Olgu, pean tõusma. Koperdan läbi une vannituppa, keeran lahti veekraani, lülitan ümber dušile ja kobin vee alla. Joovastav vesi voolab mu õlgadele. Seep on jälle kadunud. Algavad otsingud. Oh seda tonti, seep va kurivaim on hoopis seebialusel. Pesen end ja kuivatan. Köögist kostuvad taas hääled, aga seekord kahed hääled. Need on õde ja ema. Lähen kööki. Mmmm….. kohvi ja kõrvale teen ka võileiva. Ökkk ei taha süüa.
Aaahhh……kell on juba 9:23. Võtan pooltühja koolikoti, tõmban jalga matkasaapad, panen selga kulunud kilejope, nägemist ja läinud ma olengi. Astun korterist välja ja loen trepiastmeid: ,, Nelikümmend kolm, nelikümmend neli, nelikümmend viis.” Avan ukse ja mu ees avaneb õudustäratav maailm. Külm tuul ja langevad sügislehed. Kõike seda leevendavad vaid mõned mõnusalt soojendavad päikesekiired. Sean jalaasted ristmiku poole ja süütan sigareti, kui järsku kuulen kedagi hõikamas mu nime.
,, Janza! Janza! Jaanika!”
See kostub üha kõvemini. Otsustan lõpuks ümber keerata ja vaadata. Teiselpool teed otse silmaauku jõllitab kursaõde, kes on ühtlasi ka üks mu parimaid sõpru ülikoolis. Ootan ta järgi. Hakkame koos hommikuse loengu poole kõmpima, kui järsku jutu sees tuleb välja, et täna pidavat loeng ära jääma ja tema läheb üldse oma lõputöö juhendajaga kokku saama. Pagan! Mida nüüd teha?
,,Ok! Tead, aga ma vist lähen siis nüüd hoopis ja lippan poest läbi” ,mõtlesin kiirelt välja hetkevale ja lipsasin kõrvaltänavasse.
Paremal pool tuleb peagi tänav, kuhu sisse ma kõhklematult keerangi, et edasi lonkida. Mis nüüd saab? Koju ei taha ka minna, seal on ema. Too hakkaks kohe pärima, et miks ma loengus pole? Ning millal ma ometi kavatsen ülikooli lõpetada? Suits sai ka just otsa. See oli viimane. Peab juurde ostma. Söögiraha läheb jällegi nikotiinipulgakeste peale. Otsustangi kindlameelselt poodi minna. Astun sõiduteele. Minu poole kihutab märkamatult hiiglasuur veoauto.
Torman kiiresti üle tee. Sisenen Ilmatsalu ja Näituse tänava nurgapoodi ning küsin noorepoolselt müüjannalt: ,,Palun, üks L&M, helesinine. “ Haaran paki, maksan selle eest ja kõnnin kiirelt välja. Kõnnin kuni raudteeni, samal ajal harutades suitsupakki lahti pakkekilest. Muudkui kõnnin ja kõnnin. Peagi liigub sigaret käega suu poole. Paotan huuled ja haaran need suitsu järele. Süütan vähitekitaja ning otsustan minna bussipeatusesse. Peagi tuleb buss. Kustutan oma suitseva filtri ning ühtäkki keset hommikutunglust tuleb mul mõte kesklinna poole kihutada. Linnas Pepleri tänava nurgal tulen ,,kollasest hädaohust” maha ning lähen pargipingile istuma.
Võtan kotist välja raamatu, mille olin sinna pistnud, et loengutes igavust peletada. Avan raamatu ja selle vahelt kukub välja paberkandjal olev e-mail.
From: “Kristjan Kumberg” KrisKum@hanza.net
To: janza@mail.ee
Sent: 5.juuli2002.a 10:21
Subject: KollAste KuiVanud KapSalehtede Alt VaaTas NukRate VesiSilmadega RoheliNe KuusKaelkirjak
Mu peast käivad imelikud mõtted läbi. Meenutan 2002 aasta talve-kevadet-suve ja kõike head, mis oli juhtunud.
“It`s-important-not-to-miss”-janzale. Yhel hetkel arvuti taga istudes, yks säde ja lahvatus paisus plahvatusex, mis endaga tõi kaasa järgmise ylestunnistuse-jutustuse-stoori (kuna sul on vist dial-up ühendus, siis on mõttekas vahepeal välja minna). Järgnevalt sulle teadmiseks-kõik tegelased on välja mõeldud ja süžee samuti ja kõik kokkusattumused ning ühtelangemised on juhuslikud.
Tugev sügistuul puhub läbi selja ja just nagu filmis lähevad kaader kaadri järel mu silmist mööda 2002. aasta mälestused. Ma hakkasin juba higiseks minema, kui järsku märkasin, et keegi maaeit istub mu kõrvalpingis. Vahel õnnistab oma pilguga kirevate sügislehtede ilu, vahel jõllitab mind. Lõpuks unustab ta lehed täiesti. Ma lähen veel higisemaks, kuid minu õnneks ta tõuseb ja lahkub.
Selliste mõtetega ärgates tundus Jordanile kõik olevat totter. Ta aevastas eneselegi ootamatult ja avas silmad. Massiivsesse hommikupäikesesse mattunud meresinises ruumis oli tunda krõbeda kohvi hurmavat aroomi. See hõljus nagu udu Londoni sadamates ja jõudis mehe igasse kehasoppi. Aken oli avatud ja päikesesäras sumisesid pisikesed putukad ning liblikad istusid kirgaspunaste rooside õitel, kus briljantidena pärlendasid hommikukaste tilgad.
Kusagilt kaugelt kostusid linnahääled, aga nii vaevukuuldava kumana, et see võis olla justkui kuulmispete.
Jordan püüdis meenutada eilset õhtut, aga see pani vaid pea huulgama. Ta teadis vaid, et oli ülemäära palju tarbinud väga vana ja head konjakit. Ja talle meenus ka kellega. Mees ringutas magusasti ja naeratas lakke. Sigaretisuits, mis tõusis nüüd pika peenikese joana ülesse, tundus olevat vales kontekstis. Naine, kusagil eemal kohviga ja hommikuse praemunaga, oli ahvatlev nagu muinasjutu printsess. Köögist kostus tasast ümisemist ja nõudekolinat. Jordan tõusis üles, rüütas end rohelisse hommikumantlisse ja sammus rõdule. Taamal kaunistasid silmapiiri kõrged ja valged mäetipud ning rohelusse mattuv loodus täiustas seda vapustavat vaatepilti. Sillerdava järve kallastelt tõusev tuul tõi ninna värskust, millel polnud hinda. Jordan tõmbas sügavalt ninna seda maailma ja oli õnnelik.
Järsku tõusis mul köhahoog ja nina muutus tatiseks. Pidin välja otsima taskuräti. Tundsin kätes külmust. Mõistsin, et kõrvad on punased ja suurest tuulest silmad nutused, aga ma ei suutnud liikuda. Mul oli siin piisavalt hea ja mõnus lugeda mesimagusat vana kirja.
Mu kõrvale istus üks vanaldane mees. Ta ei näinud just närune välja, aga väsinud küll ning käes hoidis ta suurt šokolaadikarpi.
Jordan viskas hommikumantli segamini voodisse ja läks dušši alla, et jaheda veega end värskendada.
Kaunis naine seisis rõdul ja rüüpas kohvi. Tema pruunidel õlgadel puhkas päikene ja tema juustes pärlendas hommikukaste, tegelikult küll väikene dušš, aga milleks romantikat lõhkuda. Jordan kattis end suurde saunalinasse ja hiilis tasakesi lummava olevuse selja taha. Ta haaras õrnalt tollel ümbert kinni ja sosistas siis tasakesi kõrva: “Ma armastan sind!”.
Neiu näol oli maias kassinaeratus ja rahulolevalt nurru lüües võttis ta mehe käe enda valdusesse. Naise kaelal oli märgata öiseid kirgi, mis läbi mehe huulte teoks olid saanud. Amori puudutus oli kaunistanud oivalist jumalannat sedavõrd, et Jordan tundis klompi kurku tõusvat.
Palun ära iial mu juurest lahku , palus mees mõtteis. Sinu aura ületab kõik maailma rikkused tuhandekordselt ja sinu olemasolu on universumi püsimise tähendusega. Mu aare!
Kommikarbiga mees tõusis ja läks. Tema kaugenev kuju sulas aegamööda sügishämarusse ja peaaegu kohe istus tema kohale üsna hästi riietatud noormees, kelle ilme polnud just eriti rõõmus. Pingile istudes tõi ta raevukalt ja üsna valjusti kuuldavale tuttava vandesõna.
,,Te ei näi just väga heas tujus olevat,“ märkisin ma.
,,Ma ei usu, et teil parem tuju oleks, kui te sellise supi sees oleksite nagu mina. Olen oma elu suurima lollusega hakkama saanud,“ rääkis too.
,,Noh?” küsisin ükskõikselt.
,,Jõudsin hommikul siia linna ja tahtsin peatuda Virgu võõrastemajas, aga kui ma sinna jõudsin, siis avastasin, et see oli paar nädalat tagasi suletud. Taksojuht soovitas mulle üht teist võõrastemaja natuke maad eemal ja sinna ma läksingi. Võõrastemajast helistasin koju ja teatasin neile ka oma uuest asukohas. Siis läksin välja suitsu ostma.
Lonkisin veidi ringi, jõin baaris ühe klaasikese, käisin poodides ja kui ma oma samme uuesti võõrastemaja poole tahtsin seada, siis selgus, et ma ei mäleta ei võõrastemaja enda ega ka selle tänava nime. Üsna ebameeldiv, kui sul pole siin linnas ei sõpru ega tuttavaid. Ma võiks muidugi koju helistada, et nad mulle aadressi annaksid, aga mul pole raha nii paljugi, et saaksin endale telefonikaardi osta.
Mul oli umbes 400 krooni kaasas, see kulus suitsu, väljas söömise, bussisõidu ja klaasikese peale. Siin ma nüüd olen, kõnnin ringi 20 krooni taskus ja öömaja ka pole.”
Seletusele järgnes tähendusrikas paus.
,,Mõtlete nüüd kindlast, et küll on aga kahtlase loo kokku keeranud,“ ütles too noormees veidi aja pärast ja tema hääl reetis solvumist.
,,Mitte sugugi kahtlase, kuid nõrk koht teie loos on see, et teil pole suitsupakki ette näidata.”
Too sell ajas end kiirustades sirgu, kobas närviliselt oma tagitaskus ja hüppas siis püsti.
,,Olen selle vist ära kaotanud,“ pomises ta vihaselt.
,,Kaotada ühe õhtuga võõrastemaja ja suitsupakk ― see viitab juba ettekavatsetud hooletusele,“ ütlesin, kuid too juntsu kuulas mu jutu vaevalt lõpuni, kui oli juba kaugusesse kadunud.
Armastusest pimestatuna kaisutasid nad teineteist ja imetlesid kaunist maailma. Nad soovisid mõtteis teineteisele õrnusi ja silmis sädelev elujanu tegi neid kauniks nagu Olümpuse jumalad. Terav valu paremas õlas tõi mehe teadvusele. Ta laubal pärlendav külm higi põletas nagu Sahara päike ja imalmagus verelõhn mattis kõik meeled. Jordan oli sekundiga püsti. Ta oli kaevikus magama jäänud! Keset kõige tulisemaid lahinguid! Nii väsinud oli ta nendest lõpututest lahingutest ja magamata öödest. Vaenlase turmtuli oli ööpäevad läbi maad pilbastanud ja juhuslikust sharpnelikillust oli ka mees viga saanud. See oli küll vaid riivanud, aga tegi kuratlikult haiget. Põletav päike oli halastamatu. Keha oli nagu põrgukatlas — läbi keedetud
>>>>.
Ei viitsinud rohkem kribada praegu, muidu aga on vaim peal küll… Sinu Kris lõpetab nüüd selle siin, usu imedesse ning ole musi!
Voltisin kirja kokku nii nagu see oli, panin raamatu vahele, mõtlesin veel mõne hetke ning otsustasin tõusta, et minna kuskile sooja. Järsku vallandus mu huulilt imestushüüe. Pingi kõrval maas vedeles terve pakk veel avamata suitse. See ei saanud olla muud, kui ilmselt tolle noormehe taskust pingile istudes välja kukkunud pakk. Järgmisel hetkel jooksin ma mööda teerada, et üles leida too rahatu tüüp.
Eemal nägin sarnast inimest — hõigatasin, jooksin kõrvale ja puudutasin õlast. Agrhhhh….pole võimalik. Komistasin vale inimese otsa. Kas nüüd just vale, aga kõrvalolijaks polnud linnas eksinu vaid inimene, kelle kirja olin just kokku voltinud ja raamatu vahele pistnud. Ma olin sõnatu, ärevust täis. Kõhus oli täielik “liblika” tunne. Temagi ei osanud miskit muud öelda kui “hei!”. Vastasin samaga ise samal ajal ümbrust uurides ning koheselt läksin kiirelt edasi. Olin veendunud et jooksin asjatult, kuid ühtäkki leidsin otsitava sõidutee ääres kõhklevalt seismas. Lippasin ta juurde.
,,Ma usun teie lugu,“ ütlesin ma koheselt ,,Näete leidsin selle suitsupaki pingi kõrvalt. See vist on teie oma.” Sirutasin käe suitsupakiga välja. ,,Ja kuna suitsupakk on teie loo tunnistaja, siis otsustasin teile anda natuke raha. Ma saan teile pakkuda kõigest 175 krooni, et saaksite telefonikaardi osta, takso eest maksta ja natuke midagi hambusse pista.”
,,Kuidas ma saaksin teile selle kõik tagasi anda?” küsis seepeale õnnetusehunnik.
,,Ma kirjutan siia paberile oma kontonumbri, nii te saate ükskõik mis päev raha ülekandega tagasi maksta,“ ütlesin seepeale ja ulatasin kirjutatud paberilipiku.
Noormees tänas mind ja lubas juba hommepäev kõik tagastada.
Kuna kell oli juba päris palju ja koitis juba selgesti õhtuhämarik, siis otsustasin nüüd ruttu läbi pargi koju minna, sest olin jahedast sügispäevast juba üleni siniseks muutumas. Pealegi olin nii füüsiliselt kui ka vaimselt täiesti läbi. Kogu see vana kiri ja siis tema nägemine. Ahhhh…
Peas kummitas kirjas olev lause: “Järgnevalt sulle teadmiseks ― kõik tegelased on välja mõeldud ja süžee samuti ja kõik kokkusattumused ning ühtelangemised on juhuslikud”.
See pole nii, meie nelja aasta tagune suhe oli täpselt justkui seesamune vana kiri ― ilus, imeline, täis nalja-naeru, meeletuid kirjavahetusi, romantikat ja teineteise vaimusünnituste analüüsimist. Ja kogu lugu lõppes 2002 aasta sügisel just nii nagu Jordan ärkas unest üles ja oli ühtäkki keset sõjatannermaad. Nii mäletan ka mina seda sügist, kus juhuslik sharpellikild oli mind riivanud ja millest põhjustatud haav teeb aegajalt tänini mulle valu. Sellest ka mu tänane kohmetus kui Sind nägin. Kuid samas olen üliõnnelik, et mu elus midagi nii ilusat on olnud. Ma tänan Sind! Vaarusin peas erinevaid mõtteid ja olin üldiselt tänase päevaga rahul, peale nostalgia olin ju saanud ka abivajajat aidata.
Pargist läbi minnes nägin aga pingi juures, kus olin päev otsa istunud, toda sama meest, kellel oli käes karp šokolaadi. Ta kobas ja uuris pingi alust ning selle ümbrust. ,,Kas teil on midagi kadunud?” küsisin.
,,Jah, terve pakk suitse, aga ju on selle keegi juba leidnud ja endale võtnud.”
