Kohvikus polnud eriti rahvast — teisipäeva õhtu ikkagi — seega oli uue siseneja tulekut võimatu mitte märgata. Ja seal ta oligi! Lokkis juuksed ja naeratus nende all. Seljas konservatiivsevõitu lõikega, ent erksa värvi tõttu pilkuköitev punane kostüüm — ju tuli Eveli otse töölt. Margus oli teadlikult hämarasse nurgalauda istunud, et tal oleks võimalik silmitseda naist juba enne, kui too teda näeb. Et saavutada psühholoogilist edumaad. Eesmärgiga tekitada tulijas väikese segaduse — kas siis meest ei olegi kohal? — mis asenduks rõõmuga, et kõik on siiski korras. Rõõmsa inimesega on kergem manipuleerida.
Eveli paistiski segaduses olevat. Naeratus kahanes peaaegu olematuks, noor naine jäi ruumi keskele seisma ja vaatas otsivalt ringi. Nüüd nägi Margus ka tema kingi. Samuti punased. Riietuda Eveli oskas. Silmatorkavalt, ent alati stiilselt. Kati oli sellest rääkinud. Ja siis kõvasti nutma hakanud. Nuuksuvale Katile mõtlemine lõi Marguse südamesse valusa piste, kuid ta pingutas kõvasti ja surus oma näole kõikevõitva naeratuse, tõusis püsti ning viipas Evelile. Eveli tõstis käe vastu. Tema segaduses olek kadus hetkega, asendudes enesekindlusega. Mees oli tulnud varem. Mees ootas juba teda. Kõik oli kontrolli all. Ta liikus aeglaselt laua juurde, võimaldades Margusel imetleda oma kostüümi, oma figuuri, oma võbelevaid lokke.
Lokid… Kati oli neid kohe alguses maininud… See lihtsalt pole võimalik! Lokid seostusid mul muidu vanaemade ja muu säärasega, aga… sa lihtsalt ei usu, kuivõrd seksikad tema lokid on! Lokid — need on tema parim osa. Eveli jäi laua juurde seisma ja vaatas püsti tõusnud Margusele otsa. Talle vist meeldis, mida ta nägi.
Sa ju tegelikult paistad jummala hea välja, kohe aru saada, et oled sporti teinud. Ja riietuda oskad ka… mehe kohta, see tähendab.
Margus sirutas käed laiali, lähenes naisele ja teatas kõva häälega: „Rõõm kohtuda!”
Põhiline, et sa ei jätaks endast tüüpilise tagasihoidliku Eesti mehe muljet! Talle meeldib, kui teda füüsiliselt rajalt maha tõmmatakse… vähemalt meeste poolt…
Eveli sisenes hetkeks Marguse kallistusse. Noormees surus teda tugevalt enda vastu, tundes Eveli rindu enda vastu liibuvat…
… aga tema rinnad on lihtsalt uskumatud…
Kallistus kestis mõne hetke. Siis istusid nad maha, mõlemad sunnitult naeratades. Eveli riputas oma käekoti toolile, vaatas Margusele otse silma ja ütles koketeerivalt: „Või selline sa siis oledki!”
„Ja selline SINA siis oledki,” ütles Margus, taibates ehmatusega, et tal ei õnnestunud põlgusenooti oma hääles siiski täielikult varjata. Seetõttu lisas ta kiirelt: „Mul on… väga hea meel sind näha. Lõpuks ometi!”
Eveli uudistas teda: „Uskumatu! Sa näed veel parem välja kui pildil, mille mulle eelmisel nädalal saatsid. Aga pildi peal nägid sa ka hea välja!”
Sa ei kujuta ette, kui otsekohene ta on! Tead, kui ma nüüd järele mõtlen, siis minu meelest on ta võimeline mehega peale viit minutit ka voodisse minema. Haige!
Nad vaatasid üksteisele otsa. Naeratasid endiselt. Ilmus ettekandja, mõlemad tellisid endale piimakohvi. Kohaletoomist oodates vestlesid nad mõne sõna ilmast. Ilm oli nimelt ilus. Ent kui tellitu oli laual ja ettekandja eemaldus, võttis Eveli esimese lonksu — väikese lonksuga oli tegemist mitte ainult sellepärast, et kohv kuum oli, vaid ka seetõttu, et võimalikult seksikas paista — vaatas seejärel Margusele otse silma ja ütles: „Sa nüüd ei usu seda, aga sa oled parim asi, mis minuga viimase kuu aja jooksul juhtunud on!”
Kui ta sinusse armunud on, siis ta paneb sind tundma tähtsaima inimesena maa peal! Libu selline! LIBU! Nuuks…
„Tõesti? Me ju tegelikult ei tunne üksteist… Oleme vaid kuu aega kirjutanud…” Margus vaatas Evelile huvitatult otsa. Kirjavahetuses polnud naine küll midagi taolist maininud. Oli küll välja näidanud, et noormees talle meeldib — seetõttu ka nüüdne kokkusaamine — aga see oli nüüd midagi uut. Parim asi… hmm…
„Issand, kas sa arvad, et mõni paar, kes on omavahel näiteks viis aastat koos olnud, tegelikult tunneb üksteist?” teatas Eveli tormakalt ja lisas pausi tegemata tuliselt: „Ei, TUNDMISEKS ei piisa koosolemisest, TUNDMISEKS on vaja midagi muud… Ja meie kirjavahetuses ju on olnud SEE MUU…”
Margys vaikis ja vaatas naisele mõtlikult otsa.
Võib-olla seetõttu muutus Eveli justkui häbelikuks ja märkis: „Kuule, ma tegelikult ei taha üldse niimoodi melodramaatiliselt kõlada. Et ma ootaksin sult justkui ei tea mida. See on esimesel kohtumisel ju lausa hirmutav. Tegelikult ma ei oota sinult midagi. Seda ära kardagi… Ma… Mul oli enne… paar kuud tagasi… väga raske aeg. Ja sa ei kujuta ettegi, mida mulle tähendas, kui sina minu profiilile reageerisid! Intelligentne! Vaimukas! Ja samas… samas mitte kerglane. Ma… mõnikord õhtuti sulle vastu kirjutades tundus, et see hetk — see hetk, kui sulle kirjutan — on ainuke tõeline, ainuke elamistvääriv hetk minu päevast. Kõige muu jama keskel. Lõpuks ometi üks mees, kes vastab minu arusaamisele, milline üks mees olema peaks. Lõpuks ometi! Mõnikord… vahel oli mul tunne, et sa loed mu mõtteid. Et sa tead, mida ma tunnen. Ükski mees… ükski MEES pole sellega kunagi enne hakkama saanud.”
„Tõesti?” küsis Margus üllatunult. Nende anonüümne kirjavahetus oli tõepoolest olnud väga huvitav, kuid Eveli polnud taoliseid tundeid kordagi väljendanud. Järelikult oli Katil õigus olnud — tal oli õnnestunud vajutada õigetele nuppudele, naine oli temasse tõepoolest armunud.
Ma tunnen teda läbi ja lõhki, ta on justkui avatud peegel! Ma räägin täpselt, mida ta kuulda tahab!
Margus tundis sisimas, et ta peaks midagi veel ütlema ja lisas: „Mul on olnud sinuga samuti huvitav kirjutada. Sa oled väga tark ja väga tore, mulle meeldib… su otsekohene ellusuhtumine. Ja me mõtleme kohati väga sarnaselt.” Margusel oli neid komplimente kerge öelda, sest tegelikult ei olnud ükski nendest vale. Hoolimata tohututest eelarvamustest, millega noormees nendevahelist kirjavahetust peale Eveli profiili ülesotsimist interneti tutvumisportaalist alustas, tuli tal tõdeda, et neiuga oli tõepoolest meeldiv suhelda. Otsekohene, ent siiralt otsekohene. Ja välimus — nüüd peale vaadates — oli tal samuti suurepärane. Tuli vägisi meeles pidada, mida Kati talle öelnud oli, ja algsele plaanile truuks jääda.
„Vastuseks su küsimusele — jah, tõesti!” Eveli vaatas talle uurivalt otsa: „Kas sulle ei tundu samuti nii? Et… et selline asi lihtsalt ei saa olla juhuslik! Et see oli ette määratud! Kui suur on tõenäosus, et internetist kedagi leida, kellega sul ideaalne klapp on? Mitte just kuigi suur…”
Margus märkis tagasihoidlikult: „No me tegelikult ei tea, milline meie klapp päriselus olema saab…”
„Aga meil on võimalik seda kontrollida… kohe täna! Ega sa ei valetanud, et sulle meeldib tantsida? Ja et sa oskad üsna palju tantse?”
„Ma ei valetanud sulle kordagi,” valetas Margus solvunud häälega. Ja tantsimise kohta oli ta tõepoolest tõtt rääkinud.
„Minu arvates teeb see su nii eriliseks… Neid mehi on nii vähe, kes hästi tantsida oskavad!”
Marguse arvates polnud selles midagi erilist. Jah, ta oli ülikooli alguses tantsukursustel käinud, aga ainult seetõttu, et Kati käis samadel kursustel. Mingi paar aastat vanema kutiga. Kes oli pede. Ja tol hetkel Kati parim sõber. Tegemist oli selle perioodiga, kui Margus hakkas aru saama, et ülikool ei ole mitte uus algus peale keskkooli, vaid kõige lõpp. Ta ei mäletanud, kas ta oli üheski tantsutunnis oma tollasele tüdrukule kordagi silma vaadanud. Küll mäletas ta valulisi hetki, kui ta üle Triinu õla — nii oli ekstüdruksõbra nimi — Katit jälgis. Katit, kes oli sedavõrd ilus. Katit, kellele ainuüksi mõeldes tema südant valu täitis. Nüüdki juhtus nii. Ta ütles mornilt: „Mis seal ikka erilist… oskan, ja kõik…”
„Aga tead mis,” muutus Eveli rõõmsaks. „Matkamajas on täna tantsuõhtu nimega… Issand, see nimi on väga tobe… „Tangomöll ja rumbarütm”. Aga me võiksime sinna ju minna!”
Margus jäi korraks mõttesse. See läheks justkui liiga kaugele… aga samas… miks ka mitte. Eveli oli väga ilus, kui ta oma punases kostüümis teisel pool lauda istus ja talle ootavalt otsa vaatas. Niimoodi polnud Margus lasknud endale kellelgi juba pikka aega otsa vaadata. Aga see tunne oli väga hea… keegi teisel pool lauda ootusärevalt sulle otsa vaatamas.
Ta noogutas: „No lähme pealegi! Improviseeritud mõte… aga improvisatsioonid on ju lahedad!”
Eveli rõõmus naeratus oli imekaunis.
*******
Hämaral tantsupõrandal aeglaselt keereldes liibusid nad tugevalt üksteise vastu. Rääkida polnud vaja. Margus tundis, et ta tahaks Evelit suudelda. Muusika oli väga vanamoeline, ent seda hingeminevam. Õ
… selles suitsuses, hämaras lokaalis
sinu silmad, meie veinipokaalid
me tantsime üha, kuni hommik saabub
ei huvita meid, kuidas homne laabub
sest hommikut meie jaoks ei olegi
vaid vein ja meie, homset ei tulegi…
Korraga tõmbus Eveli temast natuke kaugemale; selleks, et oleks võimalik noormehele silma vaadata. Ta oli tõsine, väga tõsine, ja tema pilgus peitus midagi väga kummalist. Naine avas natuke oma suu. Margus taipas, et veel hetk ja juba on liialt hilja. Kui ta Evelit nüüd suudleb, on kõik läbi ja ta on Kati reetnud. Aga siiski… Ta lähendas oma huuled Eveli omadele. Eveli surus end taas tema vastu ja nende suud ühinesid suudluseks. Eveli üks käsi liikus noormeest õrnalt silitades tema õlalt allapoole rinnale. See meenutas Margusele tema rinnataskut, ja paberit luuletusega, mis selles peidus oli.
******
Kui Kati Margusele tol õhtul kaks kuud tagasi kella poole kaheksa paiku helistas, tuli see telefonikõne noormehele täieliku üllatusena. Viimati oli ta Katiga nelja silma all saanud suhelda kunagise ühise klassikaaslase sünnipäeval, millest oli selleks hetkeks möödas vähemalt aasta.
Loomulikult oli ta Katit näinud kontserditel — Margus ei jätnud ühtegi Kati esinemist vahele, kui tal minemiseks vähegi aega ja raha oli — ent saalis koos kõigi teistega istumine ei läinud arvesse. Asi polnud selles Marguse soovis, et auditooriumis viibivad inimesed oleksid teadlikud, et just tema on Kati kunagine koolivend olnud, nüüdse staariga klassiõhtutel isegi mõned tantsud tantsinud… ei, Margus polnud selline eneseupitaja! Kontserdil istumine ei pakkunud rahuldust seetõttu, et ta oleks tahtnud Kati täit tähelepanu… et Kati vaataks ainult talle silma, naerataks ainult talle… nagu nendel hetkedel, kui neiu temaga nende kahekesi olles rääkis… nendel hetkedel, kus ta tundis, et Kati sõber olemine on õnne tipp, ehkki… ehkki tegelikult oleks ta soovinud ju palju rohkemat!!!
Aga lihtsalt kahekesi olemise momente oli viimastel aastatel väga vähe olnud. Peale keskkooli lõppu läks ta Katiga isegi samasse ülikooli, kuid mida enam edasi arenes Kati lauljakarjäär, seda harvemini käis tüdruk loengutes, seda harvemini ilmus eksamitele… seda harvemini nägi teda Margus. See tähendab, seda harvemini nägi ta lihast ja verest Katit; seda Katit, kelle seksikat saledat figuuri, kelle võrratult pehmena tunduva nahaga nägu, kelle imearmast suud… kelle juures olevat iga pisiasja oli Margus valmis kasvõi lõpmatuseni imetlema, kelle küüniliselt vaimukat juttu kasvõi lõpmatuseni kuulama.
Selle asemel sai talle tuttavaks teistsugune Kati. KATI, kes võitis noorte lauljate konkursi. KATI, kes kooris ennast telesaates pesuväele ja muutus seeläbi hetkega Eesti kõige tuntumaks, seksikamaks ja lootustandvamaks nooreks lauljatariks — tiitlid, mida ta ainuüksi konkursi võitmisega poleks ealeski välja teeninud. KATI, kes eelnevast hoolimata suutis vältida ilusa, ent ajudeta tibi imagot, pöörates selja oma esimestele katsetustele popmuusika valdkonnas ja koos Eestisse tulnud hiina noormehega hoopis menuka džässiliku plaadi lindistas. Plaadi, mis üllatas oma küpsusega, oma sisukusega, oma sügavusega. Ja võimaldas luua romantilis-mõtlikku meeleolu paljudes Eestimaa kodudes. Kaasa arvatud Marguse omas, ehkki tal polnud Kati häälest elutuppa voogavat nukravõitu tunnetevoogusid jagada kellegagi peale iseenda.
Seltskonnaajakirjandus pani KATI tema kaaslauljaga — tolle hiinlasega — muidugi kohe paari, ent Margus teadis asjasse süüvimatagi, et see ei saanud tõsi olla. Meediatrikk. Hiina noormees ei saanud Katile vähimatki huvi pakkuda. Mitte küll seetõttu, et see noormees hiinlane oli. Vaid hoopis sellepärast, et see hiinlane oli noormees.
Aga Margusel poleks olnud võimalustki küsida, kuidas asjad tegelikult olid — keskkooliajal oli Kati vist mõndade poistega olnud küll, ehkki mitte temaga — sest siis muutus KATI elutempo veelgi kiiremaks, tehes võimsa tagasituleku popmuusikasse ja võites Eesti eurolaulukonkursi oma hittlooga „At Least I Will Have My Pain”. Laul tuli Eurovisioonil Ateenas neljandaks, mis läbi aegade üks Eesti paremaid tulemusi. Seejärel uus suvetuur, seekord juba üksi. „Kroonika” ja „SL Õhtulehe” esikaantest ei maksa rääkidagi, ta jõudis isegi „Cosmosse”, lisaks teleintervjuud, seltskonnakroonika leheküljed… Margus teadis tänu nendele üsnagi hästi, millega meedia-KATI üldjoontes tegeles. Ja samas… samas ei teadnud ta midagi olulist, olemata päris-Katit ennast silmas silma enam väga pikka aega näinud, või temaga isegi rääkinud.
Kuni nüüdse õhtuse telefonikõneni. Kati jutt oli segane ja sellest oli raske aru saada, kui ta läbi nuuksumise hüsteeriliselt telefoni karjus. Alguses ehmatas noormees lausa ära, kartes, et keegi Kati lähedastest surnud on. Peatselt mõistis Margus, et asjalood olid siiski teistmoodi. Keegi — see keegi oli Kati väitel tema elu armastus — oli naise maha jätnud, järelikult pole Katil ühtegi tõelist sõpra, sest iga tõeline sõber oleks teda ette hoiatanud, et asi sedasi läheb, ja elul pole enam mingit mõtet, lõika või kohe šampusevannis veenid läbi (nuuks) ning et siis Kati hakkas mõtlema, kas tal üldse on mõnda tõelist sõpra, ja seejärel tuli tal Margus meelde. Tema keskkooli klassivend!
Sõber, kellega kontakt küll nüüdseks peaaegu katkenud — millest on NIIIIII kahju!!! — aga ikkagi sõber, kes ühe vähesena suutis algusest peale Katit teistsuguse tüdrukuna aktsepteerida. Sõber, kes kindlasti poleks teda reetnud, kes oleks teda hoiatanud!
Igatahes jäi Margus suurima rõõmuga nõusse, et Kati tema juurde tuleb. Kohe. Samas — olles telefoni ära pannud — haaras teda korraga õud. Ta polnud ju ühele asjale üldse mõelnud! Kogu Marguse korter oli ju otsekui tempel Katile, kus seinte peal ikoonide asemel värvilised väljalõiked ajalehtedest, postrid, tema enda mannetud joonistused… kõikidel Kati peal! Kiiruga hakkas Margus neid maha rebima — tolleks ajaks, kui uksekell helises, olid plakatid ja fotod koridorist, elutoast ja tualettruumist likvideeritud, kuhjatuna suurde hunnikusse magamistoa voodi ette. Alles jäid muidugi inetud nööpnõelaaugud, ja mõned inetud rebendid, kust Margus oli olnud sunnitud kleeplinti tapeedist lahti rebima.
Mitte et Kati oleks olnud suuteline nägema midagi peale omaenda õnnetuse. Selleks olid tema silmad liiga vett täis. Ta oli natuke vanemaks jäänud — niivõrd-kuivõrd kui kahekümne kuue aastane näeb välja vanem võrreldes näiteks kahekümne ühe aastasega — aga võrratu paistis ta ikkagi, isegi äranutetud näoga. Mingi hetke vältel lootis Margus, et Kati on piisavalt rivist väljas, et laseb end suudelda, kuid selleks ajaks, kui külaline oli end diivanil sisse seadnud ja hakanud Marguse poolt keedetud rahustavat teed jooma, oli ta olukorra üle kontrolli taastanud. Kontrolli all olid asjad Kati jaoks küll vist juba algusest peale olnud.
Juba korterisse sisenedes ja Margust kallistades oli ta noormehelt koheselt hankinud lubaduse, et too teda aitab. Ükskõik mis kuidas. Ükskõik mis tingimustel. Kuidas Margus oleks saanudki ei öelda, kui ta Katit samal ajal käte vahel hoidis, õblukest neiut oma tugeva keha vastu surudes? Keha, mis muutus Katiga kokkupuutumisel hetkega kuumaks, olles valmis neiuga igaveseks ühte sulama. Kuidas oleks ta saanud jätta lubaduse andmata, tundes Kati magusalt lõhnavaid juukseid oma näo vastu puutuvat?
Nii. Nüüd — koos teed juues — oli saabunud aeg lubadusest uuesti rääkida. Milles siis asi? Kati pani teekruusi käest ja seletas märgade silmadega, et mõned kuud tagasi oli ta enda arvates leidnud tõelise armastuse; inimese, kellega olla koos elu lõpuni. Suurepärane neiu — ideaalne figuur, imelised rinnad… ja milline mõistus… milline hellus… millised naudinguhetked! Kati armus jäägitult… oli tegelikult siiani armunud. Aga kas siis keegi ei võinud talle öelda — keegi tema sõpradest, kes pidid ju mitte ainult asja aimama, vaid ka teadma — et see neiu kohtub teistega veel. Meestega. Libu selline! LIBU! Ja kui asi välja tuli, oli neil masendav jutuajamine, õigemini kohutav karjumine, millest selgus, et neiu kasutab naisi ainult lõbustuseks nendel hetkedel, kui tal parasjagu konkreetset meest ei ole. Naised on talle ainult seksiks, aga tegelikult ta nendesse armuma pole võimeline… armuma on ta võimeline vaid meestesse. MEESTESSE!
Mine tea, kui palju südameid ta veel murda jõuab, kui midagi ette ei võeta! Kohtunud oli Kati temaga interneti kaudu, ja see LIBU oli kindlasti samamoodi kohtumas veel paljude naiste ja meestega. Naised ainult lõbu jaoks. Tõelist armastust otsis ta siiski ka, seda küll. Seda oli ta Katile tollel jubedal lahkuminekukohtumisel öelnud. Aga… ainult meestelt. Naistesse armumine… see on midagi kujuteldamatut! Seda oli ta ka öelnud.
Ja siis Kati seletas — nüüd juba üsna rahulikult — mida Margus tegema peab. Muutma LIBU kahjutuks. Et tollel poleks enam kunagi tahtmist kellelegi haiget teha. Kuidas seda teha? Temaga interneti teel suhelda. Panna ta endasse armuma. Siis kohtuda. Ja siis… talle kohutavalt haiget teha. Niimoodi, et LIBU enam kellelegi teisele haiget ei tahaks teha.
Sa näed ju hea välja, vist. Kui straight-inimese silme läbi vaadata. Ta armub sinusse kindlasti. Seda enam, et sa tead, kuidas talle läheneda ja mis talle meeldib.
Margus väitis, et ta ei tea ju seda.
Aga ma ju räägin sulle! Ma tean temast kõike, tean kõike sellest vanast libust! Usu mind, võimatu on mitte armuda, kui sulle tundub, et oled internetis oma hingesugulase leidnud. VÕIMATU!!! Nagu… nagu mina tema puhul tundsin… et ta on mu hingesugulane! Libu! Aga… aga ta on mu hingesugulane. Nuuks… Ta veel kahetseb!
Kas sa teeksid seda?
Margus küsis, et mida ta ikkagi siis tegema peaks.
Ma ju ütlesin sulle! Kirjuta talle internetis, pane ta endasse armuma. Ma ütlen sulle, mida sa umbes kirjutama pead. Siis saad temaga kokku… ja… ja alandad teda, teed talle haiget. Sa oled nõus, eks?
Margus vastas, et ta pole nagu kindel.
Minu pärast! Sa oled mu sõber!!! Mul ei ole kedagi teist, kellelt ma saaksin taolist teenet paluda! Ja see ei ole ainult minu pärast. See on kõikide nende järgmiste ilusate tüdrukute pärast, kellele ta haiget teeks!
Margus päris seejärel, kuidas on selle libu nimi.
EVELI.
Kokkulepe sõlmitud, seadis Kati end kohe minekule. Nägu nutmisest punane, ent samas mingil kummalisel moel rahulolev. Margus tundis — ja see tunne valmistas talle tohutut rõõmu — et Kati rahulolu tulenes kindlusetundest; kindlast teadmisest, et tema ainuke SÕBER saab talle usaldatud ülesandega edukalt hakkama. Marguse südant tabas muidugi valukramp, kui Kati tema koridoris saapaid jalga panema hakkas… juba ta läheb jälle, nii ruttu… korraga meenus talle midagi, millega oli ihaldusobjekti võimalik veel mõne hetke kinni hoida.
Margus tõttas korra elutuppa ja võttis ülemiselt riiulilt raamatute vahele peidetud paberilehe. See oli kokkumurtud, ruuduline, üpris kulunud. Margus ruttas koridori tagasi: „Näed, mille ma leidsin. On sul see veel meeles? Ma joonistasin sulle ahvi matemaatika vihikusse, et su tuju peale kontrolltöö eest saadud kolme miinust paremaks teha — mäletad, ma oskasin naljakat ahvi joonistada! — ja sa kirjutasid mulle ilusa luuletuse vastu. Ma siiamaani imestan, et kuidas sa suutsid… kuidas sa oskasid midagi sedavõrd kaunist, sedavõrd elutarka kirjutada! Ise alles keskkooli esimeses klassis”.
Kati haaras lehekese närvilise liigutusega enda kätte.
… puruneb unistus vastu kivist linna
kivises linnas kivine armastus…
„Elutark!!!” karjatas Kati hüsteeriliselt. „Mis elutark! See on… see on koolitüdruku hale sonimine. Issand, kui naiivne ma olin! Kui loll ja naiivne ma üldse olen olnud!” Ta hakkas paberit kokku kägardama. Võib-olla oleks ta selle kohe ka puruks rebinud, kui Margus poleks talt seda kiiruga tagasi haaranud: „Ära tee, see on… see on mulle… see on mälestus! Kuidas see naiivne on???”
Kati vaatas talle tigedalt otsa: „Vaata, tollal mulle tundus, et armastus puruneb seetõttu, et välised asjad ei lase meil õnnelikud olla, keeravad kõik persse. Et me ise oleme täiuslikud, aga kivine linn rüvetab meid, surub meid alla. Aga nüüd olen aru saanud, et asi on teistes inimestes. Sina tahad koos kellegagi õnnelik olla, aga see teine rikub kõik ära! Absoluutselt KÕIK! Teeb su õnnetuks ja naerab veel su peale!”
***********
Jah, nüüd Evelit suudeldes, naise käsi tema õlga ja rinda silitamas, meenus Margusele tema taskus olev paberitükk. Kati imeilus luuletus. Imeilus Kati. Ainuke inimene, kellel tema jaoks mingi väärtus oli.
Tundus, et Eveli tahtis, et suudlus kestaks terve igaviku. Tema huuled olid kõvasti Marguse omade külge kinnitunud, tema keel liikus Marguse suus ringi. Nagu loom.
Nagu…
… LIBU!
Vihaga tõukas Margus Eveli endast eemale. Ta oli ise liialt kaugele läinud. Lõpp. Nendest järgmine tantsupaar põrkus nendega kokku. Pahased pilgud. Margus ei reageerinud. Ta lihtsalt seisis ja vaatas Evelile otsa.
Ta on LIBU!
„Mis lahti on???” Eveli näost peegeldus mõistmatus. Ehmatus. Õige natukene oli tema ilmes isegi hirmu.
Margus ütles jõhkralt: „See ongi kõik, mis sul on. Võõras mees, kes sind esimesel kohtamisel suudleb. Ära kasutab. Mitte midagi enamat sa elus ei saagi. Keegi, kes sind lähemalt tundma saab, ei taha ju sinuga enam mingit tegemist teha.”
Eveli vaatas talle uskumatust väljendava pilguga otsa. Tema nägu oli mõne hetke liikumatu. Margusele tundus see igavikuna… ta ei teadnud enam, mida öelda. Nad lihtsalt seisid ja vaatasid üksteisele silma. Algas uus laul, uus tantsulugu.
Oh seda elukest, oh seda tantsu
eile armunool tabas meil Antsu
ei ilma armuta me kudagi saa
ah-hah-hah-hah-hah-hah-haaa…
Hämaruses oli Eveli nägu nüüd lumivalge, otsekui kipsmask. Korraga ilmusid sellele maskile pisarad, mis silmadest allapoole liikusid, meiki laiali ajades. Eveli oli tohutult ilus. Ta astus Margusele sammu lähemale ja andis noormehele tugeva kõrvakiilu. Puhkes nutma, ja jooksis riietehoiu poole. Margus jäi talle sõnatult järele vaatama.
Usu mind, seda on sul endal tohutult mõnus teha!
*********
Margus istus oma korteris diivanil. Televiisor mängis. Selle ekraanil jooksid ilusad bikiinides tüdrukud rannal. Margus vaatas neid tühja pilguga. Järgmine kaader oli suur plaan märgade juustega blondiinist, kes hakkas midagi ägedalt seletama. Tõsieluseriaal järelikult.
Margus tõusis ja liikus oma raamaturiiuli juurde, võttes raamatute tagant peidukohast välja suure kaustiku. Kaustik oli kulunud kaantega ja natuke rebenenud servadega. Noormees silitas seda korraks ja istus diivanile tagasi. Ta avas kaustiku. Esimesele leheküljele oli kleebitud väljalõige koolilehest. Mustvalge foto. Selle peal oli jäädvustatud jänesekostüümi riietatud naeratav tüdruk.
Pildi all seisis: „Kati (IX. klass) oli loomaaia teemalise stiilipeo stiilsemaid osavõtjaid.” Väljalõike alla oli koolipoisikäega kirjutatud: MINU LEMMIKJÄNKU, ja joonistatud suure südame. Margus ohkas. Ta keeras lehekülge. Järgmine mustvalge väljalõige. Tõsine tüdruk klaveri taga. Keskendunud. Hetkel suu kinni. Kahjuks polnud fotograaf tookord teda laulmas pildistanud. Pildiallkiri: „Kati Raudsepp (X. klass) sai kooli isetegevusvõistlusel teise koha.” Pildile oli pastapliiatsiga lisatud: KILLING ME SOFTLY WITH HER SONG…
Margus keeras lehti edasi. Tulid pildid 12. klassist, tema enda aparaadiga tehtud pildid, edasi juba ajalehed, ajakirjad…
Üsna mitmed väljavõtted artiklitest. Näiteks „Kroonika”, 20. aprill 2005. „Kati Raudsepp: mind inspireerib ainult armastus!” Sinna pealkirja alla polnud Margus midagi kirjutanud. Ta jäi seda nüüd klaasistunud, vesise pilguga vaatama.
Televiisorist oli kuulda entusiastlikku mulisemist: „Selles rannaseriaalis osalemine on andnud mulle nagu nii palju! Nüüd nagu usun, et kõike on nagu võimalik saada, kui väga tahad! Edu, armastust, KÕIKE!”
Margus pööras lehte. Kõige värskem pilt. Selle oli ta kaustikusse kleepinud eelmisel päeval. Foto pärines „Ekspressi” seltskonnakroonika osast. Kati hoidmas käes šampusepokaali, ja temast samm tagapool seismas üks poisipeaga brünett neiu, kelle kohta polnud pildi allkirjas midagi öeldud. Margus võttis nüüd pastapliiatsi ja sodis brüneti neiu näo ära. Siis hakkas nuuksuma. Korraks tabas teda häbitunne — MEES ikkagi!!! — ja ta pistis käe diivanipadja alla, et taskurätti leida. Seal seda polnud. Kuid hetke pärast oli tal niikuinii täiesti ükskõik. Margus istus diivanil, kaustik süles, ja nuttis valjusti.
