“Issand kui ilus, “ ütlesin ma valjult kui mööda Pikka jalga tema juurde jõudsin.
Ta istus väikesel pingil ja maalis. Ja ta ise oli otsekui Mona Lisa.
Ei, ta oli otsekui Lumivalgeke, Elle Kull ja Blacky ühtaegu.
“Sa ei näe ju pilti sealtpoolt, “ ütles ta vastu ja naeratas.
“Pilti, “ imestasin mina. “Ei, sina ise oled…jumal kui ilus sa oled. See on täitsa valus…Oled sa ikka päris?” küsisin teda ainiti vaatama jäädes.
Esteet oli minus võimust saanud.
“Kas sa kardad, et sulan ära?” naeris ta vastu.
“Sind ennast peaks maalima. “ ütlesin. “Las ma imetlen veel sind. Oled otsekui ingel pagenduses.”
“Ma hakkan lõpetama, “ ütles ta, “Aga sa võid aidata mul maalikasti rongi peale viia.”
“Kas sa sõidad ära?” küsisin arusaamatult.
“Koju. Nõmmele. Elektrikaga.”
“Mul on auto, “ pakkusin endalegi ootamatult.
“Ei, ma lähen ikka rongiga, aga sa võid mul aidata kasti kanda.”
“Ät jor servis,” ütlesin
*
Kuumus vanas Tallinnas oli kestnud juba üle nädala ja suveõhus oli midagi salapärast ning saatuslikku, mis ajas kõik arvestused segi ja muutis asjade kulgu.
Balti jaamas oli Nõmme rong juba ees.
“Ma saadan sind, “ütlesin. “Luba mul veel su ilu lummuses olla. See on otsekui lõpmatuse aken.”
Vagunis küsisin mis ta teeb. “Aitan inimesi, “ ütles ta. “Niisama…tänaval vä?” “Ei, ma õpin?” “Mida siis?” “Disaini.”
“Kust sa pärit oled?” küsisin “Igavesest tegelikkusest, “ ütles iludus. Hakkasin naerma. “Ja mis su nimi on?” läksin konkreetsemaks. “Diana, “ “See on midagi jumalikku, eks?” “Just, “ naeris ta vastu. “On küll.”
•
Diana elas tavalises Nõmme eestiaegses puumajas. Veel vanade vitraažklaasidega veranda. Männid ja pojengid. Siin oli varjuline ja kuidagi jahedam kui linnas. Õhku oli nagu rohkem.
“Pakun sulle teed, “ ütles ta. “Teed, “ kordasin nagu kaja. “Jasmiini teed.” “Jasmiini, “ kordasin jälle otsekui kaja.
Diana serveeris teed tsaariaegsest portselanist. “Kuznetsov” — lugesin tassi alt. See ühtaegu venepärane, saksalik, eestiaegne ja väikekodanlik õhkkond pani mind veel enam heldima.
“Tõstan sulle õunakooki ka, “ ütles ta.
“Jah…ei…ma küll eriti ei söö magusat…Õunakook oli ka Hitleri lemmikkook, “ ütlesin täiesti tobedalt.
“Don’t be silly….Söö…siis töötab pea paremini,” ütles Diana.
“See on tõesti hõrk,” ütlesin kooki proovides.
“Mis su lemmiktoit on?” küsis Diana.
“Ma söön üldiselt kõike….sõltub olukorrast, “ ütlesin.
“Riilli?” küsis Diana vastu “Vat mina juba lasteaiast saati ei söö kõike Eriti on jäänud mulle meelde, kuis ükskord talvel, kui ma istusin oma supitaldriku ees ja põrnitsesin oma taldrikut samal ajal, kui teised mängisid ja neil tore oli. Kasvataja käis vahepeal ja naaksus, et vatt söö nüüd. Aga mina ei tahtnud. sest seal taldrikus oli pori ja vesi ja kivitükid. Ja ma ei leidnud mingit põhjust seda süüa.”
“Miks sa pidid seda sööma?” küsisin.
Sest et… ma lõunase jalutuskäigu ajal hiilisin maja taha ja sõin lund.
Ja kasvataja nägi ja… sakutas mind ja võttis sealtsamast tee pealt peoga rokast lörtsi ja pani kaussi ja söögi ajal lükkas ette ning käskis ära süüa. Ma olin veel paar päeva hiljem ka haavunud, et minuga niimoodi tehti, aga kolmandal päeval…ilmselt suurest pingest või kättemaksust läksin uuesti maja taha ja sõin puhast valget kohevat lund endal kere pilgeni täis.”
Diana naeratas oma võrratut naeratust.
“Kui ma uuesti saaksin alustada, siis teeksin samu vigu…aga märksa kiiremini…märksa kiiremini, “ütles ta.
“Sa oled tõesti imeline. Tahaks sind lausa ära süüa, “ ütlesin.
Ühe asja olin ma oma seiklusrikka elu jooksul küll ära õppinud ja see oli, et räägi naisele naisest endast. Enamik mehi teeb siin vea ja patrab iseendast.
“Ei, sa oled nii ilus, et sind ei saaks isegi mitte ära süüa.”
“Ega osta ja müüa, “ mängis Diana kaasa.
“Ja ometi tahan ma sind nii hirmsasti”, ütlesin tõustes ja üritasin teda emmata. “Luba ma vaatan veel su nägu ja kuulan su häält mis on otsekui oja vulin…mis on päikesepaisteliste helide magus põimik…. Kuigi su sõnad on võõrad mulle…”
Diana võttis rahulikul mu kätest kinni ja ütles:
“Ma ei maga meestega.”
“Mis…kas…et…sa ei taha ometi öelda, et sa lesbi oled? “
“Ei, muidugi mitte, “
“No ja mis siis?” küsisin.
“Ma olen Jumala võitleja, “ ütles Diana.
“Misasja…Usklik ve?” küsisin.
“Mitte päris tavalises mõttes. Ma näiteks ei käi kirikus.”
“Mis usklik sa siis oled?”
“Kirjatäht suretab, aga vaim teeb elavaks. Kirikus võib vahest oma usu sootuks kaotada. Kirik võib küll ka aidata ja see oleks hea. Kuid sealgi on vaid inimesed. Ja aidata saab vaid jumal. Kui inimene seda ise tahab. Kirik on vahendaja. Heal juhul kokkukoguja. Kuid see pole sama. Ei, mitte.”
“Aga muidu ikka oled nagu usklik või?” ei saanud ma päris hästi aru.
“Kuna sul on usklikust oma pilt ja arvamus, siis oleks õigem öelda, et ma pole selline usklik. Ütleme siis, et mul on väike usk ja suur Jumal.”
“No see on ikka sihuke…lihtsameelsete värk ju, “ proovisin ettevaatlikult.
“Ehk oled Sa näinud Bessoni filmi Jeanne d’Arc-ist?” küsis Diana. “Seal on koht, kus Jeanne väikese tüdrukuna papa vankrilt plehku pistab, lippab üksinda tühja kirikusse ja seal punnsuutäitega armulauaveini rüüpab, et — siinsamas ja kohe — Jeesusega üheks saada. Saad aru… ma tundsin selle tüdruku ära. Teda lihtsalt ei saa unustada.”
“Nojaa, “ ütlesin ja mul läks kuidagi seesmiselt valgeks. Äkki hakkas mulle seegi meeldima, et ta oli usklik. See tundus kuidagi eriti kindel värk olevat.
“Kindlasti aga üsna ebatavaline, “ ütles Diana. “Ma nimelt olen Jumala sõjateenistuses, “
“Mis see on midagi amatsoonlikku ve? “ küsisin. “Hullem veel, “ ütles Diana, “See on…” “Siis mingi salaselts nagu Opus Dei ve? “
“Kujuta ette, et vaimumaailm, mis kontrollib füüsilist on hästi organiseeritud. Ja iga maa ja linna ja küla ja vahest isegi linnaosa jaoks on oma vaimsed valitsejad, kes selle atmosfääri mõjustavad. No näiteks Lasnamäel on ju teine vaimsus kui Nõmmel.”
“Seda nüüd küll, aga mis see sõjavärk siia puutub.”
“Neid jõudusid saab vaimses maailmas mõjutada. Kinni siduda ja lahti päästa. Tegelikult on ka igal inimesel oma vaimsed mõjutajad, “
“Minul küll ei ole, “ ütlesin.
“Sul on näiteks rüve vaim, “
Mul jäi suu lahti. Ma isegi arvan, et punastasin.
“Mis jama see veel on? “ ütlesin.
“No katsu läbi oma fantaasiad ja tegemised. “
“Ega see, et ma ilusaid naisi armastan, veel rüve vaim ole, “
“Viis, kuidas sa seda teed… “ Diana vaatas mulle otsa pilguga nagu oskas vaadata vist ainult tema. Ta vaatas ja vaatas nii kaua, et kõik teised silmad maailmas oleks juba ammu vaatamast väsinud. Ta vaatas niisuguse pilguga, nagu ei oleks maailmas midagi, millele ta ei julgeks otsa vaadata. Pean tunnistama, et tundsin end pisut ebalevalt.
“No ma ei tea…” ütlesin nüüd juba mitte eriti kindlalt.
“Seks on ju loomulik asi, “ ütles Diana, “Sinul on see aga kuidagi kurjaga seotud. “
“Loomadel on seks jah loomulik asi, aga inimestel on see ju alati tabude ja tabude ületamisega seotud olnud. See annabki erootilisele ekstaasile õige pinge. Erootika tegi ahvist inimese…”
“Sa võid sellest vabaks saada, kui tahad, “ ütles Diana.
“Aga kui ma ei taha?”
“Siis me sinuga suhelda ei saa, “
“Aa…selles on siis asi. No siis võib ju ka vabaks saada. Kuis see käib?” ütlesin mina juba rõõmsamalt.
“Me ajame selle vaimu sinust välja.”
“Suurepärane, “ ütlesin mina ja nägin juba vaimusilmas nelja amatsooni a la Vanilla Ninja minu ümber tegutsemas. “Kas see on siis niisugune ehtne eksortsism ve?” küsisin.
“On küll, aga mitte nagu filmis”.
“Põnev igatahes. Selles on lausa erootilist pinget.” See mõte erutas mind.
“Aga enne seda tuleb veel üht-teist teha. Kui sind ei šokeeri, siis nimetame seda…kultuslikuks kombetalituseks.”
“Ee-e et minuga tehakse mingeid manipulatsioone või?”
“Ainult seda, mida sa ise tahad, “
“No siis läheb, “ See mõte hakkas mulle juba meeldima. Olin juba ammu igatsenud mingit müsteeriumi. Mõtlesin isegi, et võiks vabamüürlaseks hakata ja nende riituse läbi teha. Aga keegi ei olnud siiani kutsunud ja ise ei söandanud end ka sokutada, kuigi mul oli mitmeid vabamüürlastest tuttavaid.
“Nii et müsteerium, “ “Just, “ naeris Diana. “Täielik müsteerium. “ “Ja kuna siis.” “Homme. Pirital. Kloostri juures.”
“Kas me lähme kloostrisse ve?”
“Ei. Kloostri juures parklas. Aga nüüd ma pean su ära saatma, “ ütles Diana ja ulatas mulle käe.
“Kes ütles, et naised ei tegele igaveste asjadega. Nad ei tegelegi muuga kui igaveste puudustega oma luu- ei ikka riidekapis, “ ütlesin.
Diana kummardus ja suudles mind põsele.
Tundsin, kuis veri mu soontes läks heledamaks.
“Come to me, my melancholy baby, cuddle up and don´t be blue, “ laulsin enesele teel.
*
Ma pean ta saama ja saan ka, ütlesin iseendale. Ja ole ettevaatlik vanapoiss, sest see on väärt kaup, ütlesin veel. Ja pane tähele, et sa ise sinna võrku ei lange, kui sa juba ei olegi sinna langenud, manitsesin ennast.
Aga see eksortsismi asi tegi mulle nalja. Ja samas tundus üsna erutav. Mäletasin uduselt üht ameerika filmi — neid oli päris mitu jagu, aga esimene neist oli päris vapustav.
Teisalt polnud mul sellesse ka eriti usku. No mis seal ikka eriti vapustavat saab olla. Väike live teater või Vainu seminar — eks seda värki ole nähtud ka.
Skeptikuna ei uskunud, et see mind eriti raputada saab.
Tegelikult olin mingile muudatusele aldis. Ma ei otsinud seiklust. Jumal, ma olin neist isegi tüdinud. Ma olin tegelikult ka iseendast tüdinud. Postsakraalne tahe ei leia kusagil rahuldust, mõtlesin ja muigasin.
Oleme jõudnud ajajärku, mil hingi ei müüda enam kurjale, vaid lausa ja otse mammonale. Raha tagab võimu ja lõbu. Raha eest saab kõike — isegi armastust. Ometi jääb kõigis neis uutes ja uhiuutes ostukeskustes kummitama tunne, et see on küll paradiis, mida oskame tahta, aga peale selle on veel midagi, mida me ei oskagi tahta. Ja sellel ei ole nime.
Midagi, mis pole nii pealispindne. Midagi, mis pole nii kergesti leitav. Midagi, mida ei saagi nimetada, sest kui seda saaks välja öelda, siis oleks sel ka juba hind — seda saaks osta. Midagi, mis jääb meie keelest väljapoole.
II
Magasin öösel halvasti. Viimasel ajal magasin üldse halvasti. Peaks laskma Lexotamili kirjutada, mõtlesin. Jama küll, mõtlesin. Näe, kunstnik Ago Pilt tappis end ära, sest ei saanud magada.
Olin juba paar aastat elanud üksi. Ei kannatanud naistega enam välja. Nad hakkasid lausa lämmatama. Mul küll oli paar suhet, aga needki olid perspektiivitusest jahtumas. Töötasid, sest plekkisin neile oma sponsoritasu otsekorraldusega edasi.
Raha pärast ei viitsinud enam rabeleda. Tegelesin vaikselt investeerimise ja kinnisvara arendusega. Endiste naistega sain küll üsna hästi läbi, aga kõigil neil olid oma elud. Lastel samuti. Tegelikult olid nad võõraks jäänud. Kõik said ise hakkama ja kellelegi polnud mind vaja. Olin sügisel saanud nelikümmend ja tundsin parajat spliini. Kui nüüd kristalselt aus olla, siis ma ei viitsinud enam elada. Aga ei viitsinud ära ka surra.
Vahest oli sihuke õudne tüdimus. Lihtsalt ei tahtnud üldse mitte midagi. Kõigest oli siiber. Sõitsin siis niisama autoga ringi. Käisin näiteks Kolga mõisas söömas. Täiesti üksi. Tagasi tulles olin veel tüdinum kui enne. Või Haapsalu Kuursaalis, kus mängis mingi vene viiuldaja uhkes üksinduses. Paitsi mina ja üks soome laudkond.
Usklikud olid minu jaoks olnud pisut veidrad, et mitte öelda puudulikud. Hetkel aga see mind ei seganud. Nojah, vaatame asja natuke teoreetilisest vaatevinklist, ütlesin iseendale. Kui inimene läheb lolliks, siis kaotab ta midagi olemuslikku…sest inimene olla ju Homo Sapiens ehk mõistusega olend ja arukas loom… Inimene saavutab oma olemise piiri kahes seisundis: surmas kui elav olend ja hullumeelsuses, kui mõistusega olend…
Surm kui elu kaotus on vaidlematult tähtis. Kuid kas pole inimesele veel tähtsam oma eriomaduse — mõistuse kaotus? Sest hullumeelsus on ju inimeseks olemise piir, mõtlesin ja oleksin peaaegu punase tule ajal Kadrioru trammipeatuses edasi põrutanud.
Seega, kas pole siis hullumeelsuse probleem inimkonna kõige salajasem ja varjatum sisemine küsimus? Jah, selle järgi peaks hullumeelsus olema filosoofia peaküsimus. Filosoofia peaküsimus võiks kõlada: OLLA HULL VÕI MITTE OLLA? Võite kolm korda arvata, kas mul oli hea tuju…
*
Kui ma Pirital autost välja tulin, nägin Dianat kloostri väravate juures kellegagi vestlemas. Temas oli mingi majesteetlik stiilsus. Riides oli ta lihtsalt: helelilla topike ja helesinised teksad. Aga milline büst ja milline kiirgus. Tegelikult olin üsna erutatud. Veider, vana Casanova, väga veider, mõtlesin.
“Nais tu miit ju, “ ütlesin teda kallistades.
“Hau aa ju dai-ing tudei?” küsis Diana vastu.
“Aim daing fain, “ ütlesin ja sosistasin talle kõrva: “Ma tahaks kui poisike su üska ära kaduda”.
“Vaat just ära kaduda saad sa täna küll. Kui tahad…” ütles Diana ja raputas pead.
“No miks ma siis ei taha, “ ütlesin kuigi sain aru, et Diana mõtles ilmselt miskit muud. Aga ükspuha.
Olin otsustanud selle mängu kaasa teha, aga tingisin veel: “Ma olen kõik nõus läbi tegema, kui ma sind pärast seda suudelda võin, “ ütlesin.
“Sina ei või, aga mina suudlen sind, “ ütles Diana.
“See meeldib mulle veel rohkem, “
“Lähme paadi peale, “ ütles Diana.
*
“Diana, “ ütlesin, “Sina oled nii imeilus — lausa täiuslik — sulle ei või midagi juurde panna ega ka ära võtta… Aga mina…mina olen üsna puudulik ja seepärast ma ei taha midagi ära anda või millestki lahti saada…”
“Sa saadki ju juurde…” ütles Diana naerma hakates.
“Ma ei saa aru…” ütlesin. “Mu meelest on kristlus üsna naiselik värk. Kummardada ristilöödud meest, alandatud vastast… see on kuidagi — võngutasid harali sõrmedega kätt. Äkki millegipärast ei meeldinud mulle enam kogu see usuvärk.
“No näed, oledki juba rünnaku all…ja seda tõrgest vaimu peaks sõitlema. Ja me ei kummarda mitte ristilöödud vana vaenlast, vaid ülestõusnud lunastajat.”
“Nojah, “ ohkasin. “Kui see ikka ka õndsaks teeb…“ ütlesin.
“Vaata, “ ütles Diana kui olime mõnda aega sõudnud, “mingist vaimude väljaajamisest pole suuremat kasu, kui sa end… Vaimule üle ei anna. Me võime küll rüvedad vaimud välja ajada — ja neid on tõesti mitu — kuid mõne aja pärast tulevad nad tagasi, vaatavad, et koda on tühi ja võtavad veel teisigi kaasa. Nii et pärast saab palju hullem.”
“Oo, Diana, tavaliselt pole naistega suuremat millestki rääkida, aga kõik, mis nad ütlevad on võluv. Su jutt on üsna karm ja tõsine… Aga küllap on sul õigus. Ma olen sedasama mõelnud nende noh… sensitiivide suhtes, et nad võivad küll mõnest sümptomist mõneks ajaks vabastada, aga ilma sisemise paranemiseta püsivat tagajärge ei saa. Aga mu meelest on see võõras probleem…“
“Jah “ ütles Diana ja tõstis oma käed kukla taha. “Ilma meeleparanduseta pole täit tervenemist. Meeleparandus aga hakkab oma meele üleandmisest. Ja kurjad vaimud ei saa tagasi tulla, kui kojas on uus peremees.”
Diana polnud mu repliigile reageerinud.
“Et kas ma peaks siis nagu oma patte kahetsema või…aga ma ei olegi midagi halba teinud. Ausalt. Kooliajal küll jätsin ühe tüdruku maha ja kui see tahtis hiljem minult last… Siis mul lihtsalt ei tõusnud. Hiljem sai ta liiklusõnnetuses surma. See nagu jäi südamele…” ütlesin.
“Tead, Jumala vaim on see, kes sind õigesse kahetsusse juhib, kui on aeg. Ei peaks ülearu iseendaga tegelema,” ütles Diana ja tõstis jalad mu ette paadipingile.
“Need on täiuslikkuse ime, “ ütlesin ta sääri silitades. Jumal, ma pidin ju pediküüri minema — aegki oli kinni pandud, tuli mulle äkki meelde. Panin oma sõrmed ükshaaval ta varvastele ja punastasin — vist. Tegelikult mõttest, et vahest avastan endas häbeliku poisikese.
“Ikka öeldakse ju, et armasta oma ligemest nagu iseennast. Kõigepealt tuleb ju ikka ennast armastama õppida, “ ütlesin elutargalt.
“Meil on üks tark…mm…mees, kes ütleb, et see on originaalis ikka nii, et armasta teist, sest ta on nagu sina, “ vaatas Diana mulle kelmikalt otsa. “See liigne oma naba vahtimine võib lõppeda nii suure enesearmastusega, kõik teised jäävad paratamatult teisejärgulisteks…”
“Soo…soo, “ ütlesin ja tundsin nagu oleksin paljas. Vaatasin talle silma ja arvan, et punastasin jälle.
“Mul jooksevad külmavärinad üle selja, oo imeline Diana. Sa vahest nagu loeksid mõtteid,” ütlesin.
“Jah, mul on tunnetuse sõna.”
“Mis asi see veel on?”
“Üks vaimu and, “ See “vaim” oli nüüd küll suure tähega.
“See mõjub täitsa erootiliselt. Et siis loedki mõtteid või” ei saanud ma päriselt aru.
“Kui vaim avab, siis näen, mis on, “ ütles Diana.
“Et siis…” ei osanud ma muud öelda.
“Et siis jah, sinu jaoks on aeg end vaimule üle anda. Ma ootasin sind seal Toompea nõlval, et sulle seda öelda.”
“Mis sa olid siis seal ekstra… ja ootasid mind?” üritasin selgust saada.
“Ei, ma olin maalimas. Aga ma teadsin, et sa tuled.”
“Sa oled siis nagu päästja Vesta neitsi… Vanas Roomas, kui süüdimõistetu kohtas teel hukkamispaigale Vesta neitsit, siis sel oli õigus talle armu anda ja kelm jäi ellu. Oled sa siis ikka päris inimene või… Natuke liiga ilus oled ka?” küsisin…
“Ma ju ütlesin, et olen Jumala võitleja. “
“Et siis polegi päris inimene või?”
“No vaata mind — kas ma olen siis tavalise inimese moodi?“ küsis Diana vastu.
“Kaamon…et sa oled inglistki enam, “ütlesin.
“Inglid on teenijad vaimud,” ütles Diana.
“Mitte sittagi ei saa aru, mu imeline amatsoon “ ütlesin naerma hakates.
Diana ajas küll pöörast juttu, aga samas tundus ta mulle NII normaalne. Ma ei tea mis see oli, aga ta äratas usaldust.
“Vaata piiblis on üks lugu, kus Daniel palub ja palub, aga vastust ei ole. Ja siis Jumal ütleb talle, et ta palve jõudis kohe kohale, aga Pärsia ingelvürst, kes on kurjade jõudude valitseja ehk siis langenud ingel, takistas ja ei lasknud sel pärale jõuda. Vaimumaailmas toimub inimeste hingede pärast sõna otseses mõttes sõda Jumala ja deemonlike jõudude vahel.”
“Kus sa seda nii kindlasti tead?” küsisin.
“Ma osalen selles. Aga sinu jaoks on liiga hirmus, seepärast ei saa ma sulle ka seda näidata, “ ütles ta.
“Sa tahad siis öelda, et minu pärast käib praegu kusagil — vaimumaailmas või kus sõda? “
“Mulle tundub, et see lahing on meil juba võidetud, “ ütles Diana ja vaatas mulle taas kelmikalt otsa. “Aga sõda veel mitte…”
“No siis on meil lootust…” pilgutasin silma ja küsisin: “Ja mis ma siis konkreetselt tegema peaksin?”
“End üle andma, “ ütles Diana. “Tead mis tähendab anduda?”
See jutt tundus nii kuradima lihtsameelne ja lapsik… aga midagi selles meeldis mulle.
“Oo, imeline Diana, olen andunud tuhandeid kordi, kuid ükski printsess pole mulle andunud…” ütlesin. “Tegelikult on mul selle värgiga küll üks tõsine probleem…”
“Okei, räägi. Õigupoolest oleme kohe ka kohal, “ ütles Diana ja lisas:
“Lähme nüüd kaldale. Siin on mõned head sulased, kes meid ootavad.”
“Mis koht see on?” küsisin, kui me ühe uhke valge villa paadisilla juures peatusime.
“Misjonimaja.”
“See on ju oma paarikümne milli maja…” ei saanud ma aru. Kuna kuram on Pirita jõekääru tekkinud sihukesed villad?
“Kas sa arvad, et Jumalal peab kõik kehv olema?” küsis Diana vastu.
“Ei…noh…mhm…suurepärane,” ütlesin ja mõtlesin, et kuidas minuga küll nüüd selline asi juhtub.
*
Sidusime paadi kinni ja läksime paadisilda mööda edasi terrassile, kus olid mõned rippuvad kiiktoolid.
“Istume ja räägi, “ ütles Diana.
“Oo, kõige kaunim Diana. Eks ma ju nagu usungi mingi kõrgema jõu olemasolu, aga kas see nüüd just jumal on… ma ei tea… Kui sa vaatad ümberringi, kui palju häda ja viletsust ja inetust. Laste haigusi ja surma. Siis kõik need sõjad. Juutide tapmine. Hitler ja Stalin, juudid ja natsid ja kogu see jama. Kus see jumal ikka on, kui selliseid asju juhtub?”
“Jumal on ikka oma koha peal. Vaata, jumal ei valitse seda maailma. Ta andis selle inimese valitseda, “ ütles Diana.
“Dianake, kui jumal õiglane oleks, siis peaks ta ju ometi vahele segama kui süütutele ja väetitele liiga tehakse. Aga ta ei sega. Kuri triumfeerib ja naerab. Meil ja maailmas.”
“Kuna Jumal andis selle maailma inimese valitseda, siis pole tal õigus muidu vahele segada, kui vast siis, kui inimesed paluvad…” jätkas Diana rahulikult.
“Oo, Dianake — me kõik oleme kuulnud, et jumal olla kui kellassepp, kes pani kella käima ja jättis selle sinnapaika…”
“See pole päris nii, “ ütles Diana. “See maailm on loodud jumala seadmuse järgi ja see toimib siin. Häda on aga selles, et inimene ei valitse seda maailma enam täielikult — ta nimelt on kaotanud kontrolli vaimumaailmas ja seal juhib nüüd kuri. Piibel ütleb, et Saatan on selle maailma jumal.”
“See on küll hästi öeldud, imeline Diana. See on sulatõsi. Nii ütlebki või? Seda ma tahaks küll näha. Saatan, kui ta mu hinge tahab hukka saata, sosistab mulle kõrva üht vana laulu… üht fataalset laulu veel fataalsema meloodiaga,” jätkasin oma vanas ärarääkimise repertuaaris. Vaatasin talle ja jätkasin:
“On üks vana näidend, kus ma kunagi mängisin peaosa. See vana näidend räägib, et temake oli armastusväärne ja tema armastas teda, tema aga ei olnud armastusväärne ja temake ei armastanud teda. Ma mängisin selles peaosa ja kõik naised nutsid. Ainult üks ei nutnud — mitte ainukest pisarat ei valanud ta. Selles ongi selle näidendi puänt, õieti tragöödia. See ainus pisar. Ja saatan…”
“Ära plära, “ ütles Diana, “Lähme sisse ja ma näitan sulle.“
Laiutasin naerdes käsi ja järgnesin talle.
III
See oli keskmiselt suur ühe klaasseina ja altariga ruum. Üsna minimalistlikus stiilis.
“Näed, apostel kirjutab siin: “kelle silmad selle maailma jumal on teinud pimedaks…,“” ütles Diana mulle üht piibli lehekülge näidates ja siis tagantpoolt raamatut uuesti avades. “Ja siin kirjutab Johannes, et kogu maailm on kurja võimuses.”
“Kus sa neid kohti nii hästi üles leiad?” imestasin. Võtsin raamatu enda kätte ja lugesin. “Iis it truu?”
“Paulus nimetab saatanat veel selle maailma vürstiks,” ütles Diana.
“Saa vaata, mis värk siis välja tuleb… Nii et Jumal ei olegi selle maailma jumal — see on huvitav küll. Tegelt ma olen seda kogu aeg kahtlustanud…”
“Kui sa lahtiste silmadega vaatad, siis võid ju seda igal sammul näha, “ ütles Diana.
“Isegi kinnisilmi, “ hakkasin naerma.
“Saatan on selle maailma jumal.” See mõte hakkas mulle meeldima. See pani teatud asjad paika. Kogu selle kannatuste asja.
“Päris pull filosoofia teil, imeline Diana,“ ütlesin.
“Hea et sa veel teoloogia ei ütle,” naeris Diana.
“Miks?” ei saanud ma aru.
“See on ilmutuslik teadmine, mitte inimeste arusaam.”
“Ahsoo… või koguni ilmutuslik… Aga tegelt ei ole ju saatanat olemas,“ ütlesin.
“See meeldib talle kõige enam, just see, et sa tema olemist ei usu,“ ütles Diana.
Hakkasin naerma.
“Siiski on mul parem elada ilma temasse uskumata,“ ütlesin.
“Just. Teine asi, mis kurjale meeldib, on see, et peamiselt temaga tegeletakse.”
“Ai äm öfreid, et ma ei saa ühest asjast aru,” ütlesin, “Olgu, et jumal on üks. Aga inimesed on ju kõik nii erinevad ja nende arusaamad ja kogemused… kuidas saab…et nende jutt sellest jumala värgist omavahel kokku klapib. Ma vist ei oskagi seda õieti küsida.”
“Vaim juhib ja vaim on üks.”
“Oo, Diana, mees ja naine on üks liha,“ ütlesin ja üritasin teda emmata.
“Kui saad vaimuga ristitud, siis taipad” ütles Diana.
„Ma tahtsin veel küsida üht asja,” alustasin, ”…ee teoreetiliselt ju ükski tõsiusklik justkui ei tohiks või ei saaks olla ei haige füüsiliselt ja veel vähem mentaalselt. Normaalne ja pidev ning tõeneusklase — elu pluss pihitool, sakramendid, patukahetsus jne, tõepoolest justkui PEAKS sisaldama samu elemente mis kaasaegne psühhoteraapia, mille läbi inimese enesetunnetus, heaolu, suhted kodus või tööl, suhestumine maailma, nähtuste või protsessidega ja miks mitte ka kogu argipäeva mateeriaga — see kõik on valdkond, mis justkui peaks või vähemalt võiks olla aastatepikkuse palvlemise tagajärjel kasvõi kuigivõrd normaliseerunud. Tegelt teoreetiliselt lausa harmoniseerunud… Sest jumal ju peaks aitama… Palu ja sulle antakse. Ja see pole ometi niisama mingi herr iisuse reklaamslogan jopskite ja lollide püüdmiseks. Või… on? Ning tõesti kõigi antud piiblitsitaadiliste tunnustähtede järgi peaks tõepoolest usklase elu olema suht kenailus. Ka usklase füüsis peaks olema suhteliselt ikka tipp-topp selle kriteeriumi järgi. Sex-life aga lausa igal juhul. Jah, veelkord: sest jumal aitab. Nii on öeldud:. nii on öeldud ja nii on lubatud.
Nojah, veidi lapidaarselt eduteoloogiliselt see nüüd kõik ehk kõlab, kuid… põhimõtteliselt peaks ju see nii kasvõi osaliseltki ju tõesti ka olema, mh? Hea küll, hea küll — kui isegi muu maine välja arvata, siis ühe kena ja normidele vastava kristlase meeleseisund on küll minimaalne, mis peaks/võiks olla ometi õnnis-armas, rahunenud ja vaid jumalat teeniv… Kas pole? Aga miks see tavaliselt pole nii? Kristlased on üsna väiklased ja õelad. Või fanaatilised ja vihale aldis.“ „Võiks öelda, et on kahesuguseid kristlasi,” vastas Diana, „Ühed on käsu ja teised armastuse all. Ja siis veel, et kristlased on ka enam kurja rünnakute all. Mõtle selle all mida iganes.“
*
Tuli kaks valgetes riietes noormeest ja üks neist küsis, kas ma olen valmis end üle andma.
“Ee…ee…Kellele…ja…küllap vist,“ ütlesin.
Siis tundsin küll äkki, et tahaks minema põrutada. Õigupoolest tuli see kõik minu jaoks siiski liiga kähku. Tõstsin juba käe, et märku anda, aga siis tekkis mul äkki vallatu soov proovida, kas minuga üldse sünnib midagi.
Põlvitasime altariesisele padjale, mehed kummalgi pool mind. Nad palusid. Palve intensiivsus hämmastas mind. Selles tõepoolest oli mingi energia või vägi. Mehed ütlesid sõnad ette ja ma kordasin. Kõik klappis ja midagi suisa vastu ei hakanud.
Siis olid korraga kõik rõõmsad ja kaisutasid mind. Ja ütlesid, et usaldavad mind nüüd Diana kätte.
Kas see oligi kõik? Jäin pisut segaduses seisma. Ma ei olnud midagi tundnud. Ma ei tundnud praegu ka midagi. “Mis jama sisse sa end vedada oled lasknud?” mõtlesin.
Diana oli riideid vahetanud. Ta oli valges, üsna ranges kostüümis. Tuli, kallistas mind ja suudles mõlemale põsele ning võttis käest kinni.
“Sa oled nüüd uuesti sündinud,“ sosistas ta mulle kõrva ja lisas:
“Lähme vaatame miskit söömist.“
*
Suure dolomiidist kamina ees olid kaks kanapeed ja madal ovaalne laud.
“Ei tundnud küll suurt midagi, aga päris kerge on olla,“ ütles Diana ja istus minu vastu.
“Just nii,“ vastasin ja hakkasin naerma. “Tõepoolest… ei tundnudki eriti midagi, aga…”
“Vaatan, mis sööki meil köögipoole peal on,“ ütles Diana.
“See on nüüd üks pastaroog, et mitte öelda makaronid hakklihaga,“ ütles ta naastes ja asetades minu ette ovaalse suure taldriku. Salatit saab ka ja mahla.
*
“Mis me siis nüüd tegime?“ küsisin.
“Me palusime, et jumala elu tuleks sinusse — su vaimu. Vaata, igal inimesel on vaim ja hing ja ihu. Aga meie vaim ei ole ainult meie teadvus, vaid veel midagi. See vaimne osa inimeses on otsekui unes — latentses olekus, kuni Vaim selle äratab.”
See jutt oli mu jaoks küll paras abakadabra, aga ma ütlesin: “Oh, Diana, Diana…su hääl on kaunim kui taevalindudel, aga su sõnad on minu jaoks müsteerium. Ma pole küll eriti tark, aga mul pole olnud ka eesti keelest arusaamisega raskusi… See jutt on aga küll eesti keeles ja mingi muus meeles… Et siis mu vaim ärkas nüüd üles?”
“Uussünni võrdlus on parem. Sest su vaim on otsekui vastsündinu. Ta on elus, aga ta ei saa ise veel vaimumaailmas hakkama ja ta võib selle Jumala elu ka kaotada. Teisalt on igavene tegelikkus sulle avatud: astu ainult sisse.”
“Oo, kui tõsine ja tark ja asjalik. Nii et ma olen siis kui beebi ja Diana on amm, “
“Vaimses mõttes jah.”
“Siis peaks vist nutma, kui tissi ei saa…” ütlesin.
“Sa saad ju. Just nüüd.”
Diana istus mu kõrvale, pani ühe käe mu pea peale ja hakkas paluma. Mingis täiesti võõras keeles. Aga see oli ilus keel. Isegi erootiline. Lasin end lõdvaks. Diana hääl muutus rangemaks. Aga erootiline mõju jäi.
Ta vist loeb tõesti mõtteid, mõtlesin. Ta vist aimas, et tahtsin teda suudelda.
“Homme oleks meil võimalus sind siinsamas jões ära ristida,” ütles Diana.
“Siis… siis on mulle täna veel üht-teist lubatud või kuis?” naersin. “Aga kuis selle vaimuga…selle…mis-ta-nimi-nüüd-oligi — rüveda vaimuga siis jääb?”
“Selle ma sidusin kinni. Mul on meelevald selle üle. Ja sinul endal nüüd ka, kuigi sa ei saa sellest veel aru. Ma arvan, et sa võiksid ööseks siia jääda. Tule ma näitan sulle su tuba.”
“Ma tahan sind, imeilus Diana.” Panin käe ta pihale. “Su puusakaared on kui peen meistritöö… .”
“On see abieluettepanek või?”
Ma ei osanud selle peale midagi kosta.
“Ma olen end juba ära lubanud, “ ütles Diana.
“Aga lubat suudlus?”
Istusin ta kõrvale ja libistasin huuled üle Diana kaela ja siis me suudlesime.
“Jooda mind oma suu suudlustega, sest su armastus on parem kui vein, “ ütles Diana.
“Tegelikult tahaks nüüd laulda ja tantsida, “ ütlesin.
“Kes keelab?” ütles Diana ja tõusis, hakates retsiteerima ikka sellessamas kummalises erootiliselt mõjuvas keeles. Diana-laul muutus meloodilisemaks ja omandas kindla rütmi. Tõusin. Diana pani mulle käed kaela ja endalegi ootamatult hakkasin ka mina laulma ses kummalises keeles. See lihtsalt voolas minust välja. Ja see ajas õudselt naerma.
Meie naer aga muutus nii vastupandamatuks, et me ei suutnud enam püsti seista ja langesime sinnasamasse põrandavaibale vaadates teineteisele otsa ja suutmata naeru peatada.
“Kui keegi meid…. Oi ma ei saa…,” üritasin öelda. “Tegelikult on nii, et kui sakraalsest kaob see intiimne-erootiline osa, milles ongi sakraalse essents, siis jääbki pelk käsk ja moraal või väline pseudoekstaas, kus nii öelda vaimu all olles tehakse igasugu ma-ei-tea-mida, “ ütlesin Diana juukseid silitades.
“Ja siis…. Erootiline ei ole à priori seksuaalne… Seksuaalne on lihtsalt seksuaalne… Erootiline on eelkõige hingelis-vaimne kogemus ja sooline saab oma täiuse vaimus…,”lisasin.
Diana avas silmad ja ütles: “Müsteeriumis peab keegi alati täpselt teadma, mis toimub ja mida teha, kui tasandid ei käi kokku — ei lõimu, kui ületatakse taluvuse piire või asi liigub vales suunas… Kui nüüd veel erootika sinna juurde panna… siis, siis kõige selle koostöö on üks meeletult keeruline asi…. Kõik see on natu liig ohtlik, sest sihukesed asjad haaravad inimese täiega ja muudavad teda pöördumatult.”
“No sakraalne ja seksuaalne on ju alati olnud seotud — kuigi millegipärast ei söandata seda tunnistada — seotud tabude ja riitustega, mis on ju õigupooolest religioossed tabude ületamised…,” jätkasin.
Diana ütles: “Sul on õigus. Näiteks paljukiidetud kompleksivabadus on ju kurb nähtus Omamoodi meeleheide, milles kõik maailma korrastavad tabud antakse hetkeliste tundmuste eest, mis veidigi meenutavad hingele ekstaasi, mida ta tegelikult igatseb. Show on müsteeriumi aseaine.”
Hetkel tundsin endas tõelist inspiratsiooni:
“Kompleksivaba tähendab täna ka sakraalsusevaba,“ ütlesin. “Aga kompleksid on sakraalsuse varjupaigad ja just kompleksides on müsteeriumi võti, sest müsteeriumi minek vajab teatud energeetilist laengut.”
Jätkasin kui transis:
“Komplekside kaotamine on ju süvamüsteeriumi kadumine. Instrument, kelle looja on parem kui Stradivarius, ei hakka enam õigesti helisema, ei saa kätte seda kõrgemat tonaalsust. Sestap on kompleksid väärtuslikud kui tabupatareid ja seksuaalsus on sakraalne ja erootiline ja religioosne ekstaas ühtaegu, mis ei olnud ka müstikutele võõras….”
“Jah, “ ütles Diana, “Erootiline või religioosne ekstaas… Kuidas me ka ei jaotaks ja rühmitaks tegevusi, millega millegi sihukeseni jõuda võib, võimalik, et seisundid koonduvad tõesti sarnaseks… Vähemalt võib üsna ühtmoodi olekusse jõuda eri teid pidi… Ent kahjuks on ekstaasi teema nii valusalt nüüdismaailma koodist väljas, et määramatuse tõttu on üldse raske midagi ütelda. Sisuliselt ei teata asjast suurt rohkem tuhat aastat tagasi.” Diana silmad muutusid kuidagi unelevaks.
Ta jätkas: “Seega on ka valestimõistmiste oht neis asjus alati suur ja usaldus ja hea tahe üliolulised.”
“Jah, inimene on jäänud ikka saladuseks, aga tänane inimene juba teab, et ta ei tea, kes ta on. Nüüd räägime küll nagu “Võlumäes””, ütlesin.
Vaatasime teineteisele oska ja purskusime taas vastupandamatult naerma.
*
Äkki läkski uks lahti ja sisse astus üks valges albas mees. Nähes meid põrandal naervat ütles ta: “Beg jor pardon”, tõstis vaigistavalt käe, võttis ühest kapist midagi ja lahkus peaaegu kikivarvul.
Mõne aja pärast sai ka meie naer otsa ja ma pühkisin pisarad.
“Ja nad ei imestagi?” küsisin äsjasele visiidile ja meie olekule viidates imestavalt.
“Seda juhtub meil,“ ütles Diana. “Tegelikult seda tuleb meil päris tihti ette.”
“Tohhoo pele… Ja keegi pole kuulnudki. Meedia pole sihukesest asjast küll rääkinud. Aga Vainu sütelkäimist vaagitakse siin ja seal”.
“Las see meedia nüüd olla. Vaimu ei tohi ka… kurvastada…” ütles Diana.
“No kuule… see on täiesti eriline kogemus ja sel on kindlad tunnused: see keel ja naer ja kaif… Psühhoteraapia peaks küll sihukesest värgist teadma”.
“Vaim liigub seal, kus vaim tahab… .”
“Aga mingi vabanemise andis see nüüd küll. Ma juba hakkasin mõtlema, et see, mida sina vabaduseks pead, on ka üks… programm. No kogu see jumala-värk. Aga et see sihuke ektsaas võib olla, seda ma poleks ette kujutanud,“ ütlesin.
“Mida enam sa sellises rõõmuseisundis oled, seda enam saab Vaim töötada. Sisemiselt parandada.”
See tundus tõesti kuidagi tõeline.
“Kuule, Diana, religioosne ja erootiline ekstaas on ikkagi kuidagi seotud… .”
“Eks nad ole ju inimese loomulikumad kõrgemad vajadused, “ ütles Diana.
Selles oli miskit, mis mulle rahu ei andnud, aga ma ei öelnud midagi.
“Diana, “ ütlesin viimaks. “Palun tule ja loe mulle unejuttu.”
“Hästi, ma tulen, “ ütles ta. “Poole tunni pärast.”
*
No on neil ikka vast lossid, mõtlesin vannituppa minnes. Kes ja mis hea pärast seda finantseerib? Või äkki on see unenägu ja homme pole siin midagi… Jumala eest — hotellis maksaks selline tuba oma paar tonni. Sul on vedanud, vanapoiss, — tegin endale silma.
Vaatasin oma silmi — silmi täis imetlust, rõõmu ja iha. Sul on tõepoolest vedanud, vanapoiss.
Kujutlesin Dianat enda naisena. Ilus. Truu. Tark. Hoolitsev.
Emalik. Armas. Äkki peaks tõesti abielluma, vaatamata sellele, et kaheksa kümnest läheb lahku. Uskliku ja imeilusa naisega… Kas saab olla veel paremat võimalust. See on nagu suisa vanajumala selja taha sattuda…
Kõik on hädas oma abieludega: abiellud või ei abiellu — ikka kahetsed. Kas ma aga ise abieluks kõlban? Jumal, ma ju kardan abielu. Abielu on armastuse surm. Või ei ole?
Diana jutt ei tundunudki enam loll. Õigupoolest tundus teiste naiste jutt sellega võrreldes lollina. Olengi ära tehtud, mõtlesin. Ja mis siis, mõtlesin. Peaasi, et on hea olla. Irooniast ja skeptitsismist — ärge neid enam mu kuuldes mainige. Ma olen oma kolmkümmend aastat elanud aimult irooniast ja skeptitsismist ja mul on sellest tõesti kõrini.
Läksin duši alla. Laulsin sessamas vastsaadud keeles ja laul meenutas pisut “Oodi rõõmule”. Mis ma Dianale pakun? — tabas mind äkki paanikahoog. Šampust siin ju ei ole. Teed ka ei saa teha. Toateenindust ka pole. Jama küll.
*
Siis kostuski koputus ja keegi avas ukse.
“Ep…ma kohe.” Õnneks oli vannitoas valge froteemantel.
Dianal oli samasugune seljas. Selle all paistis miski valge pitspesu ja sukad.
“Ju luk greit,” ütlesin.
“No heida pikali, “ ütles Diana.
Ma ei lasknud seda endale kaks kord öelda.
Ta võttis mu käest kinni ja ütles: “Vaimseid asju võib seletada väga mitmel moel. Inimesed ikka otsivad üht ja ainuõiget õpetust. Aga just sellist ei ole. Sest kõik õpetused on sellest tegelikkusest olgu vanad või uued.”
“See pole miski unejutt… .”
“Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, gasellide ja aasa hirvede juures: ärge eksige ega äratage armastust enne, kui see ise tahab…,” luges Diana.
“See on imeilus, mu Diana, aga see keel jääb mulle arusaamatuks. Ehk halastad oma sulasele ja räägid midagi lihtsamat, “ ütlesin.
“Olgu, “ ütles Diana, “Mis ma sulle siis räägin… .” Ta vaatas mulle silma ja jätkas mu pead silitades: “Ükskord ennemuiste jalutas Jaffa linnapea oma kaasaga linnas ja neile tuli vastu üks viletsais riietes töömees, kes tervitas linnapea naist. “Kes see oli?” lüsis linnapea. “Oh, üks mees, kellega ma enne sind käisin,” vastas naine. “No näed, kullake, kui hea, et sa minuga abiellusid — muidu oleksid mingi kiviraiduri naine, “ suurustas mees.
“Kui ma oleks temaga abiellunud, oleks tema nüüd Jaffa linnapea,” vastas naine”.
Hakkasin naerma.
Diana jätkas: “Ükskord ennemuiste elasid kaks erakut, kes aastaid kõrbes paastusid ja palvetasid. Kord juhtus nende juurde rändur, kellelt erakud küsisid: “Kas maailmas on veel kedagi teist nii püha kui meie?” — “Kas teate — on,” kostis rändur. — “Aga kes?” küsivad erakud. — “Üks juurviljakaupmees Jaffas,” — “Kuidas ta saab olla püha,” vaidlevad erakud vastu, “ta ju petab kaaluga?” — “Nojah,” ütleb rändur, “Asi on sedaviisi, et temasse on läinud ahnuse kurat, kes sünnib teda petma üha rohkem. Jah, ta petab küll, kuid ta hoiab metsikult tagasi, et mitte rohkem petta! Kui te teaksite, milliseid piinu ületab see vaene mees, et mitte petta enam. Teie jõupingutused paastuda ja olla kained pole selle kõrval midagi… .”
“Aga kas on kedagi, kes võiks olla sellest juurviljakaupmehest veel püham?” küsisid erakud. — “Jah on. Keiser,” ütles rändur. Erakud tõstsid häält: “Kuidas, kuidas — keiser elab ju palees luksuses, kuis ta võib püha olla?” — “Jah, “ ütles rändur, “Keiser armastab üle kõige võiduajamisi. Kui ta lemmikhobused maha jäävad, siis tahaks ta karjuda ja kätega vehkida ja jalgadega trampida, aga ta hoiab end vaos, nii et ta näos ei liigu ükski lihas. Keisri rahuliku ilme järgi pole midagi näha. Nii et ta talub ebainimlikke piinu, võideldes oma kire ja uhkusega… .”
“Jaa, aga mida arvata mehest, kes tuhat ja üks ööd kuulas naise jutte… Lugu oli hea, aga und ei tule ikka, “ ütlesin ja võtsin Diana käest.
“Ma räägin Sulle ka ühe loo:
“Kaunis Diana lebab valgel voodil nagu sina siin praegu.“” Lükkasin ta õrnalt pikali. “Tuleb tema rüütel, kummardab, võtab Diana vasakust jalast kinga ja suudleb Diana pisut niisket talda, mis lõhnab nii hurmavalt, et rüütel on kaotamas viimast aruraasu… .” Mul õnnestus ka oma sõnade järgi teha.
“Nüüd liigub rüütel aeglaselt huultega mööda Diana sukasäärt üles… Ja siis… kas on see võimalik — aga Diana juures on kõik võimalik — Diana sukkades-pükstes on püha paiga juures avaus ja meie rüütel kinnitab sinna ka oma kuumad, ent niisked huuled.” Vaatasin korra Dianale otsa ja ta lubas mul jätkata.
”See lõhn on veel joovastavam ja kui meie rüütlil oleks veel mõistust, kaotaks ta ka selle, aga tal pole enam, on vaid õilsus ja suursugusus ja tarkus ja tema hiilgus — KIRG,” jätkasin korraks pead tõstes. Surusin oma suu taas Diana tussile ja jätkasin. “Näib, nagu rüütel tahakski jääda sinna ja juua nestet Diana pühapaigast ja lasta oma keelel tunda kõiki selle kühme ja uurdeid, mis elavad ja liiguvad ja paisuvad ja niiskuvad ja lähevad suureks….
Meie rüütel aga sirutab end ja asetab ühe käe Diana rindadele — kusjuures teine asendab keelt pühapaigas, jäädes sama õrnaks ja tundlikuks ja otsekui täites selle sõrmist tulevate tuleleekidega.
Diana rinnanibud aga paisuvad ja rüütel annab neile kõige mahedama suudluse, võttes nad korraks õrnalt suhu… .” Ka see läks mul korda.
”Ja siis ühtivad suud: mõlemad pisut niisked, ent kuumad…. Ja rüütel tõstab Diana jalad taevale tervituseks üles ja — sellist kaunidust saabki vaid taevas näha — ja siis tuleb oma ihumõõgaga sujuvalt ja aeglaselt — oi kui aeglaselt — Diana sisse.“
Siit aga edasi enam ei saanud, Diana võttis hammastega mu rinnast.
Jätkasin: “Diana aga hammustab kuidagi väga õrnalt, ent samas kiiresti ja teravalt rüütli rinda ja see veremaitse liidab nad kestvas ekstaasis… .” Diana lõi mind vastu reit.
”Tõuked ja rütm muutuvad kiiremaks — kohati meeletuks… ,” ütlesin ja keerasin end Diana peale, “ja siis lööb Diana oma küüned rüütli õlgadesse ja tõuseb lendu.”
Diana aga lükkas mu kõrvale.
Sosistasin talle kõrva: “Esimesele “ülestõusmisele” aga järgneb kohe teine veel võimsam ja vast alles siis jätab rüütel Diana pühakotta oma neste — mille pritsmed Diana veel kolmandat kordagi üles tõstavad aga nüüd juba kui lainetel kiikudes… tõustes ja langedes ja õndsuses raugedes… .”
“Ma ütlesin, et sul on rüve vaim,“ naeris Diana ja hakkas silitama mu fallost. Siis tõmbas Calvin Kleini aluspüksid ära ja võttis riista pihku. Ma ei öelnud sõnakestki. Diana käsi liikus järjest kiiremini ja kiiremini ja kui tundsin, et tõusen ise lendu, surus ta oma suu fallosele.
“Kas see oli Diana, kelle juurde Jupiter kuldse vihmana tuli?” küsisin.
Mõtlesin, kuis mõni kohe vaistlikult teab, kuidas mehi ära teha. Ja ei lämmata.
Ja milline harmoonia.
Ometi hämmastas mind üks asi: Diana võis kõike seda teha täiesti süütult. Temas ei olnud kübetki rikutust. Ja ma mõtlesin, et ta võiks sama moega teha ka paljusid teisi asju. Ma ei ütleks, et see mind kohutas. Ma ei ütleks ka, et see mind mõtlema pani. Ometi oli selles midagi paljulubavat.
“Sinu seksuaalsus võib vist tõesti olla loomulik kui… .” Ma oleks tahtnud öelda “söömine”, aga söömine tundus mulle ka kuidagi eriliselt erootiline ja ma ei leidnud õiget sõna.
“Kui selles ei oleks jumalikku väge, “ ütles Diana.
“Tavaliselt on erootiline pigem koomiline või tragikoomiline,” ütlesin, aga tundsin, et see pole see.
“Tavaliselt…,” kordas Diana. “Erootiline võib olla jumalik ülemlaul… Pane pitseriks mind oma südamele: armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm kui surmavald,” jätkas ta, endal silmad naermas.
“Aga tabud on vist tõesti pühad… Tabud on tõesti teatud energeetikapesad, mille õige ületamine annab omamoodi laengu…. Teatud kvaliteedi ja avab ühe müsteeriumi akna või ukse, “ ütlesin mina.
“Need kompleksipatareid peavad aga olema hästi laetud energia vabanemiseks õigel hetkel, et avada aken või uks, süüdata leek, lennata lõpmatusse ja katkestada ajalik aeg elust enamaks, “ ütles Diana ja tõmbas mu pea oma sülle.
Hetke pärast ta jätkas: “Kompleksid ja tabud hoiavad inimest oma energiat kohe maha laadimast igapäevaste naudingute peale. Nii saab energia kasvada üle selle piiri, millest alates saavad võimalikuks uued protsessid, mida kunagi ei koge kompleksivaba hedonist, kes võtab kohe kõik, mis saab, kuni ei tunne enam millestki õiget rõõmu… .” Diana pidas veel pisut vahet ja jätkas siis: “Skaala teises otsas on aga väike nunnake, kelle tabud ja kompleksid kaugelt ületavad meie poolt normaalseks peetava ja lubamata enesele midagi enamat ellujäämiseks tarvilikust, tänades Jumalat kannatuste eest jõuab ta niikaugele, et tal on võimatu kannatada. Isegi kannatused on õnn.”
“Jah,” ütlesin mina pead tõstes, “edasi on võimalik veel paradoksaalne vastandite ühtesulamine… coinsidentia oppositorum… .”
“Vahest mõtlen, “ ütles Diana, “ et selle oppositio mõttes peaksin mina jurodivajaks hakkama…aga ka tagasitee tundub võimatult pikk. Spravimsja… kuni usk, lootus ja armastus meid päriselt võtab…või jätab…,” lõpetas ta mulle kavalat osta vaadates.
Diana võttis mul käest kinni ja ütles: „Tule“.
*
See, mis nüüd toimus, on ehtne müsteerium.
Te võite seda uskuda või mitte, aga selle kohta on traditsioonis palju kirjandust ja puha. Iseenesest on see kõige romantilisem ja imelisem asi, mis minuga sündinud ja vahest mulle tundub, et see oli unenägu või nägemus, et see ei olnud reaalis. Igatahes tundsin ma äkki tohutut energia juurdevoolu ja seda, kuis ma äkki muutun kergeks kui sulg. Ja siis me tõusime õhku. Jah, algul umbes vaksa võrra maast ja siis olime käest kinni horisontaalis otsekui Chagalli lendav paar. Me lükkasime rõduukse lahti ja lendasime välja.
„Ära räägi midagi,“ ütles Diana.
Mul tulvas aga küsimusi kosena.
„Hoia suu kinni,“ ütles Diana veel. „Naudi hetke.“
Olime just jõudmas Pirita jõe kohale, kui mul tekkis hirm, ja ma tundsin, et hakkan muutuma raskeks ja me hakkame vajuma. All mustas Pirita vesi.
„Ära karda,” ütles Diana ja pigista mu kätt tugevamini. Kaljukassnaine, mõtlesin. Ämmelgnaine, mõtlesin. Uduemand, mõtlesin.
Aga ma muutusin taas kergeks, me pöördusime ja lendasime tagasi… “Keegi võiks seda ometi pildistada,” mõtlesin. “Keegi ei usu seda niikuinii,” mõtlesin. Ja tundsin taas raskust enesesse tulevat. Aga olime jõudnud juba rõdu ääreni ja Diana tõmbas mu sisse.
„Appi,“ ütlesin.
„Lase sel iseeneses laagerduda,” ütles Diana ja suudles mind suule. „Head ööd!“
„Jumal küll, me oleme hulluks läinud,” pobisesin omaette, aga tundsin äkki kainust ja ja joovastust ühtaegu. Kõik läks kuidagi selgeks. Tundsin end erakordselt puhanult ja värskelt. Tundsin vaid rahulikkust, täiust ja tänulikkust kogu universumi, kõigi stiihiate ja abistajate vastu, kes olid sel hetkel minuga. Enesetunne oli suurepärane. “Hau greit ju aar,” laulsin.
Kaks lindu tulid, ei tea kust, liuglesid kui paberitükid ja laskusid puule, kus nad oksal kiikudes vidistasid ja tuul nende vidina laiali kandis. Siis lendas juurde veel üks ja nad kiikusid õõtsuvatel okstel kolmekesi.
“Miks just kolmekesi?” küsisin.
Sa püha müristus: miks nad seal just kolmekesi kiiguvad? See oli otsekui sõnum.
Ilmutus ja märk.
“How greit your are!“ laulsin veelkord.
Mulle tuli meelde üks asi, mis Diana oli rongis öelnud.
See, et ta on pärit igavesest tegelikkusest.
Igavesest tegelikkusest?
Mulle tundus, et sinna võib lihtsalt sisse minna.
Jumala eest: kas me oleme kõik “Matrixist” hulluks läinud, küsisin endalt.
Tundsin end otsekui mingis Coelho loos olevat.
Ja siis meenus veel see Tootsi asi, et selle maakera sees on teine, mis on suurem kui see.
Müstika ja ekstaas.
Que grand tu as!
Ometi tundus, et just nii ongi.
Et on võimalik sellest tegelikkusest avaram, suurem, kõrgem ja sügavam tegelikkus.
Ja kõige pullem oli, et see tundus täitsa reaalne.
Ma tundsin, et võin seda kogeda.
Siin ja praegu. Just nüüd.
Einoh… see oli parasjagu pöörane, kui te must aru saate.
Ekstaasid sulasid kokku.
Kujutage ette, kuis te ühtaegu tõusete kõrgusse ja laskute sügavusse.
Otsekui tulikirjas tuli mu silme ette:
Üks peletab tuhat ja kaks kümme tuhat… Kolmekordset lõnga ei tõmmata nii kergelt katki!
Äkki taipasin — otsekui võti oleks keeranud ukse lahti — ja ma sain lõpuks aru, milles olin eelnevas elus vea teinud.
Kuidas tõepoolest oma isikliku õnne ja elukvaliteedi viinud teatud väljade abiga väga heale ja püsivale tasemele, kuid sain nüüd aru, et viimaste aastate jooksul muutusin siiski teatud jõududega ringi käies hoolimatuks.
Tunnistasin, et jäin saavutatut nautlema ning jätsin mõned olulised aspektid mugavusest unarusse.
Siis tajusin vaid väga suurt rahu ja selgust enda ees.
Tundsin sisemuses vaid vabanemist, kergust, haruldast puhtust ja ühendust kõiksusega, kuni tõepoolest justkui ilmutus kood ehk antud tekst oligi edastatud mulle.
Armastus on hullus, ütlesin endale ja naeratasin rahulolevalt.
“Liigagi rahulolevalt,” mõtlesin, aga ei lasknud end sellest segada.
Armastus ärkab siis, kui ta ise tahab.
Oli aeg lasta käed lahti ja lennata selles.
Ei tea, kas kõigutas tuul ilmapuud või tõesti sai häiritud suuri hierarhiahoidjaid — igatahes ilmnes hetkeks Üks iseeneses iseennast peegeldamas.
See hetk möödub ent miski on teisiti sel õhtul, kui “aeg kasvab me ümber kui öö,“ kordasin enesele.
Mulle ei läinud üldse korda, kui ma olin ka hulluks läinud.
Surm on inimese kui füüsilise olendi lõpp.
Hullus on inimese kui mõistusega olendi lõpp
The agony and the esctasy.
Aga mis on armastus?
Armastus on nii surma kui mõistuse lõpp.
