Jutuvõistlus: Et mitte pettuda
Oma seitsme ja poole eluaasta kohta on ta äärmiselt tragi. Usub kindlalt, et suurena saab temast väitlusklubi president. Kummaline, et tal on selline lapse jaoks ju tegelikult nii keeruline unistus. Võib olla on selles oma väike osa ka meievahelistel õhtuvestlustel. Vahel me arutame voodis, kuidas maailmaasjad on ja talle meeldib luua sinna täiesti oma nägemus.
Aga asjast. Nimelt olin tüdinenud üürikorterite anonüümsest aurast ja sealsest endale võlgu elamisest stiilis: küll homme mõtled oma kodust.Võtsin julguse kokku ja läksin panka võimalusi uurima. Suhteliselt heapalgalise üksikemana piirnesid mu väljavaated äärelinna tagasihoidlike puumajadega. Aga asi seegi. Peale paarikuiseid pidevaid otsinguid ja õhtuid, mil Pireliga, nii on tütre nimi, oma unistuste kodu joonistasime, leidus lõpuks oma.
1936ndal aastal ehitatud kuue korteriga pisut peetud romantilise välisilmega majas kahetoaline hirmsas olukorras aga hingematvalt ilusa vaatega korter. Lõunaküljelt sai vaadata otse alleele, mida ääristasid samasugused majad andes aimu oma kunagistest hiilgeaegadest ja lubades kujutleda, et see kant kunagi üks igavesti uhke paik oli. Teistest akendest paistis kätte park ja suured kastanipuud varjasid taamal laiutava korruselamu eest meie hubase olemise.
Stopp. Vahepeal ma lihtsalt pean jagama seda, mida mu psühholoog mulle rääkis. Ma loodan, et teis ei teki eelarvamusi, aga ma käin peale viimast lahkuminekut terapeudi juures, et oma hingeasju korrastada. Mul on raske mehi usaldada ja nii hakkan ma iga suhte puhul alateadlikult otsima märke, et võin petta saada. Loomulikult saan ka, sest ma otsin nii hästi.
Terapeut juhtis mu tähelepanu sellele, et äkki ei usalda ma iseennast. Ma tunnistan teile üles, et mul on koguaeg hirm, kui ma püsisuhtes olen, et äkki ma kogemata petan teda. Ilma, et üldse tahaksin, aga mingist pöörasest ürgsest kirest ajendatuna. Igatsusest anduda tunnetele, mis lahvatavad mingite aimatavate märkide peale. Ma olen kord armunud olnud ühe uskliku mehe naerulohkudesse. Paljas mõte tema naeratusest tõi mu kujutlustesse romantilisi pildikesi sellest, kuidas me rohtukasvanud aiaga mahajäetud maja suveterrassil aega veedama. Lõpuks veetsime ka, koht oli teine, aga kõik muu sama erutav kui tema naerulohud. Käed mu juustes, suudlused kaelale, prrr, veel praegu erutun hullupööra, kui sellele mõtlen.
Aga tagasi mu loo juurde. Niisiis korter puumajas, kehvas korras, ent ilusa vaatega. Palju raha renoveerimiseks polnud, kuid seinu tuli siiski lammutada ja värskete materjalidega kodu elamiskõlblikuks ja õdusaks muuta. Olin ise ninapidi juures, kui ehitusmehed töödega alustasid ja maalisin nende ette oma kujutluspilte, kuidas kogu asi peaks välja näega hakkama.
Lammutamise käigus tuli ühe seina seest välja kentsakas paks ümbrik. Kust täpsemalt, ei jõudnudki ma erutusega aru saada, sest ehitusmees ulatas selle mulle justkui oleks tegu millegi tavalisega. Paber oli koltunud, ent kiri ise avamata ja ehe. Kuna adressaadiks seisis: sellele, kes selle siit leiab, võtsin voli müstilise saadetise avada.
Kiri oli kirjutatud 15 aastase poisi poolt 1965 aastal, kes kunagi seal korteris oma perekonnaga elanud. Ta pajatas noorukile omase õhinaga, kuidas ehitavad isa ja vennaga hetkel lastetuba, rääkis sellest, et tal on koer nimega Logos, et suurena tahab ta saada tõlgiks või taksojuhiks ning et tal on olnud juba viis pruuti. Pruutide pildid olid kõik lisatud, nimed juures. Veel seisis kirjas, et poisile meeldib ansambel The Beatles ja staaride mustvalgeid televiisorist mahapildistatud fotosid oli ka sinna juurde lisatud. Lõpus seisis õnnesoov sellele, kes selle kirja leiab ja vabandus, et loodetavasti pole see tema naine, muidu sureks ta häbi pärast maa alla oma pruutide piltide pärast.
Olin heldinud. Midagi nii armsat ja tähenduslikku 40 aasta tagusest minevikust sai minu arusaamist mööda olla vaid hea märk sellel koha aurast. Rääkisin juhtunust oma tuttavatele ja muidugi ta Pirelile. Pirel läks väga elevile ja nõudis, et tema saaks ka sarnase kirja koostada ja tulevastele põlvedele jätta. Kaalusin hoolega, mida saadetisega teha. Raamida ära ja muuta selle korteri talismaniks. Samas, teave oli kohati intiimne ja pildid ju kellegi fotokogust pärit. Kuna kirjale oli lisatud poisi ees- ja perekonnanimi, otsustasin, et proovin ta interneti kaudu üles leida.
On oluline, kui ma siinkohal jagaksin teiega seda, mis minuga sel ajal psühholoogi juures juhtus. Nimelt rääkisin ka temale seda lugu ja ta uuris, kas minuga midagi sarnast pole lapsepõlves juhtunud, et leian mingi niidiotsa ja see viib mind kellegiga kokku. Mulle ei meenunud et oleks. Küll aga meenus mulle, et ma olen alati tahtnud, et satuksin mõnele saladusele, mille paljastamine toob suure tõe varjust välja. Kunagi nooremana mõtlesin, et minust võiks saada detektiiv, kes jälitab meeste tellimusel naisi, kui nad oma armukeste afääre ajavad. Kummaline, et ma kunagi ei mõelnud vastupidist — mehi jälitada, kuigi edasine elu viis mind kokku pigem truudust murdvate meestega.
Internetist leidsin kirja autori nime järgi üles. Paistis, et samanimelisi oligi vaid üks. Kontakte selle nime juurde küll ei leidunud, ent leidus üks sama perekonnanimega mees, kelle number infotelefonis kirjas oli. Kahtlesin kaua, kas helistada. Võib olla on tegu täiesti asjasse puutumatu inimesega ja siis mina oma kuutõbise jutuga, et miski kiri leitud ja inimene vaja üles leida. Samas kaotada polnud ka nagu midagi.
Niisiis võtsingi ühel õhtul kõne oma arvatavale niidiotsja toojale. Süda puperdas kergelt ärevusest, kui numbrit valisin ja ootele jäin. Pikka aega kutsus ja siis kostis torust müra taustal reibas ent katkendlik mehehääl. Ilmselt halb aeg helistamiseks, arvasin ma ja olin toru peaaegu argile panemas. Siis aga müra vaibus ja kostus uuesti mehe hääl, kes selgelt “halloo, ma kuulen”, torusse hüüdis.
Tegelikult olin nii erutatud, et ei mäletagi õieti, kuidas ma seda lugu rääkisin. Korterit mainisin ja kirja ka ja seda, et otsin meest, kellel on sama perekonnanimi kui tal. Rohkem polnudki vaja. Ta arvas et saab mind aidata, aga see polevat telefonijutt, et kuna ta on hetkel Belgias kunstinäitust tegemas, kas mulle sobiks, kui ta nädalalõpul naastes minuga kohe ühendust võtab. Muidugi mulle sobis ja sellega meie kõne ka kohmetuid viisakusi vahetades lõppes.
Olin kui süte peal. Põnevus kasvas selles taktis, kuidas oma peas meie kohtumisefantaasiat läbi mängida oskasin. Arvasin, et tegu on kas sugulase või vennaga näiteks. Milline võis ta välja näha — äkki erakordselt sümpaatne ja vallaline mees. Oli siis tegu kunstinäituste kuraatori või kunstniku endaga? Mida põnevat võis ta mulle selle korteri kohta jutustada? Küsimus tulvas mu pähe suurel hulgal ja kohutava kiirusega. Et oli alles teisipäeva õhtu, sain oma ärevust toita veel mitu head päeva.
Samal helistamispäeva öösel nägin unes, et minu ukse taha tuli üks mees. Ta oli väga nägus ja kõneles mingit hispaaniasegust keelt, millest ma aru ei saanud. Käes oli tal umbes sarnane ümbrik, ainult et roosakas. Sain temast aru, et olen võitnud mingi mängu, mida alustati kunagi ja nüüd on mul võimalus valida auhinda. Et kuna tema on leidnud teise ümbriku, siis me kuulume teineteisele ja vaatajad saavad hääletada, kas me sobime kokku. Pärast viiakse meid luksuslikule kruiisile. Kui äratuskell helises ja mu nii tõelisena tundunud unenägu hakkas hajusaks muutuma, oli muidugi tuline kahju. Lesisin silmad kinni, ent tagasi see ei tulnudki.
Nüüd peaksin jälle rääkima sellest, et ma muidugi oma psühholoogi juurde läksin. Kord nädalas, nagu kombeks. Ma rääkisin ära kogu helistamisloo ja unenäo ka. Ja kui ma siis unenäole oma elust pidin hakkama vasteid ja selgitusi leidma, läksin veel suuremasse segadusse. Äkki ma ei tahtnudki enam, et see lugu laheneks ja mind pilvedest maapeale tooks. Et ma saaksin teada, et mingit erilist fluidumit selle ümber polegi, on vaid keegi perversne mehike, kes nalja tegi ja tegelikult ise seda korterit müünud kinnisvaramaakler on. Mulle sai selgeks kuivõrd ma ihkan oma ellu sellist müstilist romantikat, midagi, mis poleks terve mõistusega selgitatav ning noa ja kahvliga lahatav. Midagi ilusat ja puutumatut. Milles ei saaks pettuda, sest seda pole niikuinii olemas.
Aga päevad läksid ja kuigi ma olin oma hingeinseneri juures maininud, et ilmselt ma seda kõne vastu ei võta, rahunesin vahepeal maha. Mis siis ikka, saan teada, lugu muutub argiseks, saan ehk naerdagi iseenda ja maailma üle ning elan edasi. Tõsi, ma ikka ootan oma ellu seda unelmate printsi, aga on naiivne mõelda, et ta tuleb nagu džinn pudelist või nagu muinasjuttudes peale konna suudelmist. Nii keskendusingi ehitusteemadele ja püüdsin kirjaga seonduvale mitte mõelda.
Aknad said just vahetatud ja paistsid nüüd juba kaugelt, kui selged säravad silmad, kui õhtuti Pireligi ehitajate kätetööd üle vaatama läksime. Siis saabus laupäev ja enne lõunat heliseski telefon, juba tuttava numbriga ees. Võtsin vastu ja sundisin oma hääle rahulikuks. Teispool oli seesama meeldivalt reibas mehehääl. Vabandas, et ei saanud Belgias rääkida, et näitused võtsid kogu energia. Aga nüüd sobiks kokku saada ja ta avaks mulle saladuse katteloori. Olin nõus, et kohtume sealsamas korteris. Pirel oli oma isa juures, ehitajad puhkasid, seega läksin üksi oma müstilisele uudisele vastu.
See mees on kunstnik, selles polnud kahtlust, ütles mu tunne, kui ukse avasin. Vahetute uudishimulike silmadega, tumedamate sasis juustega, sihvakas ja kergelt vibalik astus ta hoogsalt üle ukseläve. Sall hooletult üle õla, kuuetaskus ajalehed, kaasas kerge tubaka ja parfüümisegune aroom. Jäi siis esikus seisma, naeratas ja surus mulle oma käe pihku: “Aga saame tuttavaks, mina olen selle mehe poeg, kelle kirja leidsite.” Minu sisse tuli õhin tagasi, lugu oli olemas ja selle maaletooja näis olevat sümpaatne.
Kuna korteris oli jahe, siis peale põgusat ringkäiku otsustasime, et pageme kõrvaltänava kohvikusse sooja ja räägime seal edasi.
Mees, kes oli aja märgi minu seina sisse peitnud, oli ise aastaid hooldekodus. Mitte vanaduse, vaid haiguse tõttu, mis ta terve mõistuse viis. See polevat geneetiline häire, lisas Mark, nii oli kunstniku nimi, naljatledes. Sain teada maja ajaloo ja kuulsin elu — olu kohta, mida toona, 40 aastat tagasi seal korteris elati. Kõik tundus põnev. Me olime täiesti märkamatult rääkinud juba paar tundi, uurinud ümbrikus olnud fotosid ja mõtisklenud, kuidas kunagi ta isa seda kirja kirjutas. Ta polnud seda kunagi oma lastele maininud.
Suurim üllatus oli see, et ühest neist neiudest, keda 15 aastane poiss kirjas mainis ja kelle foto seal leidus, saigi hiljem Marki ema. Kahjuks polnud seda imelist saatuseviperust asjaosaliste endaga võimalik jagada. Ema oli aastaid tagasi surnud ja isa mitte päris tema ise, et seda teavet vastu võtta.
Kogu selle vestluse vältel oli mul aega oma kaaslast lähemalt uurida. Ta oli sarmikas ja erilise silmavaatega. Kui ta otsa vaatas, tundus, et vaatab otse südameese. Samas muutus ta mõnel hetkel äraolevaks, suunas pilgu kaugusesse ekslema, justkui otsides sealt mingit märki. Siis elavnes jälle kui leidis õiged sõnad, mida öelda. Märkasin enda sees tärkavat seda vana head sooja tunnet. Detaile, millesse armuda oli rohkem kui üks. Jutt läks sujuvalt üle korteri otsimise ideele ja sellele, mida sellega teha plaanin. “Ma võin abiks olla”, pakkus ta äkki. “Õigupoolest see oleks kuidagi eriliselt lahe — oma isakodu kujundada.“
Mark oli enda sõnul õppinud graafilist disaini, kõrvalainena sisearhitektuuri. Töötanud aastaid ka reklaamiagentuuride heaks. Nüüd tegeles ta rohkem oma isikunäitustega, viimasel ajal just väljaspool Eestit ja tegi tellimustöid oma firma alt. See rahuldas teda kõige rohkem. Nagu ta ise ütles, et pole meeskonnamängija, vaid rohkem üksi nokitseja. Sellest, milline on tema perekonnaseis, me ei rääkinud, kuid võis aimata, et abielus ta pole. Või tahtsin ma nii uskuda.
Haarasin pakkumisest kinni. Läksime õhinale nagu lapsed ning juba hetk hiljem küpses Marki peas plaan tema ateljees mõned esmased eskiisid teha. Võtsime takso ja sõitsime sinna. Kummaliselt kiiresti oli meie vahel tekkinud see deja vu tunne, nagu oleksime eelmises elus juba kohtunud. Sama kiiresti oli ka tekkinud tõmme ja säde, mis hakkas elama justkui oma elu ja meil ei jäänud muud kui kaasa triivida. Ma ei tea, kuidas ta seda tegi. Oli ta siis naistega kogenud, või just ehe ja kogenematu. Jäi tunne, et ta on hooliv ja tähelepanelik ja et teda saab usaldada.
Ateljee oli tema nägu, mitte sugugi korratu ja minimalistlik, vaid pigem hubane. Seal oli palju vanaaegset mööblit ja tohututes kogustes vinüülplaate. Ja siis oli seal keset suurt ja avarat ruumi ootamatult suur ja segamini abieluvoodi, nagu filmis.
Mark viskas katte voodile, avas pudeli naturaalset siidrit ja palus mul mugavalt end sisse seada. Nii lesisingi voodil, jõin siidrit, muusika mängis ja ise tegi ta suure projekteerimislaua taga visandeid. Samal ajal pajatasin mina talle oma elust. Muuhulgas rääkisin ka seda, kuidas ma pelgasin talle helistada ja kuidas ma siis pärast seda kummalist, ent erutavat und nägin.
Äkki katkestas ta joonestamise ja vaatas mu poole: “Tead, kui naljakas, ma olen vist juba ammu teadnud, et midagi sellist mu ellu tuleb. Ma arvan, et mul on sellest koguni üks töö tehtud õliga — kuidas naine tuleb välja seina seest”. Ta vaatas mõtlikult enda ette ja küsis siis: “Oled sa kunagi mänginud fantaasiamänge?”
Ma pakkusin et lapsepõlves ikka olen kujutanud end kellekski teiseks. Mark arvas, et me võiksime seda vabalt ka nüüd teha. Kujutleda hullumeelseid fantaasiaid ja need siis tõeks teha. Et asi põnevam oleks pidime kumbki oma fantaasiad erinevatele paberitükkidele kirjutama ja hiljem siis loosi võtma, et millise neist teoks teeme.
Praegu rääkides tundub uskumatu, et olime napid viis tundi tagasi kohtunud esimest korda ja siis äkki selline intiimne mänguidee. Kas tõesti oli tegemist tohutu loomepotentsiaali ja meie sarnase sisemaailmaga, mis meid haaras või oli see veel midagi rohkemat. Tõsi, siider oli ilmselt sellele ka pisut kaasa aidanud ja piire avardanud.
Igatahes tõmbasin korvist välja ühe enda mängu. See nägi ette, et riietan end pesu väele ja jätan särgihõlsti küll selga, nööbid eest lahti. Siis sätib tema mind poosi, mis teda kõige enam paelub ja visandab selle. See, kuidas ta mind pisut jahedate kätega puudutas, ei tundunud kui eelmäng, vaid midagi performansi sarnast.
Ta sättis mind selili ja põimis mu käed rinnale. Pidin puusad kergelt küljele nihutama ja siis vaatama tema suunas, ent temast mööda kergelt avatud suudlust ootava suuga. Järgmise poosis pidin hoidma pihkusid koos justkui palveks, põlved olid pisut avatud asendis ja pöiad toetusid varvastele, pilk oli suunatud aknast välja. Sellest sai üks ilus visand — nagu oma tähetundi ootav baleriin. Märkasin, et tema visanditel olen ma palju nõtkem ja sensuaalsem, kui olin hajunud end nägema peeglist või fotodelt.
Tund ja paar poosi hiljem oli meie hasart juba oluliselt kasvanud. Kui ta mind uude asendisse voolis, siis olid ta käed palju julgemad ja neis oli tunda erutust. Kunstnik ja saaki jahtiv mees olid hetkeks segunenud. Sosistasin talle kõrva, et mu keha on muutunud selle mänguga ärevaks. Ta tegi ettepaneku seda erutust visandiks joonistada. Et see aga ehedam oleks, loobusin pesust. Istusin seal alasti, jalad tütarlapselikult tugitoolile tõmmatud ja käed ümber põlvede, kõige õrnem paik niiske ning avatud ja põsed õhetamas. Mehe iga üle laua minu poole heidetud pilk puudutas mind kuskil sügavalt ja tekitas laineid mu sees. Kui visand valmis sai, jäi ta seda üksisilmi vaatama. Istusin vaikselt toolil ja ootasin. Minus oli kirjeldamatu iha tema järele. See oli rohkemat kui vaid füüsiline tõmme, rohkemat kui vaid see öö. Kujutlesin, kuidas ta mind võtab ja siis me lesiksime seal voodis teineteise embuses hommikuni. Ja et hommikul vaataks ta mind kaua. Vaataks ja lõpuks küsiks, kas ta võib paluda selle kõige ilusama olendi kätt ja südant, sest on oma salajastes kujutlustes nii ette näinud ja nüüd ma lõpuks tulin — läbi seina.
“Sa ootad, et ma Sind võtaksin, Marii”, sõnas ta ootamatult tasa, “aga ma olen kõigest kunstnik, ma ei tahaks haiget teha.“
Ma noogutasin.
…
Tahate teada, mida ma sel hetkel tundsin? Mu keha oli muidugi pisut pettunud, aga rahunes ööjaheduses kui visandirullid kaenlas kodu poole jalutasin. Mõistus oli selge nagu taevas külmal talveööl. Ma sain äkki aru, et seni kuni põgenen oma kujutelmadesse, mõeldes elu ilusamaks kui see on ja kartes pettuda, ei hakkagi minuga päriselus midagi juhtuma. Päris asju, mis hinge see laulma paneksid. Kas need mehed minu elus olid üldse päriselt olemas olnud? Või olin ma koguaeg oodanud printsi ja neid selle ebareaalse kujutlusega kõrvutades end pettununa tundud. Oma turvalistesse fantaasiatesse põgenenud?
Ma tean, mida mu psühholoog sellest arvaks, aga ma ei taha seda temaga jagada. Milleks kõigele põhjuseid leida. Peitsin kunstniku visandid koos selgitava kirjakesega veel samal ööl oma uue kodu seina sisse tulevastele põlvedele. See on ka ainus tõendusmaterjal sellest müstilisest vahejuhtumist mu elus. Selle noore ja kirgliku kunstnikuga pole ma rohkem suhelnud.
Arvate, et äkki peaksin?
