Jutuvõistlus: Päev, mis muutis mu elu
Jõudes linna silmitsesin teadetetahvlit ja otsisin silmadega midagi. Kuid mida, ei teadnud ma isegi. Äkitselt pilk peatus paberitükil, mille servadest oli keegi juba endale tüki rebinud. See oli kuulutus, kus kutsuti inimesi tantsima. Otsustasin proovima minna, kuigi teadsin, et aastate eest opereeritud jalg võib hakata valu tegema. Mõtlesin, et proovin, äkki siiski suudan. Mõeldud-tehtud.
Kiirustades lipsasin poest läbi ja muu kraami hulgas said ostetud ka võimlemissussid. Nüüd ei saanud ju enam taganeda. Otsus tehtud, tundsin, kuidas hinge valdas rõõm ja esimesed ärevuse kiired. Seadsin sammud koolimaja saali poole. Kiirustasin, olin elevil, kuid mida ligemale jõudis koolimaja, seda aeglasemaks läks samm. Jõudsin juba mõtetes kahetseda, et olin selle otsuse teinud.
Kui käsi koolimaja ust puudutas, siis peatusin hetkeks ja mõtlesin, kas minna või mitte. Sel hetkel kui mõtlesin juba otsa ümber keerata ja lahkuda, kostis selja tagant meeldiv naishääl: “Kas tuled trenni vä?”Keerasin ennast ümber. Mu ees seisis nii kolmekümnendates ilus, pikkade blondide juustega naine. Ehmatasin korraks, kuid sain sellest kohe üle ja vastasin naeratades”Jah”. Nüüdseks oli kõik otsustatud.
Andsime üksteisele kätt, naeratasime.”Olen selle rühma treener.” “Väga meeldiv” vastasin. Mure, kuidas uude seltskonda sulanduda, oli pühitud. Kõik tundus nii tavaline. Läksime riietusruumi, vahetasime riided ja endalegi märkamatult olin juba saalis. Muusika pandi mängima, uksest tuli sisse nii naisi kui noormehi. Seisin seina ääres ja vaatasin otsivalt ringi, kuid ei ühtegi tuttavat nägu. Tundsin ennast ebamugavalt. Olin ainus uus, kes oli selle kuulutuse peale tulnud. Tahtsin kaduda.
Kuid niisama minema jalutada oleks olnud nats kohatu. Niisiis ei jäänud muud üle kui oodata,mis edasi saab. Selle trupi tantsijad hoidsid ühte, moodustasid ringi ja sosistasid midagi. Minule suunatud pilgud põrnitsesid mind pealaest jalatallani. Selle ebamugavuse lõpetas treeneri rõõmsameelne lause: “Tulge nüüd siiapoole ja saage tuttavaks meie uue tantsijaga. “ Kõik tulid mu juurde, andsid kätt ja ütlesid oma nime.
Rahvast oli palju kõik nimed läksid peas sassi.Tegime pool tundi sooja, kus hüpped vaheldusid sammudega. Püüdsin kõik usinasti kaasa teha, kuid siis hakkas tunda andma mu operatsioonist räsitud jalg. Mõtlesin, ma enam ei suuda, kuid ma pean.
Kahetsesin jälle ja mõtlesin, et pingutan selle trenni lõpuni ja siis ma rohkem enam siia trenni ei tule. Muusika lõppes, treener läks plaati vahetama, kõik tantsijad siirdusid seina äärde. Pugesin teiste taha ja lootsin, et jään märkamatuks, kuid äkitselt tundsin jällegi põrnitsevaid pilke. Seekordse ebamugavus tunde lõpetasid Sina.
Sa tulid mu juurde ja küsisid:”Kas tohib?” Sirutasid oma käe minu suunas nagu paluksid tantsule. Vaatasin Sulle otsa, püüdsin meenutada nime, mida olin trenni alguses kuulnud, kuid ei suutnud. Minu jaoks oli olnud liig palju emotsioone.
Sirutasin oma käe arglikult Sinu käe poole ja ainus lause, mida olin suuteline ütlema oli:” Ma ei oska ju.” “Mina ka ei oska, ma ainult mängin, et oskan.” Naeratasin, see oli minu jaoks midagi ootamatut. Sa võtsid mu käe, pigistasid teda tugevalt just nagu julgustades ja tahtes öelda “Sa suudad”. Järgnesin sulle tantsupõrandale.
Treener näitas ette, kordasime sammud ilma muusikata ja siis kohe muusikaga läbi. Enam ei tundnud ma teiste põrnitsevaid pilke, minu jaoks oli vaid muusika ja Sina. Sinu tugevad käed surusid mind enda vastu. Vaatasid mulle otsa, Su pilk läbistas mu keha. Suunasin pilgu kiiruga maha, sest ma ei julgenud Sulle otsa vaadata. Olid mulle liiga ligidal. Tantsisime, tunnetasin iga keha rakuga vaid Sind.
Tundsin kuidas süda tahtis rinnust välja hüpata, sest nii tugevalt oli kuulda iga ta lööki. Tundsin Su lõhna ja Su tugevaid käsi ümber oma piha. Vallutasid mind iga hetkega tükk tüki haaval ja mõistus hakkas kaduma. Olin Sinu lummuses. Soovisin sel hetkel kogu hingest,et see muusika ei lõppeks iial.
Äkitselt lõppes muusika ja sellega ka ilus hetk, mida me koos nautisime. Läbi kauguse kuulsin treeneri häält:”Paaride vahetus!” Eemaldusin Sinust, kõik ilus sai hetkega otsa. Sa embasid mind ja ütlesid vaikselt :”Tänan, Sa oled tubli!”. Noogutasin ja naeratasin. Hinge valdas suur rahulolu. Olin ise enda üle uhke. Olin siiski suutnud.
Vahetasime paarid ja tantsisime seda tantsu uuesti. Minu uus paariline oli lühike ja paks. Särk ta seljas oli läbi higistatud ja tema puudutused tekitasid vastikustunnet. Vaatasin korraks üle õla Sinu poole. Sa tantsisid seda tantsu ühe ilusa tumedapealise naisega. Vaatasid teda samamoodi nagu mindki ja elasid vaid sellele hetkele ja sellele tantsule.
Minu sammud läksid sassi, tundsin piinlikkust ja ebamugavustunnet. Minu uus partner astus mu varbale. Nüüd lisandus ka valu. Süda oli täis armukadedust. Õnneks lõppes ka muusika ja sellega ka minu esimene trenn. Sina jäid oma tantsupartneriga keset väljakut seisma. Hoidsid selle tundmatu daami mõlemast käest kinni ja rääkisid talle midagi. Mida, seda ma täpselt enam ei kuulnud, sest minu silmi täitsid pisarad ja peas vasardas vaid üks mõte: kaduda! Hinges oli armukadedus ja viha.
Kiirustasin garderoobi poole. Kui äkki enda selja taga kuulsin treeneri häält:”Kas Sa järgmine kord ka tuled?” “Ikka.”vastasin ringi pööramata. Järgmine trenn on… hüüdis treener. Millal?? Seda ma enam ei kuulnud, sest garderoobi uks minu selja taga langes mürtsudes kinni. Vahetasin kiiresti riided ja jooksin tänavale.
Hinges valu ja silmis pisarad. Mõtlesin,et rohkem ma enam trenni ei tule! Jooksin, jooksin kuni väsisin, jäin seisma, tõmbasin hetkeks hinge ja marssisin siis üksi mööda tänavat kodu poole. Õhtu, mis oli nii ilusti alanud, tõi nii palju pisaraid.
Nutsin. Tundsin kuidas kuumad pisarad üle mu põskede alla voolasid. Minus oli nii palju pettumust, ahastust ja valu. Äkitselt märkasin, et minuga ühes tempos sõidab auto. Aeglustasin sammu, tahtsin, et auto minust mööda sõidaks, kuid siis ta peatus. Avasid auto ukse:” Millega Sa koju lähed?” kuulsin tuttavat häält. Kummardusin,vaatasin Sulle tigedalt otsa, nagu küsides „Jälle Sina??”
” Helikopteriga,” oli minu vastus.”Istu peale, ma viskan Su ära!” Mõtlesin hetke. Olin ju mina see, kes oli ikka veel solvunud ja haavunud, kuid mille peale?? Polnud Sa ju ei minu mees ega tantsupartner, olime tantsinud koos vaid mõned tantsud. Me ei tundnudki veel teineteist.
“Istu peale!” kordasid Sa nõudlikul toonil. Vaatasin segaselt enda ümber ringi ja mõtlesin, et järsku on minu selja taga veel keegi, kuid ma ei näinud kedagi. Istusin vaikides autosse.”Kus Sa elad?”küsisid Sa juba lahkemal toonil. Ma ei vastanud. Olin ikka veel solvunud ja sulgusin endasse. Sõitsime tükk aega teadmata kuhu. Äkitselt Sa peatasid auto ja võtsid hellalt mu käest kinni ja surusid minu käe oma pihku ja ütlesid otsustavalt:”Räägime!?” Vaatasin Sulle otsa nagu küsides millest? Ei tundnud me ju teineteist ega teadnud üksteise nime.”Lähme jalutame veidi, ”kuulsin Sind ütlemas.
Olin endalegi ootamatult nõus. Jätsime auto parklasse ja sättisime sammud pargi poole. Tükk aega sammusime vaikides. Igaüks meist mõtles omi mõtteid. Ei näinudki, mis toimus ümberringi. Jällegi katkestasid Sina selle vaikuse. Haarasid mu jääkülmad käed enda soojadesse pihkudesse. Peatusime, seisime laterna all ja vaatasime teineteisele sõnatult otsa, ümberringi lämmatav vaikus ja peakohal tähtede meri.
Jällegi kohtusid me pilgud. Vaatasin Sulle otsa ja tundsin, kuidas kuumad pisarad mööda mu põski alla jooksid. “Sul on mingi mure, tahad rääkida?” katkestasid Sa sellega vaikuse. “Ei!” vastasin kiirustades. Polnud ma ju kunagi kedagi usaldanud, kuid nüüd ühtäkki Sinuga koos olles tundsin, nagu oleksime juba ammused tuttavad.
Silmitsesid mu käsi ja nägid seal helkimas abielusõrmust. Nägin, kuidas Sa mõttesse vajusid. Tõstsid aeglaselt pilgu ja vaatasid mulle otsa just nagu tahtes öelda: Sa ei tohi! Vaatasin Sind ja tundsin, kuidas keha kuumaks tõmbus ja õhust hakkas puudu tulema.
Hetkega katkestasid sa mu mõttelennu ja tõmbasid mind kiire liigutusega enda vastu. Kallistasid mind nii kõvasti.Tundsin Su keha soojust, su lõhna ja iha, mis Sind valdas.”Sul on ilusad silmad,”sosistasid ja suudlesid see peale mu mütsi äärt.
”Usalda,” olid su järgmised sõnad ja panid mu käe ümber oma keha. Puiklesin vastu, kuid siis sa tõmbasid oma kätega õrnalt üle mu juuste. Sulgesin silmad just nagu lootes, et aeg sel hetkel peatuks. Nautisin Su puudutusi. Kallistasid mind veel korra.
Äkitselt tundsin, et hingest kaob viha ja südamesse saabub rõõm, aga ka kahtlus. Süda oleks tahtnud Sind usaldada, nagu Sa seda palusid, kuid Sinu teod rääkisid vastupidist. Hetk tagasi olid Sa ju hoidnud teise naise kätt ja nüüd juba kallistasid mind. Sõrmes olin märganud Sul sõrmust. See tähendas ABIELUS! Ohkasin südamest. Olin segaduses. Minus olid nii rõõm kui valu kui kahtlused kui tahtmine usaldada.
Sa nägid mu sisemist võitlust, mida ma ise endaga pidasin ja ütlesid lõpuks:”Seda kas usaldada, pead Sa tundma oma südames!” Sulgesin silmad, surusin ennast vastu Su keha ja tõepoolest ma tundsin, et mu südant täidab rõõm ja rahulolu, ning kõik mured kaovad kui nõiaväel.
Seisime nii vist terve igaviku, kui Sa jällegi vaikuse katkestasid ja ütlesid:”Täht langeb — soovi midagi!” “Soovisin, et jääksid mu sõbraks — igavesti!”
“Tule! Külmud veel ära, las ma viin Su koju. Oled abielus, Sul on mees ja lapsed -kõik mida eluks vaja ja nüüd, kui vaid tahad, olen Sinu elus ka mina. Helista, kui miski Sind piinab.” Selle peale ulatasid sa mulle visiitkaardi ja karbi komme. “Rafaello!” imestasin ja silmitsesin kallist kommikarpi. “See ütleb rohkem, kui tuhat sõna!”laususid.
Imestasin vaid, kust Sa teadsid? Polnud ma Sulle ju midagi rääkinud. Terve õhtu oli olnud täis vaikust ja imelisi tundeid. “Hoia ennast, Sa oled imeline naine! Armasta oma peret ja mõtle oma lastele!” Need olid Su viimased sõnad, mida saatis tugev käepigistus.Sel hetkel sain aru, et see, mida ma vajasin ja mis oli olnud mu elust puudu ,oli sõber, keda saaks usaldada, mõned ilusad hetked ja tants, et end välja elada.
Kõik see, mida olin igatsenud ja endale soovinud, olin lõpuks ka leidnud. “Ahoi, kui kunagi kohtume, siis tantsime!” hüüdsid Sa veel mulle järgi, kui ma kaugusesse kadusin. Ilmselt oli see saatus, et üldse kohtusime!
Järgmisel hommikul leidsin lumelt kirja ja kolm kollast roosi. Kirjas seisid sõnad: Üht tähte näen,üht tähte näen ja sinu silmis vilgub see… Teadsin, et see olid Sina, minu saatus, kuid kust Sa teadsid, et mul on täna sünnipäev? Surusin roosid vastu oma põski ja tundsin kuidas Sa mind suudlesid.
