Jutuvõistlus: Hagar ja Trebla

Valged vahused lained heidavad rulludes end üle pisikese kaljunuka, visates õhku heledaid veepritsmeid. Päike silitab piisku ja laseb aimata sillerdava vikerkaare sünnilugu. Külm tuul ei heiduta mind. Loobin kajakaid teokarpidega, ise poologaralt õnnest naerdes. Ja selleks pole mingit põhjust — õnnetundeks, ma mõtlen.

Eilne oli tavaline nagu tänanegi. Ma lihtsalt ei suuda olla hall ja hall ja hall — selline Inglismaa talv. Piisas päikesekiirtest läbi pilvelasu ning juba on hingel helgem ja selgem. On jaanuarikuu, kuid nartsisside rohelised lehed täiesti ootamatus kohas püüavad minuga koos oma nina kõrgustesse ajada. Haa — mul on mõttekaaslasi. Veebruariks nad õitsevad. Kodus, Eestis, võib vaid unistada lumikellukestest, kes ehk julgeks lumega võidelda ja külmas kliimas heliseda. Ja minu süda heliseb, talvekuust ja kajakakisast ja põhjamere tuulest hoolimata. Kell on kaks. Ma ootan kedagi.

Seal ta seisab, käed taskus, sakris heledad lokid ikka kõleda tuule poolt sasida. Vaatab merele. Mees — laiaõlgne ja pikakasvuline, habetunud, silmad pisut vidukil ja suu mõtlikult kriipsus. Seisab seal kui väepealik, kel kohe plaanis silmapiiri vallutada. Ta näib suursugusena, võimsana, sangarlikuna… Ta meeldib mulle. Tema tugevate käte vahelt oleks ikka julge maailma piiluda. Ma olen temasse suisa armumas.

“Kes sa oled?” küsin.
“Hagar,” vastab ta.
“Mis sa teed siin?” tunnen huvi.
“Albioni atakin.”

Viiking. Jah, just — viiking. Tema heledad juuksed, suur kogu, karva kasvanud nägu ja teravhallid silmad. Tunnen üle selja ronimas sipelgaid. Vaatan mehe huuli. Need on nüüd punavad ja pehmed — ahvatlevad. Ainult, et…

Mina ei ole Helga. Mina olen mina. Mina olen Trebla — üleannetu rebasekutsikas suure mehe jalge ees. Ja ma tahaks teda hoopis hammustada. Sest ma olen ülbe.

Huultest naksata. Klähvin mitte just eriti hoiatavalt ja tõsiselt võetavalt. Ning mees naeratabki. Sellisel seksikal viisil. Hopp, hüppan mehele sülle. Panen oma põse vastu teise karedat põske. Tunnen sooja oma suu vastas ning mina ei julge vaadata. Pigistan kõvasti silmad kinni ja lihtsalt … naksangi. Tasakesi.

Need huuled pole sugugi tuules parkunud. Need on mehe huuled, kes teavad, mida peavad tegema, kui puutuvad kokku minu omadega. Suudleme. Hellitavalt. Äkitselt tundub päike nii soe, et nahk muutub niiskeks. Enam ei hooli me riietest, kajakatest ega mööduvatest jalutajatest. Tunnen tulist ihu ja tugevaid käsi mind ümbritsemas. Ta on mu üle ja mu sees. Me hingeõhk aurab suudluste vahele. See on unistus. See on värvideküllane vikerkaareunenägu. Ja äkki ei taha ma olla rebasekutsikas. Tahan olla naine. Selle mehe naine.

Üheksa kuud hiljem sünnib meil poeg — Erik. Erik Punane. Väike vägilane. Sünnikaalult viis kilo ja kuussada grammi. Aga see on juba tegelikkus.

Ja ma OLEN SELLE MEHE õnnelik naine.