Jutuvõistlus: See tumepunane roos

Ta seisab mu kummutil, nii sirge ja üksik, tema õienupp on kuivanud kõvaks ja krimpsuliseks, küllap on ta endasse imenud kõik minu valu mida ma selle 15 aasta jooksul olen tundnud. Need sõnad, mida ma ealeski unustada ei suuda, saadavad selle roosi mälestust. Nagu ei unusta ma tema sini-siniseid silmi ja neid tugevaid kauneid käsi, mis 15 aastat tagasi selle roosi mulle ulatasid. Hetk oleks nagu peatunud ja jäädvustanud igaveseks minusse selle valu ja pildi sellest hetkest. Need sõnad, öeldud üle nende mehiste huulte, mida ma nii väga olin armastanud:“Ma tulin su juurde roosiga ja roosiga ka ma lahkun…”.

Sellest tulemisest oli siis möödas vaid poolteist aastat. Selle ajaga aga oli juhtunud nii palju meie jaoks .Esimene kohtumine, palju armastuskirju, abielu ja lõpuks poja sünd. Ometi lootsin olevat leidnud oma tõelise õnne, oma printsi valgel hobusel. Noore, kena, intelligentse. Seda enam, et minu esimese abielu purunemisest oli möödas juba palju aastaid ja ka mina ei olnud enam mitte esimeses nooruses, tema aga nooremgi minust. Aga ma olin kindel, et väärisin teda.

Ka mina olin tol ajal supernaine: hea välimusega, särav ja edukas. Me olime imekena paar ja meie armastus oli kuum ning täis kirge. Sellist õnne võib kogeda vaid üks kord elus. Kuid siiski jätsin ma kahe silma vahele võimaluse, et see kena ja ihaldusväärne mees võiks meeldida ka teistele naistele. Nii kindel olin ma temas. Aga naised on leidlikud kui nad midagi ihaldama hakkavad. Ja nii see läkski, et ühel imekaunil kevadpäeval, kui ma olin oma kolmekuuse pojakesega kodus, kurnatud magamatusest, nägin tema autot maja ette sõitmas ja teda sealt, lill käes, väljumas.

Tundsin südames rõõmsat elevust; nii ammu ei olnud ta mulle lilli toonud. Jooksin talle vastu, nõjatusin ta tugeva rinna vastu ning ootasin tema embust, kuid see jäi tulemata. Ta võttis rahulikult paberist välja selle imekauni tumepunase roosi, täpselt sellise nagu ta meie esimesel kohtumisel mulle oli kinkinud. Kuid nüüd ütles ta mulle selle kohutava lause, nii rahulikult, nii keskendunult, kindla hääletooniga, et maailm mu ümber ja sees purunes ning hing tarretus valust.

Ma võtsin masinlikult vastu selle roosi, panin ta vaasi ,aga kõik see toimus kui väljaspool mind. Ja siis ta lisas veel, et on leidnud uue armastuse. Mida oli mul veel öelda. Ei palve, ei nutt, mitte miski ei suuda pehmendada südant, kui ta ei kuulu enam sulle. Vägisi armas ei saa kellelegi olla, seda ma teadsin ja valu minus paisus meeletult suureks.

Ma vaid langetasin pea ja temal oli hea siis lahkuda, ta oli oma missiooni täitnud. Tema oli vaba. Aga mina. Mida pidin tegema mina. Üksi pojaga, nii väikese pojaga. Ma ei suutnud nutta, ei suutnud mõeldagi.

Päevad möödusid ühetaolises halluses, automaatselt hoolitsesin lapse eest ja süda oli kui tardunud valuklomp. Seda valu ei suuda kirjeldada ega ei suuda mõista see, kes seda ise tundnud ei ole. Iga mälestus, iga hetk, mis olin viibinud temaga, kangastus mu meeltes, täites mind üha uue valuga. Kuni lõpuks olin ise üleni üks suur valu ,isegi laps ei suutnud seda leevendada.

Kogu mu teadvus oli keskendunud sellele valule. Iga päev oli raske ja tüüne sellest valust. Nii elasin ma päevast päeva, jätsin end täiesti hooletusse. Sundisin end hoolitsema lapse eest, ma ei tundnud temast mingit rõõmu ,ma ei märganudki teda, lihtsalt täitsin oma kohustust.

Ma ei käinud ka poes enam, kõhnusin kohutavalt. Siis ühel päeval ta tuli midagi võtma oma asjadest. Ning ma küsisin ta käest, mis ta arvab, kui annaks lapse lapsendamiseks inimestele, kes talle paremat elu võiksid pakkuda. Ta mõtles hetke ja ütles:“Ma olen nõus”. Ja see lause tõi mu tagasi reaalsusesse.

Kuidas saaksin ma ära anda oma lapse, oma armsa väikese poisi, ma ei leiaks iialgi enam rahu siin maa peal seni kuni elan. Ma vaatasin seda meest õuduse ja valuga — kas oli see tõesti seesama inimene keda nii meeletult armastasin? Ja sellist valu tema pärast talusin.J a tegelikult ainult poja pärast ma ju elasingi veel, võib-olla oleksid ta sõnad muidu mu tapnud. Ta lahkus rahulolevana, tema mõtted olid kellegi teise juures ja meie ei olnud talle enam tähtsad. Nii hakkas mu valu tarduma jäiseks massiks.

Möödusid nädalad. Ühel päeval tuli ta jälle. Oli meie juures, lihtsalt istus ja me ei vestelnudki. Siis läks ta ära ja mulle tundus, nagu ei tahaks ta lahkuda. Ma ei mõistnud teda. Möödusid veelgi nädalad.

Ta tuli jälle. Seekord ta imestas, et roos, mille ta mulle toonud oli, aina seisis püstipäi, kuigi kuivanud. Siis tegi ta argliku katse silitada mu pead ja ma nägin ka tema silmis mingit valusähvatust. Mis ometi on lahti? Ma ei mõistnud siis. Aga selgus tuli varsti.

Ühel päeval ta tuli ja ütles mulle:“Ma eksisin, kas sa annad mulle andeks. Ma ei ole rahu leidnud ühtegi hetke ja mu süda on olnud terve selle aja vaevas. Kas ma saan teie juurde tagasi tulla?” Ma ei rõõmustanud, aga ma olin natukene siiski õnnelik. Kuigi mu süda oli purustatud ja hing vaevles valus. Mõtlesin siis, et poja pärast, las ta siis tuleb.

Elu kulges edasi oma argises olemises. Meie armastus aga oli purunenud igaveseks. Ma ei suutnud talle iialgi andestada. Ja tema ei suutnud mulle iialgi andestada seda, et mina talle ei suutnud andestada. Ja nii me lahkusime igaveseks.

Nüüd on möödunud sellest ajast juba 15 pikka aastat, olen üksi kavatanud oma poega, kes on täielik koopia oma isast, kes teda kunagi nii väga oli soovinud. Minu südames elab ikkagi veel see suur valu ja vahel muutub see valu armastuseks mida ma tema vastu tundsin ning mul on tunne, et ma ei saa sellest mitte kunagi üle. Tema aga on eemal ega suuda mulle iialgi andeks anda, et ma ei suutnud talle andestada. Ta isegi ei küsi oma poja järele.

Ja see valu elab minus täiesti värskena, ma ei suuda temast jagu saada, nii nagu oma armastusestki. Ning see tumepunane roos minu kummutil seisab ikka püstipäi, kuigi kuivanud ja krimpsus.