. Seda ma ka suure kogelemise ja närveerimisega tegin. Ta andis, imelik, niisama lihtsalt andiski, ja naeratas. Wow, ma olin armunud, esimesest hetkest, mil ma nägin tema naeratust, see oli jumalik.
Jumalikud olid ka kõik need kaunid jalutuskäigud rannal ja õhtuti, kui suur punane päike merre magama heitis. Me jalutasime seal palju, hoidsime teineteisel käest ning naersime ja jooksime. Meil oli nii lõbus ja me ei näinud kedagi teist. See tunne on minus siiani, justkui ta on kõik, keda ma vajan, kogu mu maailm. Ma mäletan ka seda esimest suudlust, see oli nagu muinasjutust nähtud, et suudled haldjat ning tõused seepeale lendu. See oli nii, kuidas ma ütlen, võrratu või maagiline, et võttis jalad nõrgaks. Kuigi seda suudlust olin ma oodanud mitu kuud, siis tuli ta ikkagi kuidagi liiga ootamatult.
Me olime jäänud augustikuu tähistaevast vaatama ning lesisime liivaluidetel. Augustis langeb tihti meteoriite ning nende pähe inimesed ütlevad, et: “Näe täht langeb!” ning siis soovitakse midagi, kes soovib raha, kes paremat tööd. Mina soovisin, et see hetk koos temaga, see öö ja see suvi ei lõpeks iial. Et me saaksime olla igavesti koos, mina ja tema, ei kedagi teist peale meie.
Sügisel läks ta aga kooli, pidi ta minema siis nii kaugele ära, miks tal on vaja õppida nii kaugel koolis. Aga tal ei olnud valikut, ta vanemad ajasid ta sinna, pidavat olema hea haridus ja kindel tulevik. Et nemad hoolivad tema tulevikust ja ei taha, et ta teeks samu vigu, mis tema vanemad. Tüüpiline, kas meist ka keegi hoolis aga MEIE. Sellest ei räägitud, ainult muiati. Selge, nädalavahetused on meie, ja mitte kuskile mujale ma ei lähe. Olen ainult koos temaga ning naudin iga sekundit, mil me hingame sama õhku või joome samast kruusist kakaod. Limpsime sama pulgajäätist või sööme spagette, armunutele omasel moel, et üks ühest otsast ja teine teisest otsast kuni suudluseni välja. Jah, isegi praegu kui ma selle peale mõtlesin siis tundsin ma tema huulte puudutust enda huultel ning tema huulte maitset. Tundsin kuidas ta soe hingeõhk mu kaelale puhus ning kuidas ta käed ümber minu hoidsid.
Mulle meeldib teda hoida ja poputada, ta on minu printsess. Minu kuningriigi kõige KÕIGE kaunim neiu ning kõik, mis ma eales olen endale igatsenud on just tema. Mõnikord kui me seisame sillal ja vaatame sadamast väljuvaid laevu ning kajakaid, kes kiljudes lendavad laevadele järele, justkui jättes hüvasti kõikide reisijatega või meremeestega, kes nüüd mitmeid kuid koju ei tule. Me vaatasime ja mitmel korral meenus mulle titanik. Ma hoidsin teda käte alt ning lasin tal linnu kombel tuules lennelda. Ta pikad sirged juuksed lehvisid tuules ning kõditasid mu nägu. Ma tundsin nende lõhna ning see kuidas nad mööda mu põske libisesid, nagu siid. Ta oli korralik ja hoolitsetud. Alati nii viimase piirini ilus, et rohkemat enam olla ei saanud.
Sale, sportlikult sale. Ta on tantsija, mitte küll mingi iluvõimleja vaid pigem nagu klubitantsija või midagi sarnast. Igatahes oli ta ilus, nii seest kui väljast, sest ta hindas minus minu erilisust ning ei heitnud mulle ette kui mul oli hommikul ähmase peaga jalga tõmmates üks sokk tagurpidi läinud. Sättis alati mu kraed või salli ning silus juukseid sirgemaks. Mul kippus see sonks olema enamuse ajast siiski nagu varesepesa. “Stiilne ju,” vastasin mina, kui keegi küsis, et “Mees, miks sa pead ei kammi.” .Igatahes me sobisime, me olime kõige täiuslikumad. Ta teadis juba paari esimese sõna pealt, mida ma tahan öelda ning meie mõtted liikusid kogu aeg samas suunas. Täna näen ma teda jälle. Juba paar nädalavahetust ei ole saanud ta tulla, sest koolis on väga kiire ja ta eelistab seal õppida.
Katsin laua, panin lauale mitmed küünlad ning ilusad linikud. Võtsin kapist külaliste serviisi ning noad kahvlid. Roosid suure kimbuna laual ning söök ahjus küpsemas. Tunnikene veel, siis on ta kohal. Kihutasin köögis ringi nagu Schumahher või mõni muu F1 piloot, kellel on meeletu kiirus taga. Söök valmis panin selle termokappi sooja ning süütasin toas kõik küünlad, neid oli ligi 50 või selle ümber. Odavamatel roosidel, mille ma olin saanud terve pangetäie, rebisin kroonlehed küljest ning puistasin nendega üle terve teeraja, mis pidi tooma ta esikust suurde tuppa ning suurest toast minu omasse. Neid õisi jäi ülegi, igaks juhuks panin neid ka vannituppa ning ka söögilauale. Sobisidki kuidagi võrratult, valgel linal punased õielehed.
Sättisin enda riided enamvähem korda, lükkasin peegli ees kammiga paar korda juukseid otseks ning jäin ootama. Ta tuleb kohe, vein oli laual, ning kõik nii trimmis kui ma oskasin seda teha. Nagu filmist vaadatuna. Tegelikult ju oligi, eks me ole vaadanud palju neid romantilisi filme, kus just võrratuid üllatusi naistele tehakse. Ma tahtsin ka, nüüd ma siis tegin.
Kuulsin tuttavat automürinat, keegi teine minu maja juurde nagunii ei sõida, vaatasin aknast välja ja nägin juba eemalt, et läheneb tema venna auto. Huvitav, kas ta laseb ennast vennal ära tuua? Tavaliselt ta vennaga eriti ei suhtle. Läksin uksele vastu, seisin seal ning ootasin. Lund sadas ja külm oli, ma olin palja jalu. Suured lumeräitsakad langesid mulle silma ja ma pidin neid pidevalt ära puhuma. Auto jäi seisma. Aeg justkui peatus ja ma kuulsin ainult enda südame tuksumist.
Järgmisel hetkel astus autost välja tema vend ning astus minu poole. Ma olin jahmunud, ma ei saanud aru, “kas ta ei tule, miks ta vend tuli, mis on juhtunud?” “Tere, kuule, seda, et, näe….siin on sulle ümbrik,” lausus ta vend ning keeras kiirelt ümber ning lidus autosse. Vahetas käiku ning kadus. See oli kõik nii kummaline, mis siis nüüd?
“Mis toimub?” oli üksainus küsimus minu peas ning värisevate kätega, osalt siis hirmust ja osalt siis külmast, avasin ümbriku, mis tundus olevat natukene paksem kui lihtsalt kiri. Ümbrikus oli kuldne süda ja kaelakett, mille ma olin talle meie esimese aasta möödudes kinkinud, olid minu pildid ning ka väike valge paber, millel oli kirjutatud mõned üksikud read. Keerasin selle ette ning lugesin “Anna andeks aga juhtus midagi sellist, mida ma ei oleks eales tahtnud sulle teha, ma ei armasta sind enam, ma tõesti ei armasta. Ma üritasin ja mõtlesin nii kaua, aga see on läbi, anna andeks, ma ei tahtnud sulle haiget teha…”
Mu maailm varises kokku, tuhandeks, miljoniks killuks. Ma tundsin, kuidas mu süda karjus, lausa röökides rebenes ning mu mõistus keeldus sellest aru saamast. “Mis see on mingi loll nali või?” ma ei saanud aru. Ma ei tahtnud, ma seisin lolli näoga seal samas edasi nagu kivisammas ja ootan, ehk ta ikka tuleb.
Ma ju armastan teda. Lund sadas ja sadas, tänavavalgustus hakkas põlema, ma ootan edasi…külm on…südames…ja väljas…ta tuleb ma tean. Ta tuleb.
